Facebook Profile Master

august 2016
E T K N R L P
« nov    
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Rubriigid

Sildid

Facebook Profile Master

Kitty Sanders: Prantsuse õudukas – põhjused ja ravi.

Tere inimesed. Seekord panen üles tõlketöö. Sattusin väga hea teksti peale ja ei saanud kohe mitte küünalt vaka all hoida. Võtsin kätte ja tõlkisin ära. Et las teised ka loevad. Kitty räägib õiget juttu ja eks ka meie peaksime sellest õppust võtma.  Originaal on võetud siit:

http://www.kittysanders.com/RU/2558

Tõlgitud ja avaldatud autori loal.

 

Kitty Sanders vaatab sind nagu lillelast.

Kitty Sanders vaatab sind nagu lillelast.

 

Omalt poolt natuke omavolitsesin ja lisasin algusesse näitliku videomaterjali. Autoriga pole sel midagi pistmist ja ta ei vastuta seal esinevate wärkide eest. 

 

Terrorismi on võimalik võita.

Kitty Sanders: Prantsuse õudukas  – põhjused ja ravi.

Peale terroriaktide seeriat Pariisis ning peale kaastunde avaldusi kannatanutele, hukkunute omastele ning kogu prantsuse rahvale algab õige pea vana diskussioon teemal “Mida teha?” Euroopa poliitikud ja aktivistid pakuvad välja isegi õige mitu lahendust.

1. Pommitame veel rohkem ISIS-t.

Tegelikult on see juba tehtud. Täna viisid Prantsusmaa õhujõud läbi võimsa löögi ISIS-e positsioonide pihta. Iseenesest on see ju vajalik samm, kuid ma ei arva et see aitaks kuidagi lahendada Euroopa Liidu ja Prantsusmaa siseseid pingeid, kuna terroristid juba asuvad Euroopa pinnal.

2. Paneme kõik oma avataridele leinapildid, ja postitame sotsiaalmeediasse “Je suis Paris”.

Noh, leina märgina võiks seda ju tõesti teha. Ainuke asi et terrorismi ja islamismi vastu see ei aita kuidagi. Vähetõenäoline, et enda ohvrina positsioneerimise strateegia stiilis “Meid kõiki tapeti maha! Me oleme kõik ohvrid!” suudaks kuidagi islamistidele hirmu naha vahele ajada. Sellest hoolimata aga just sellist suhtumist näitab üles Euroopa Liit ja sellele kaasatundjad. 

Peale Charlie Hebdo-le sooritatud rünnakud olid paljud vaimustatud, et tänavatele tuli sadu tuhandeid inimesi kandes loosungeid “Ma olen Charlie”. Nende meelest see nagu demonstreeris rahvuse konsolideerumist ja kodanikuühiskonna võimu. Kuid jällegi, islamivõitlejaid see kõik vaevalt et hirmutab, nad vaatavad rahvamassi kui märklauda, eriti kui see rahvamass end ise märklauaks nimetab.

See ebaefektiivne strateegia on puhtakujuliselt vasakpoolse loomusega. Vasakpoolsete paradigmas on vägivalt tabuks, kurjuse vastu tohib võidelda vaid pisarate ja veenmisega.

Just vasakpoolsed on need, kes soovitavad islamistide poolt vägistatud või sandistatud naistel riietuda tagasihoidlikumalt ja mõistavad neid hukka, kui ohvrid politseisse pöörduvad. Nende meelest peaks ohver vägistajaga võitlema selle abil et pidevalt suurendab oma viktiimsust ja muutub pidevalt veel enam abituks ja nõrgaks. Loomulikult suurendab selline lähenemine veelgi enam vägistamiste arvu kuid vasakpoolsed elavad juba aastast 1917 motoga – “Kui reaalsus on meie vastu, siis seda halvem reaalsusele”.

Parim meetod vägistamise vastu on püstol.

Selleks pole vaja isegi politseid. Naisterahvas tulistab vägistajat ja peale selle helistab rahulikult politseisse. Ma ise eelistaks siiski ainult tulistamist ning seejärel haavatu jätmist saatuse hoolde. Muidugi on see utoopia, tänapäeva oludes tuleb siiski tingimata informeerida ka politseid.

Mis puudutab terroriste, islamiste, fundamentaliste ja igasugu muid pahasid poisse, siis nendega on tarvis end positsioneerida mitte ohvrina vaid inimesena, kes suudab vastu hakata.

Hüüdlause “Hävitame kõik terroristid” on oluliselt parem hüüdlausest “Me oleme kõik ohvrid”.

3. Vana Euroopa traditsiooni kohaselt süüdistame kõigis ameeriklasi ja juute, seejäral pingutame natuke ja valime veel vasakpoolsema presidendi. Ma isegi ei tea kes oleks pranstlastel veel vasakpoolsem Olland-ist, võib olla mõni trotskist või anarho – kommunist. Ja siis peaksime veel kõvemini hakkama karjuma okupeeritud Palestiinast, ameeriklaste ja nende käsilaste paremäärmuslikust terrorist vabadust armastava Venetsueela/Nikaraagua/Boliivia suhtes, terroristi pisaratest ning Iisraeli ja USA kaupade keelustamisest.

Siinkohal tuleb mõista miks Euroopa sotsid nii käituvad. Nende peas on kinnistunud täiesti vale, kuid püsiv mõte nadu oleks arenenud riigid, mida me kutsume Lääneks läbinisti pahad, vaesed riigid aga head.

Nad arvavad automaatselt kõige jõhkramad, süngemad ja mahajäänumad riigid oma liitlasteks põhjendades nende mahajäämust “lääne poolt koloniseerimisega”. Kui sellistes riikides toimub midagi jõledat, näiteks massilised “valede inimeste” hukkamised või naiste mõrvad, siis eurosotsid ütlevad et tegu oli “hädavajadusega”, “neil on sellised traditsioonid” ja “tuleks mõistvalt suhtuda”. Selle skeemi kohaselt on vaesed, agressiivsed ja läänevastased riigid head, lääneriigid aga halvad. Sellest skeemist lähtuvad nad alati – kui see ei lähe kokku reaalsusega, seda halvem reaalsusele. Just selline vasak lähenemine on viinud Euroopa Liidu sellesse seisu, milles ta praegu on.

4. Marginaalsem poliitiline spektrum sooviks võimule valide Le Pen-i kes siis “korra majja” lööks. Kahjuks aga on Le Pen traditsionalist, protektsionalist, turu riikliku reguleerimise pooldaja ja USA-ga integratsiooni vastane. Ta ei suuda Pranstusmaa probleeme lahendada. Vaatamata üsna elutervele euroskeptitsismile pakub Marine Le Pen vasakpoolse, bürokraatliku ja softtotalitaarse EU asemel välja “kolmanda tee”. Vahetada bürokraatlik eurosotsialism välja prantsuse fašismi vastu. Kuid milleks?

Sest tegelikult on ju olemas reaalsed meetmed, mis aitaksid Prantsusmaal kõrvaldada terroriohu. Iga liider, kes sellise programmi elluviimise tõsimeeli ette võtaks, suudaks selle ka edukalt läbi viia.

Programm ise oleks järgmine:

  1.  Sotsiaaltoetuste järsk vähendamine või äramuutmine ning heategevussfääri privatiseerimine. Need inimesed, kes reaalselt toetust vajavad (orvud, invaliidid) võtta arvele heategevates fondides, mida peavad kas äristruktuurid või siis suured rahvusvahelised korporatsioonid. Regulaarselt korraldada heategevaid üritusi nagu näiteks Tšiilis toimuvad Teleton-i üritused. https://en.wikipedia.org/wiki/Teletón_(Chile) . Selline asi vähendaks oluliselt riigi atraktiivsust nende tegelaste silmis, kes tulevad kohale sotsiaalabi peal elama, kommunistide poolt hääletama ja paar korda aastas oma kaaskodanike vara põletamise teel ennast lõbustama.
  2. Maksude vähendamine. Jõuline, vastuvaidlematu ja pöördumatu. See tooks juurde investeeringuid, looks tööõhkkonna ja annaks tõuke ärikeskkonna kasvule. Inimesed, kes riiki saabuvad oleks kohe orienteeritud raha teenimisele (mitte sotsiaalabi kaudu. tõlk.).
  3. Haridussfääri privatiseerimine. Kasvõi osaline. Haridus on vajalik tarvilike oskuste omandamiseks, suhete sisseseadmiseks ning sotsialiseerumiseks. Kui kvaliteetse ülikoolihariduse asemel õpetatakse noortele klassiteooriat, marksistlikku majandust, Alain Badiou stiilis sotsioloogiat, räägitakse streikidest, pühast kolmainsusest “ Vesper, Ensslin, Baader”, tõsimeeli arutatakse bolševike ja maoistide konsteptsiooni “klassipõhisest ja rahvalikust õigussüsteemist”, räägitakse ultravasakpoolsete st terroristidest ja islamistidest kui kaunishingedest, keda rõhuvad koledad kapitalistid, ameeriklased, Iisrael ja Alvaro Uribe – siis see tähendab et sellistes koolides töötavad ebakompetentsed õppejõud. Hariduse privatiseerimine aitaks kaasa ebapädevate õppejõdude vallandamisele ja vabastaks hariduse ametühingute maffia mõju alt, kes taovad noortele inimestele pähe mõttetuid ja hirmutavaid teooriaid nagu marksism, uusvasakpoolsus, trotskism ja alterglobalism.
  4. Relvade legaliseerimine tingimusel, et relva saanud kodanik pole osalenud autode põletamises, Talibani / Al Qaeda/ FARC ja teiste samas stiilis organisatsioonide toetamiseks korraldadut üritustel. Kindlasti tuleb ära muuta mõise “hädakaitse piiride ületamine”. Ei ole võimalik teha midagi valesti kui päästad oma elu. Kui tudengineiu laseb maha viis vägistajat, siis see ei ole mingil juhul hädakaitse piiride ületamine, isegi kui kaks viimast kuuli selga saavad. Kui majaperemees ja perenaine lasevad maha kõik röövlid, kes nende majja sisse murdsid, siis ka see ei ole hädakaitse piiride ületamine. Kui inimene päästab oma elu, siis tal on õigus kõigele.
  5. Prantsuse ühiskonnale vajadustele sobivama meedia loomine. Äri, välismaised investorid ja alternatiivsete sotsiaalmajanduslike mudelite pooldajad peavad olema laialt esindatud nii haridussüsteemis kui ka meedias ning nad ei tohi sattuda igasugu vasakpoolse meedia, agressiivsete sotsialistide ja nende ninameeste löögi alla. Ma ei kutsu sugugi üles vasakpoolset meediat ümber jagama või neil seda käest ära võtma – piisab kasvõi veidi muuta intellektuaalset kliimat ja luua eeldused kasvõi osaliseks hariduse privatiseerimiseks. Ma saan aru, et press võib esindada kommunistlike parteide, terroristide, ametühingute maffia ja nende tudengite huve, kes kas ei suuda või ei taha õppida. Kuid kogu Prantsusmaa ei koosne ainult neist.
  6. Valida valitsusse inimesed, kes on külmaverelised juhid sealhulgas ka julgeoleku spetsialistid. Nojah, siin on meeldivat vähe. Kuid jõustruktuuride tugevnemise oht, sealhulgas ka sõjaväeline diktatuur on oluliselt parem kui šairaat ja massimõrvad. Ei, ka sellele on alternatiiv. Relvastada kodanikud, luua erapolitsei ja vabatahtlikud patrullid, kuid mulle tundub et seda küll prantslased kunagi ei tee.

Ere näide selle kohta kuidas õigeaegselt valitud ja targalt toimiv “kriisiaja juht” võib paari aastaga täiesti hävitada terroriohu on peruulane Alberto Fujimori. Prantsuse “valgustatud vasakpoolsed” muidugi kirtsutavad selle peale nina. Nad on ju prantslased ja neil pole mingit vajadust arvestada mingisuguse peruulase kogemusega. Nende skisopoliitiline mõtlemine ilmutab enneolematut impeeriumlikku enesega rahulolu ja ülbust, kui asi puudutab selliseid ebamugavaid riike nagu Tšiili, Peruu või siis šahhiidide Iraan ja sunnib samas neid kaitsma selliseid tegelasi nagu taliibid, HAMAS/ FARC / Hezbolla jne .

Selle kohta oskan ma öelda ainult üht. Kui keegi väga armastab arengumaid, siis see on väga hea. Ma ise ka armastan neid ja leian neid ääretult rohkem vabadust ja võimalusi kui seda suudaks pakkuda bürokratiseerunud Euroopa Liidu ühiskond.

Kuid kui keegi juba kord armastab arengumaid, siis ei ole mõtet neid jagada esmasordilisteks (sotsid) ja teisesordilisteks (parempoolsed).

Tulles tagasi Fujimori kogemuse juurde tahaksin öelda, et ta suutis paari aastaga hävitada Sendero Luminoso – väga ohtliku maoistliku terrorirühmituse. See organisatsioon võinuks vabalt konkureerida selliste ühingutega nagu FARC või Tupac Amaru Revolutsiooniline Liikumine.

Alberto Fujimori, Peruu president aastatel 1990 - 2000

Alberto Fujimori, Peruu president aastatel 1990 – 2000

Hetkel kui Alberto “El Chino” Fujimori võimule tuli, oli Peruus vaeste osakaal 55%, Peruu liikmelisus IMF-is ja Rahvusvahelises kaubanduspangas oli peatatud, inflatsioon oli ülikõrge ja kolmandikku riigi territooriumist kontrollisid Sendero Luminoso ja Tupac Amaru võitlejad. Inimröövid, mõrvad, röövimised ja peksmised olid riigis täiesti tavalised. Enne Fujimori valitsust olid riigist lahkunud ligi miljon põgenikku ning emigrantidena lahkunud ligi 700 000 inimest. Eksperdid hindavad korratuste käigus hukkunute arvuks, 30 000 inimest ning tekitatud varalist kahju 30 miljardi USD-i väärtuses.

c_6de46c6c6128ef5859729c718bba54e9

Ülal on Sentero Luminoso võitlejad, all ISIS-e omad. Leia viis erinevust.

Fujimori polnud ei patsifist ega tatine humanist. Ta viis läbi iseseisvat sise- ja välispoliitikat ning kohati tegutses üsna jõuliselt. Tema tegevuse tulemusena ilmusid järgmised näitajad: SKP kasvas 7,1% ning muutus Ladina Ameerikas kõige kõrgemaks ning 1994 aastaks sai sellest kõrgeim majanduskasv maailmas, moodustades 13.6%. Inflatsioon langes viimase 22 aasta madalaimale tasemele, veel 1990 aastal moodustas see 7650%. Välismaiste investeeringute koguarv kasvas viis korda. Töötus vähenes kaks korda, vaeste osakaal vähenes 9%, pensionid ja minimumpalk kasvas neli korda. Püüti kinni ja mõisteti vangi 14.5 tuhat terroristi, arreteeriti ka nende liidrid nagu näiteks Manuel Rubén Abimael Guzmán Reynoso.

Paranes oluliselt haridussüsteem kust põgenesid ebapädevad “õpetajad” kes oskasid ainult rääkida Mao, Lenini ja muude massimõrtsukate suurtest tegudest. Muu hulgas viidi läbi ka silmapaistev operatsioon Jaapani saatkonnas võetud pantvangide vabastamiseks. Kolmandikku riigist kontrollinud terroristlikud rühmitused löödi puruks.

Vaat selline peaks olema ühe korraliku kriisijuhi tegevuse tulemus.

Prantsusmaa ja mõningad teised EL-i liikmed võivad hetkel veel läbi saada suhteliselt leebete Fujimori meetoditega. Kui nad aga kavatsevad olukorda veel rohkem käest lasta, siis peavad nad abi otsima juba oluliselt jõhkramatest mudelitest mida omal ajal kasutas Tšiili ja Singapur.

Muidugi nad võivad alati veel kord korrata oma lemmikviga ning proovida sisse seada natsionalistlik – fašistlik süsteem. Arva, et tulemus on suhteliselt etteaimatav.

FacebookTwitterGoogle+TumblrPinterestLinkedInBlogger PostLiveJournalShare

Üle kõige maailmas vihkan ma rassismi ja neegreid.

butthurt

Kuna siin igal pool on kuumaks teemaks pagulased, siis ei saa ise ka mitte vaiki olla.

Kaua ma siin ikka Venemaast ja Ukrainast kirjutan (kuigi ei saa ka siin päris ilma), kribaks vahelduseks ka veel millestki.

Kuna minu jutte on ka enne väga erinevalt mõistetud, siis kordan paar asja üle. Kasu sest ilmselt eriti pole, sest kes tahab omamooodi asjast aru saada, see saab nii ehk naa.

Ma ei ole rassist ja ma ei vihka mingeid kindlaid rahvusi või rasse. Mu meelest häid inimesi on elus niigi nii vähe, et ei ole mõtet ennast hakata mingite rahvuslike või rassiliste piirangutega segama. Kui ma näiteks räägin vatnikutest, siis selle all ma ei mõtle kõiki venelasi, vaid ainult teatud statistilist osa neist, kellel esinevad vatniku tundemärgid.

Ma ei võta ka pagulasi kui tervikut, vaid üritan neil vahet teha. Seal on ka väga erinevaid inimesi.

Noh… kordamine on tarkuse ema, nagu öeldakse.

Ja seda ka, et ma ei vasta kommentaaridele. Üldse ma loen neid harva. Vahest siis kui spämmi kustutan.

Onu Ahmet.

Kõigepealt räägiks ma teile inimesest, kes elab Göteborgis ja kannab banaalsevõitu nime –  Ahmet.

Tutvusin temaga jupp aega tagasi. Nimelt tegutsesin kunagi toiduainetööstuses ning minu bossiks oli üsna opapärane tegelane. Nimelt leidis ta et maailma suurimaks väärtuseks on raha. Sellest tulenevalt mida vähem sa seda välja käid ja mida rohkem sisse tuleb seda parem. Loogiline ju. Samas võttis selline filosoofia tema puhul ikka üsna karme vorme. Nimelt ei ostnud ta iialgi uut tootmistehnikat, vaid ikka kasutatut. Eks siis kohalikud nooniused nägid palehigis vaeva et seda töökorda pimpida. Ma muidugi pole kunagi ta arvestusi näinud, kuid ma kahtlustan et tihti maksis ta kasutatud masinate remondi eest rohkem kui uued maksma oleks läinud. Aga egas uutega parem polnud. Neid kasutas ta garantiiaja jooksul ja üritas pärast erinevatel põhjustel müüjale tagasi saata. Aga see selleks.

Ükskord ületas minu kallis ülemus end täiesti erakordselt. Nimelt suutis ta kuskilt Taanist osta nii ribadeks hooratud vaakumpakkija, et selle parandamiseks tuli kaasata juba globaalsed jõud. Kohalikud tehnopreestrid hakkasid seda vanarauda nähes lihtsalt oksele.

Ja siis ilmuski välja onu Ahmet. Teda soovitati kui inimest kes on suuteline ka täiesti ogaraks ruunatud tehnika töökorda seadma. Saabuski siis onu Ahmet meie juurde ja tegi kõigest nädalaga selle rämeda vanaraua töökorda. Kuna mina tema tööd kureerisin, siis sain temaga päris palju suhelda.

Onu Ahmet oli Afganistaani tadžikk. Rääkis vabalt vene, inglise, rootsi, puštu ja dari keelt. Kunagi NL-i ja Afgaani suure sõpruse ajal oli isegi Liidus tehnikumis õppinud. Hiljem oli ta end Kabulis sisse seadnud ja kodutehnika remonditöökoja avanud. See amet on Afganistaanis eriti nõutud, kuna kodutehnika oli seal esiteks kallis ja teiseks polnud teda eriti saadavalgi. Sellepärast ära midagi ei visatud, vaid üritati võiduka lõpuni kallist kraami remontida.

Ka teenindas Ahmet Vene sõjaväe ohvitsere, kes samuti tema poole pöördusid. Äri läks suhteliselt hästi.

Kui venelased uttu tõmbasid, tekkisid muidugi teatud raskused. Eriti palju jama tekitasid taliibid. Taliibidele Ahmet ei meeldinud. Esiteks pole Koraanis midagi külmkappidest ja igasugu muudest mikrolaineahjudest juttu, seega on see saatanast. Peale seda käis Ahmet ringi nagu pede, ilma habemeta, see ka häiris.

Kodanikud taliibid tahtsid Ahmeti juba seina äärde panna, kuid siis sekkusid asjasse Kabuli elanikud. Nimelt kogunesid nad viglade ja tõrvikutega täiesti rahumeelselt taliibide pealiku ukse taha ja palusid tal valida. Valikuks oli kolm varianti. Esiteks jäetagu onu Ahmet rahule ja las ta tegeleb oma tööga edasi. Teine variant oli et taliibide pealik saab siinsamas harjavarre pärasoolde. Kolmandaks soovitati pealikul ise amet üle võtta ja palveid inisedes külmkappe töökorda seada. Sest remondimehi polnud tol hetkel Kabulis pea üldse. Pealik olnud üldiselt mõistlik mees (eriti kui vigladega makku sihiti) ja otsustanud esimese variandi kasuks. Ainuke asi et Kõigevägevamale pidi siiski ka Ahmet vastu tulema ja omale habeme kasvatama. Kui Ahmet polnud ka enne just mingi eriline islami fänn, siis peale seda näokarvade trikki hakkas ta kogu wärki eriliselt vihkama.

Kui saabusid ameeriklased jätkas Ahmet oma tööd, kuigi ta oli siiski ümberringi alaliselt toimuvast mõttetust siginast ja saginast üsna närvis. Noh võib ka aru saada. Kuskil taliibide keldris kinni istumine ja surmasuust pääsemine positiivseid vaateid ja humanismi just ei edenda.

Ma muidugi ei saanud talle esitamata jätta küsimust, et siis kellega on lihtsam ühist keelt leida kas venelaste või murican-idega. Tema vastus oli umbes selline:

“Kui sa teed mingeid omi asju ja näed et USA patrull tuleb sinu poole, siis tee oma asju rahulikult edasi. Isegi kui nad sind kontrollima hakkavad ja sa midagi teinud pole, siis uurivad nad selle välja. Kui sa oled süütu, ei juhtu sinuga midagi.

Kui sa näed et vene patrull tuleb, siis lase kohe jalga. Neid vähe huvitab kas sa oled süüdi või süütu, neil on vaja oma viha kellegi peale välja valada. Paremal juhul sa saad lihtsalt peksa. Ja vihased on nad kogu aja, sest ülemused trukivad neid stabiilselt. See on selline omalaadne kasvatusviis, et alluvad ei hakkaks lolle küsimusi esitama nagu et miks söök on alla arvestust ja riided praaktoodang ja nii edasi.”

Aga see selleks.

Mingi hetk otsustas Ahmet et tal on sellest tsirkusest suht kõrini ja peaks kodumaa tolmu jalgelt pühkima. Nii ta siis emigreeruski Rootsi paludes põgenikuna varjupaika. Selle ta ka sai.

Kui Svenssonite maa juba veidi kodusemaks sai, otsustas ta Rootsis oma töökoja avada. Eks see oli muidugi keerukas tegevus ja selleks tuli kodumaale jäänud arvukalt suguvõsalt laenu paluda. Kes andis 50 dollarit, kes 500. Igatahes sai ta raha kokku ja kuna tal olid kuldsed käed läks ka äri käima.

Ahmet oli eluga rahul. Ta sai oma lemmikasjaga tegeleda ning ka kohalikud pidasid temast kui heast töömehest lugu.

Ka oma võla maksis ta kenasti tagasi.

Aga siinkohal tekkisid ka komplikatsioonid. Paar tema kauget sugulast ei soovinudki raha tagasi saada vaid hoopis teenet teene vastu. Nimelt soovisid nad kaht meesolevust Ahmetile järele saata, et las nood ka seavad end sisse ja hakkavad normaalselt elama.

Uudis tekitas Ahmetis teatud kognitiivse dissonantsi. Nimelt ta tundis neid kaht kallist sugulast üsna hästi. Kumbki ei osanud ei lugeda ega kirjutada ning peale lammaste karjatamise mingit muud tööd. Pealegi olid nad kegelt taliibi taustaga. Mida kuradit nad Rootsis tegema hakkavad ei osanud Ahmet öelda. Asi oli isegi veel hullem. Kallid sugulased soovisid et Ahmet need kaks tölli enda juurde tööle võtaks. Samas on Afganistaanis sugulussidemed väga olulised, pealegi ka võlg tahab maksmist. Seepärast oli Ahmet ägisedes ja krägisedes selle ettepanekuga nõus.

Mulle rääkis ta, et kui aitas kahel uuel põgenikul pabereid vormistada, siis lootis südames et rootslased pole ikkagi nii lollid et sellised elukad vastu võtavad. Mis sest et sugulased. Rootslased aga osutusidki täpselt nii lollideks ja õige pea said nad kahe ülalpeetava võrra rikkamaks.

Õnneks lahenes vähemalt tööküsimus kiiresti. Uustulnukad said vaatamata olematule haridusele kiiresti aru et parem on elada sotsiaaltoetusest kui sellest miinimumpalgast mida Ahmet suutis oma remonditöökojas koristamise eest neile maksta.

Küll aga osutusid uustulnukad kuidagi rahulolematuteks. Raha nad said, süüa ja eluase oli ka olemas. Varsti said nad ka oma pered järele tuua. Aga rahul nad ei olnud. Mis sest et nad polnud kunagi nii hästi elanud, teised elasid ju hoopis paremini. Rootslased näiteks. Rootslased olid üldse nende meelest nilbed tegelased. Ei pidanud afgaanidest lugu. Elasid palju paremini. Igasugu blondiinid ei pööranud neile mingit tähelepanu ehkki raudselt just ausate afgaanide õrritamiseks kandsid miniseelikuid ja muid dekolteeritud vidinaid. Ausal afgaanil panga direktoriks saada oli üldse võimatu, vahet pole et kirjutada ei osanud nad üldse mitte mingis keeles. Põgenike koolitus ka häiris, kuna nad pidid mingit naisterahvast kuulama. Jne jne. Üldse oli nende meelest ebaõiglane miks mingid krt teab kes Skandinaavias suudavad oma elu korraldada ja nemad mitte. Neid häiris ka Ahmet kes nende meelest oli muutunud juba samasuguseks kui svenssonid.

Sel ajal kui Ahmet töökojas töötas, või igasugu ihnusest ära keeranud Eesti Vabariigi kodanike vaakummasinaid parandas, käisid tema kallid sugulased kohalikus mošees ja tutvusid samasuguste end ühiskonna alamkihis leidnud pagulastega. Ahmet neid enam õnneks eriti tihti ei näinud. Küll aga astusid nad vahest mingite karvaste tegelastega tema poole sisse ja uurisid miks Ahmet šairaadi järdi ei ela. Ahmet oli närvis.  Sest selle kuradi šairaadi eest ta ju oma kodumaalt põgeneski, nüüd jõudis see sujuvalt talle järele. Kas me sellist Rootsit siis tahtsimegi?

Igatahes kui siin paar aastat tagasi Rootsis kaltsupead mööbeldama hakkasid, siis Ahmet osales kohalikus omakaitses (igasugu poodnikud ja teenindajad ühinesid sellisesse organisatsiooni) ja käis eraviisiliselt igasugu palestiina pubekatele malka andmas. Kui ma pärast temaga skaibis suhtlesin, siis ta küll kurtis et vasak käsi valutab, aga üldiselt jäi ta häppeningiga rahule.

Miks on Euroopal vaja põgenikke?

Üritan siis lühidalt selgitada. Teema ise on pikk ja keeruline ning nõuaks eraldi juttu, mida ma otse loomulikult kirjutada ei viitsi. Seepärast üritan lühidalt ja võimalikult populaarteaduslikult.

Tegu on nimelt teatud muudatustega maailmamajanduses. Põhjuseks on see, et inimesed kipuvad rikkaks saama. Eriti igasugu arengumaad, mis enam nagu ei olegi eriti arengumaad.

Võtame näiteks selle aasta suure üllataja – Hiina, kus ilmneb palju märke majanduskriisist. Isegi hirmutatakse süsteemse kriisiga, mis on palju põhjalikum ja tigedam. Milles siis asi?

Hiina asus muutuste teele 1976 aastal, kui alustati reformidega. Tol hetkel talitasid Hiina asjapulgad üsna arukalt, nad kasutasid ära oma riigi ainsa eelise – ohjeldamatus koguses vaeseid inimesi. Hiina muutus maailma töökojaks, kus arenenud riigid tootmise odavuse tõttu oma arvuteid, autosid ja muid vidinaid kokku panna lasid. Hiina ise toetas sellist tendentsi jõudsalt, hoidis oma valuutakursi teadlikult madalal (mõjub väga positiivselt ekspordile) ning pigistas silma kinni igasugustele looduskaitse ja tööohutuse alastele nõudmistele, peaasi et raha ja tootmine riiki tuleks. Vanaduspensione ja igasugu riiklikke ravikindlustusi Hiinas teadupärast ei ole. Paar aastakümmet töötas süsteem üsna hästi.  Ühe USD-i väärtus oli pikalt näiteks 8 jüaani. Mida saab USA-s 1 USD-i eest? Midagi ilmselt ikka saab, kuigi vaevalt et miskit eriti kasulikku. Hiinas näiteks aga oli võimalik 8 jüaani eest turult (kui liialt ei pupsuta) osta nädala söök. Inimestele see sobis ning ka Lääne tootjad said endale piiramatu koguse korralikke töötajaid 100 taala eest kuus.

Ehk siis Hiina alustas klassikalise röövkapitalismiga.

Eks Hiina muidugi üritas ka ise tootma hakata. Vahelduva eduga. Hiinlastel on läbi ajaloo olnud väga töökad talupojad ja väga ettevõtlikud ning kavalad kaupmehed, samas igasugu käsitöölistega on seal pidevalt mingi jama. Nimelt nende töö kvaliteediga. Olete kuulnud pidzin inglishist? Pidzin on inglise keelne sõna “business” öeldud rämeda hiina aktsendiga. Pidzinit kasutasid hiinlased oma eurooplastest äripartneritega suhtlemisel. Ainult pidzinis on olemas kvaliteedi tähistamiseks sõna “masge”. Inglise transkriptsioonis kirjutatakse seda küll “maskee” kuid “masge” on oluliselt lähemal originaalhääldusele. Tuleneb see jällegi inglise keelsest “must go”. Ja tähendab see järgmist – “Vaata, ma saan ise ka aru, et see asi mille me siin nagu tegime kukkus äärmiselt sitalt välja, ja ei kõlba kuhugi. Aga kuna aega enam pole et ümber teha, siis võta nii nagu ta on”. Hiinlased olid aga karmid tegijad, kes selle pika möla asemel ütlesid lihtsalt “masge”!

Aeg aga läks edasi ja kuradi iinlased leidsid mingi hetk, et 100 taala eest tehku neegrid tööd. Et võiks nagu juba rohkem ka saada. Säherduse filosoofia juurdumine töölismassidesse aga ei istunud Wanderbildtidele, Rotchildidele ning igasugu muudele Rotveileritele, sest et nagu mismõttes. Et mis mõte on neil krdi iinlastel, kui neile peab maksma nagu valgele inimesele. Siis juba on mõtekas omal kodus toota.

Süsteemne kriis aga puudutab üleüldse Hiina juhtimist. Siiani on seal rõõmsalt tüüri juures kommud. Noh, nime järgi. Kommunismist pole seal haisugi ja sotsalism õilmitseb rohkem Rootsis ja Prantsusmaal kui Hiinas. Millega siis on tegu? Ma ütleks et Hiinaga. Lihtsalt Hiinaga.

Ega sa aastatuhandetega välja kujunenud traditsioone ikka niisama naljalt välja ei juuri. Hiina puhul on nagu isegi mõttetu rääkida korruptsioonist. Korruptsioon see on midagi laiduväärset, st. et ühiskond saab aru et see on vale. Hiinas on see lihtsalt üks osa ärikultuurist. Ametnikule tuleb pista, sest nii on kombeks. Nagu ka vanasti Venemaal, nii ei ei saanud ka Hiina ametnikud riigikassast palka, või maksti neile väga vähe. Sest end majanduslikult kindlustada said nad ka ilma palgata, mis mõtet neile siis veel riigi raha kulutada.

Vene ja Hiina valitsemismudelid on üsna sarnased. Väikeste nüanssidega muidugi. Hiinlased on oma geneetiliselt koodilt töökad ja võimelised kainelt ning ratsionaalselt mõtlema. Venemaal on selle asjaga suht halvasti. Seepärast varastavad Vene ametnikud nafta – ja gaasiraha, mis tuleb üsna lihtsalt kätte kuni on nõudlust. Hiinlased pidid oluliselt kavalamalt kombineerima. Nüüd paistab et mõlematel hakkab hea aeg läbi saama. Samas muidugi Hiinal on oluliselt rohkem eeldusi uuesti kark alla saada kui Venemaal.

Hiina peaks oma probleemide lahendamiseks muutuma täiesti läänelikuks. Piirama Kompartei võimu, tagama ausa konkurentsi ja nii edasi. Küsimus on muidugi selles, kas Kompartei on selleks valmis.

Olgem ausad, ka praegune naftahinna langus on paljuski tingitud just sellest, et Hiina majanduskasv aeglustub ning naftat ta enam ei tarbi. Sest veel hiljuti neelas Hiina draakon naftat otse torust ja röhitses rahulolevalt nurgas.

Kuidas on see kõik seotud Euroopa pagulastega? Kuna Hiinas tootmine kallineb, siis on vaja tehased uuesti Euroopas või vähemalt kuskil lähemal sisse seada. Ja vaja on ohjeldamatult odavat tööjõudu juba Euroopas endas. Sest eks Euroliidu mootor Saksamaa ole oma olemuselt Rikka Mehe Hiina. Nad on samuti keskendunud tootmisele ja ekspordile. Ainult et töölistele ei saa sadat taala palgaks maksta. Isegi kolmesadat ei saa. Jama ju. Valge mees sellise raha eest ei tööta. Ehk siis mingid kuradi Abdulid hakkavad tööle. Ja et nad raha EL-is välja ei viiks tuleks ka nende pered siia tuua. Jääks raha EL-i. Lihtne ju.

Põgenikest saavadki kasu tootvad EL-i suurtootjatest liikmed, kes tõsi küll on ka selle organisatsiooni põhilised rahastajad. Põgenikud on väga kasulikud Saksamaale ja Rootsile. Mingil määral ka Põhja – Itaaliale ja osaliselt Prantsusmaale. Suurbritannial on selle kambaga veidi eriline suhe, aga sellel ei viitsi hetkel peatuma hakata.

Mis kasu saavad põgenikes teised EL-i liikmed? Ida – Euroopa riigid ei saa pea mingit. Teised niivõrd – kuivõrd. Eks Saksakeskne Euroliit ongi nii üles seatud, et peale juba eksisteerivate suurettevõtete midagi väga juurde ei tekkiks. Konkurents ikkagi. Kui Hiinas sai onu Zhang oma puukuuris väikese töökoja asutada ja hiljem ehk isegi suurtöösturiks areneda, siis mõni onu Zbigniew peab ikka tõsiselt vaeva nägema ja euronõudeid täitma et Ida – Euroopas oma äri nullist alustada.

Miks ma vihkan Hitlerit?

Põhjuste loetelu jääks liialt lühikeseks kui ma ei mainiks sellist tuntud tegelast kui Adolf Hitler.

Nimetatud tegelane kutsub minus esile sügavat ärritust. Ja kohe seletan miks. Väga suuresti tänu sellele kodanikule puutub kaasaegne Euroopa kokku igasuguse sotsialistliku saasta õilmitsemise, kamikazeliku patsifismi ja padutolerantsiga.

Oma rabeleva ja poologara jahmerdamisega saavutas Hitler selle, et paljudest väga vajalikest asjadest polegi nagu võimalik ilma selle emotsionaalse ning mõttetu sigina ja saginata rääkida. Näiteks rassiõpetusest. Minu meelest on see väga vajalik teadusharu kui seal tõesti teaduslikult ja ilma pseudoteooriateta läheneda.

Tänu temale on Vanal – Euroopal täiesti enesetapjalik süütunne a la white man guilt. Eriti põgenike vastu. Noh, ma ei tea kui populaarne on tänapäeval rääkida Hitleri juudiprobleemist ja selle lahendamisest. Ma ei hakka tema Mein Kampf-i teooriat ümber jutustama, kes tahab uurib ise. Kuid üllatuslikul kombel ei soovinud onu Adolf esialgu mingit erilist maniakki mängida ning otsustas juudid lihtsalt välja saata. Laadisid siis Hugo Bossi kostüümis ja BMW-del sõitvad SS-lased need juudid laevale ja tõukasid kaldast lahti. Aga õige jama hakkas alles siis pihta. Tuli välja et neid laevatäisi valitud rahva esindajaid ei soovinud keegi vastu võtta. Kõige erinevamatel põhjustel. Hulpisid need laevukesed merel vähe või kaua, mingi hetk tuli neil saatjaadressil tagasi tulla. Ja vahepeal oli Hitler juba närvi läinud ning asja kreatiivselt lahendama hakanud. Britid vaatasid oma saarelt üle La Manche-i tõusvat tossu, kohendasid monoklit, lürpsasid teed ja ütlesid “Blimey!”. Sellega asi piirduski.

Et noh, saate isegi aru, teatud ringkonnad on seetõttu igasugu põgenike suhtes tundlikud.

Just tänu Hitlerile kutsuvad igasugused vihjed rahvuslusele keskmises Saksa või Prantsusmaa esindajas esile seakisa – “Sa oled kuradi nats!”. Noh… ise ennast selleks ei pea aga kui olen siis olen. Mademoiselle, te ütlete seda sellise häälega, nagu see oleks mingi paha asi.

Peale Teist Maailmasõda oli Euroopa tõsiselt räsitud. Pool sellest oli muudetud sovietlikuks peldikuks, millest enamikel NL- i poolt okupeeritud riikidel on õnnestund alles suht hiljuti vabaneda. Sovoki – vatniku mentaalsust jätkub siiani suures koguses.

Sõjakahjud ja inimkaotused sundisid eurooplasi loobuma oma asumaadest. Ma ei ütle, et koloniaalpoliitika poleks kuskile kadunud, küll aga ei eksisteeri enam päris kolooniaid. Sellest hoolimata oleks nagu Euroopa kügu Aafrikale midagi võlgu. Igatahes Aafrikas on juba käibel lendlause – “Miks ma peaks töötama, kas ma olen mingi valge mees või?” (Saite nüüd, krdi iinlased!). Enamus Aafrika poliitikuid ajab näpu püsti ja skandeerib “AWA!” (Africa Wins Again).

Huvitav peaks tõstatama küsimuse kas Saksamaa ei tahaks 800 aasta Eesti okupeerimise eest igale kohalikule elanikule 1200 euri kuus toetust maksta. Lisaks veel hagid ka. Ma võin tõestada et mu vanavanavanaisa käest võeti Assamalla all ära kolm lehma, uus kirves, pütt mett ja pool tünni hõbedat.

Igatahes kui sealtkandist keegi veel köhib et me ei austa piisavalt põgenikke siis ma soovitan küll EW-l väike hagi kohtusse panna. “Eesti Wabariigi hagi Saksamaa Liitvabariigi vastu okupatsioonikahjude kompenseerimiseks.”. Kõlab uhkelt. Võib Rootsi ja igasugused muud Taanid ka solidaarvastutajateks võtta, ikka lõbusam. Ja katsugu need kuradi natsid mitte maksta. Rassistid rsk. Eestlased on Uuralite tagant tulnud ja peaaegu et puhtad asiaadid. Kas Euroliidul on midagi kollase rassi vastu??? Mis kuradi diskrimineerimine see on?

Eraldi teemaks on siinkohal meie kallis idanaaber. Viimane aeg on seoses Ukraina sündmustega hakatud rääkima hübriidsest sõjast või infosõjast. Vahest jääb selline mulje, et see oleks nagu mingi uus asi. Ei ole. Kogu oma eksistentsi ajal toetasid sovokid Euroopas igat liiki lillelapsi ja muud vasakpoolset saasta. Kõik komparteid ja enamus sotsialiste sai plekki sovokkide naftarahast. Ütlen ausalt, et paljuski jälle tänu Hitlerile ei tulnudki väga propatööd teha. Sõjast väsinud ühiskonnas õilmitsesid igasugu hipide ja muude astraalsete tegelaste liikumised. Inimesed lugesid John Rawls-i “A Theory of Justice”-t ning streikisid igal võimalusel ja protestisid USA sõjaväebaaside vastu. Eriti sheff oli käia ringi massimõrtsukast ja persevestist Che Guevara moll kõhu peal.

Che veidike enne sanitaarlasku peldiku taga. Peldik polnud fotogeeniline ja pildile ei jäänud.

Che veidike enne sanitaarlasku peldiku taga. Peldik polnud fotogeeniline ja pildile ei jäänud.

Aeg on edasi läinud ja enamik selliseid 70-ndate hipisid on saanud mingid soliidsed ametikohad. Aga siiani sonivad nad mingist võrdõiguslikkusest, tolerantsusest jne. Osad on ka oma võsukesi õieti kasvatanud. Nemad arutavad nüüd küll maalähedasematel teemadel. Näiteks kas õige on öelda “lehmi lüpstakse” või “lehmadelt võetakse piima”. Et noh, paha asi on vasikate eest piima ära juua. Eriti arenenud tegelased jõuavad oma filosoofiaga välja tõdemuseni et piimakarjandus on üldse äärmiselt seksistlik tegevus. Lehmavasikad jäetakse ellu, kuna neilt saab piima. Samas pullvasikad lähevad kiirelt lihaks. Rämedalt seksistlik tõesti. Ma arvan et ka Eesti Vabariik võiks siinkohal oma truualamlikkust näidata ja käivitada teadvustusprogramm “Soovõrdõiguslikkusest koduloomanduses” ning nimetama ametisse mõne lehmaõiguste ombudsmani. Kindlasti saaks mõnest “Human – Woman – Mutual – Multilateral” fondist toetust ning Brüsseli hallipäised hipid paitaksid Rõivase pead ja poetaks heldimuspisara.

Ulf nagu ütleks sulle : "kuradi nats!"

Ulf nagu ütleks sulle : “kuradi nats!”

Vaadake, siin tulebki mängu erisus Lääne – ja Ida – Euroopa vahel. Nood kuradi savu suitsetavad lillelapsed on sotsialismi näinud ainult nende oma softcore versioonis. Meie oleme seda näinud väga ja väga lähedalt. Ja oluliselt rohkem kui me oleksime tahtnud. Ida – Eurooplasel on imuunsus sotsialismi suhtes juba geenides. No ei saa normaalne idaeurooplane aru miks ta peab tööd rügama, makse maksma ja tema maksud lähevad mingile neegrile kes peale laste tegemise ja sotsiaalabi neelamisele millegi muuga ei tegele. Sest kes on tõesti põgenik ja hädas, otsib omale töö ja sulandub kohalikku kultuuri.

Olgem ausad, õhku täis mugavuspõgenikke on Euroopas väga palju. Lisaks sellele demonstreerivad nad lääneeurooplastele oma üleolekut. Mis viga demoda kui pooled ei julge neile pasunasse anda kuna igasugu neegreid ei tohi üldse mingil juhul diskrimineerida (vastuhakk on ka diskrimineerimine) ja teine pool ei soovigi vastu hakata sest nad on valged ja süüdi. Et siinkohal ma ei süüdistaks ainult mugavuspõgenikke vaid lääne – eurooplasi endid. Mis viga parasiteerida kui lastakse.

Pealegi, kui vaadata juuresolevat pilti, siis näeme et Euroopas pole nende põgenikega sugugi nii paha kui mõni väidab. Kes on kaardil kõige tumedama värviga? Õige, Eesti ja Läti. Vaat nii…

O, ja pierdole, Polska jest biały!!!!

O, ja pierdole, Polska jest biały!!!!

Kas Allahu on akbar või ei ole?

Igasugu uudistest (eriti nn. “alternatiivsetest”) jookseb pidevalt läbi sõna “moslemid”. A la et nad on mingid rämedad isatapjad ja emakeppijad. Muidugi kui hakata lähemalt kaevama siis suur hulk nn. islamivaenulikke kommuune nii reaalis kui näiteks moluraamatus koosneb peaaju kristoosi põdevatest tegelastest. On neil siis õigus?

On aabrahamistlik triloogia –  judaism (Jewish Adventures), kristlus (Jewish adventures II: The return of the Jew) ja islam (Jewish Adventures III: Revenge of Mohhamad). Siia juurde võib lisada triloogia priikvelid ja siikvelid nagu ismailiidid, mormoonid ja igasugu muud hujoova tunnistajad. Tulenevad nad nii ehk teisiti vanast testamendist. Niipalju veel, et ma olen kursis, et piiblid ja igasugu muud talmudid peaks suure tähega kirjutama. Aga mingit erilist soovi mul seda teha pole.

Mis judaismi puutub, siis ma ei saa aru kuidas see EL-is keelustatud pole. Minu meelest on see üks maailma vanimaid natsistlikke tekste, mis propageerib rahvuslikku ja rassilist üleolekut, kutsub üles ebatolerantsusele, massimõrvadele ja seksuaalvägivallale. Ühes kohas on möödaminnes ka mainitud, et sa ei pea mitte tapma. Üsna kontekstiväliselt.

Mida islamile ette heidetakse? Palju asju. Terrorismi õhutamist, naise allutatud seisundit, lapsabielusid, ebatolerantsust jne jne. On siis õige kristlus parem?

Kas te teate, et keskajal oli väärikas Pariisi linnas selline ametimees nagu piimaimeja? Kuna tüdrukud läksid 13 – 14 aastaselt mehele, siis tihti polnud neil lapse sünni hetkel veel rinnad välja arenenud ja nad ei saanud oma last normaalselt imetada. Appi tuli piimaimeja, kes siis piima välja imes ja kuskile anumasse sülgas. Nii sai last toita.

Teate, et Põhja – Prantsusmaal oli talurahva peol käigus omapärane lõbustus. Rahvas tantsis ümber posti, kuhu oli kahe naelaga kinni löödud kass. Noormehed võtsid siis tantsides hoogu ning nende eesmärk oli kass peahoobiga surnuks lüüa. Teadupoolest on kassid visa hingega ning nii sai rahvas üsna pikalt nalja ja lõbu. Põhjus oli lihtne. Kass oli saatanast, kuna piiblis pole teda sõnagagi mainitud. Üldiselt piiblis mainitud ka kängurusid, leemureid ja igasugu muid alpi ümisejaid. Neid muidugi eriti ei tapetud, banaalsel olemasolu puudumise põhjusel. Kass oli keskaegsetele inimestele lihtsalt oluliselt kergemini kättesaadav.

Nii et laste abielud, ristisõjad, nõiajahid, religioosne ebatolerantsus ja kõik muu pask on ka kristlusele kenasti omane.

Õige kristoosihaige hakkaks muidugi kohe kisama – “Aga vaata kui ammu see oli!!!1111 Kas kristlased enam nii teevad????+++”. Ma muidugi küsiks vastu, et kas teil on nüüd mingi uus baibl wä? Second edition või mis? Huvitav kuidas siis vanad kristlased sealt seda “kumbaya my lord, kumbaya” välja ei lugenud, vaid talitasid üsna sarnaselt mõningate kaasaegsete moslemitega? Tead, meil sa ei saa teha kõike seda, mis piibel soovitab, sest on olemas ilmalik riik ja politsei. Politseid vähe huvitab mis on kirjas piiblis ja  kui keegi üritab näiteks vägistamise teel omale abikaasat hankida, siis läheb ta väga kiirelt vangi.

“ Need ei olnud õiged kristlased!” on sageli väiteks. Ja sina, lilleke, oled õige kristlane? Mis kristlane sa oled kui sa piiblit lugeda ei oska? Esiteks ma ei võta vastu ühegi naise argumente, naine ei tohi mehega vaielda. Üldse. (Timoteosele 2:9-15) Ja ma ei tea kui hea kristlane sa oled kui sul orje pole. Moosese kolmandast raamatust loeme:

Aga kes peavad saama sulle orjaks ja orjatariks, need ostke ümberkaudsete rahvaste hulgast orjaks ja orjatariks! Nõndasamuti võite osta ka oma majaliste laste hulgast, kes elavad võõraina teie juures, samuti nende sugulaste hulgast, kes on teie juures, keda nad teie maal on sünnitanud; need saagu teie pärisomandiks, need omandage oma laste jaoks pärast teid päritavaks omandiks;neile võite orjuse igaveseks peale panna, aga teie vendade, Iisraelilaste hulgas ärgu ükski valitsegu teise üle vägivallaga! 

Vaat see orjateema on veel eriti udupeen wärk. Ma pole sellest kunagi eriti aru saanud, kuidas ma hea kristlasena käituma peaks. Olen siin korduvalt erinevate pappide käest uurinud, et kuidas mõista ümberkaudseid rahvaid. Mina saan aru nii – juuti ma orjaks ei tohi osta. Sellega on selge. Ilmselt peaksid sobima lätlased ja soomlased. Kui ma aga sooviksin siiski osta orja Rumeeniast, siis tekkib mul tõlgendamise küsimus. Rumeenia nagu väga ümberkaudne ei ole ju… või kuidas? Ma polegi õiget vastust saanud.

Ma ise eeldan et Rumeenia peaks ok olema, kuna näiteks britid omal ajal muretsesid omale orje Aafrikast ja põhjendasid oma tegevust sama piiblisalmiga. Seega ma leian et tuginedes pretsedendile, on meil siiski olemas ühetaolise normi tõlgendamise praktika ja ma võin Bucaresti pileti osta.

Võtab asja lühidalt kokku

Võtab asja lühidalt kokku

Teile ei meeldi islami aumõrvad? Vaadake viiendat moosese raamatut. Kui mees vägistab naise, peab ta naise isale maksma valuraha ning oma ohvriga abielluma. Sest naine, kes ei abiellu neitsina, tuleb kividega surnuks loopida. Põhimõtteliselt üks ja sama nii piiblis kui koraanis.

Mõni kristoosihaige kodanik kipub väitma nagu poleks vana testament sugugi nii oluline. Aru ma ei mõista… kümmet käsku sealtsamast peetakse vaat et kohustuslikuks ja lisaks peaks ju seesama vana testamendi jumal olema Tsiisuse isa.

Igatahes see selleks. Ma ei näe piibli ja koraani õpetusel eriti vahet. Ometi usklike käitumises kohati vahe on. Milles asi?

Kultuuris ja hariduses. Ilmalikus riigis. Euroopa tsivilisatsioon muutus tõeliselt suureks ja mõjukaks hetkel, kui hüljati kristlikud dogmad. Renessanss lõi eeldused kiriku reformatsiooniks. Reformatsioon aga viis järk järgult religioonist loobumiseni. Moslemid aga viibivad paljuski siiani samas kultuuriruumis kus 15 sajandil.

Nyaaaaaaaaaa!

Nyaaaaaaaaaa!

Mida annab üldine kõrge haridustase? Seda, et ainsad kirjaoskajad ei ole enam küla küree (nagu Euroopas keskajal) või küla mulla (nagu ka praegu paljudes moslemiriikides). Katoliku kirik üritas ainsana kirjatarkusele pretendeerida, kuid luterlased tegid muidugi vea levitades kirjaoskust. Sest pole parimat vahendit muuta inimest ateistiks, kui lasta tal omaette rahulikult piibel kaanest kaaneni läbi lugeda. Teaduse ja ühiskonna arengu tulemusena on meil õnneks võimatu et võimule saaks mõni Adventistide või Baptistide valitsus. Islamiriikides on midagi sellist kahjuks vägagi võimalik.

Kujutage nüüd pilti, kui Euroopas valitseksid mingid Westboro Baptist Church-i tegelased või jehoova tunnistajad? Kujutate ette suuri stende maja seintel “God hates fags?”. Või eraldi sünnipäevapolitseid, kes kontrollib et keegi sünnipäevi ei peaks? Või vereülekande aparaatide pidulikku lömastamist traktorite abil? Räme, ma ütleks.

Mis jama siis selle kultuuriga ikka on.

Kõigepealt ma soovitaksin läbi lugeda Peeter Tulviste väga informatiivse artikli.

http://www.director.ee/peeter-tulviste-miks-nganassaanid-lahendavad-loogikalesandeid-valesti/

Eksole, vähe sellest et minu tekst on juba nii pikk, et tapab, nüüd suunan veel pika jutu juurde. Aga lugege ikka, väärt lugemine. Kui enne aimu ei olnud, mis tähendab kultuuride erisus, siis nüüd saate teada.

Vaat sellega meil ongi tegemist. Euroopasse tulevad hoopis teistsuguse maailmatajumisega inimesed, kellesarnased meil elasid ehk mitusada aastat tagasi. Tegu on primitiivsesse gruppi kuuluvate isikutega.

Kuid ärme lähemegi liialt kaugele. Huvitavaid näiteid võib tuua ka meie lähiümbrusest.

Nii näiteks on Ukraina ajakirjanik Igor Tychkevich analüüsinud minu suurte lemmikute – Luganda ja Dombabwe rahvast Ida – Ukrainas.

Ta toob tüüpilise näite vato – sovokkide psühholoogiast. Tsiteerin:

“Korra sain kohaliku naisterahvaga Gorlovka linna lähistelt jutusoonele. Monoloog oli umbes järgmine: minu poissõber teenib Donetski Rahvavabariigi omakaitses. Venelased ei pea kohalikke omakaitselasi üldse inimesteks. Mõnitavad pidevalt ja mu poissõbra kaaslase lasksid hiljuti hoopiski maha. Igavesed tõprad on need vene sõjaväelased. 

Aga kõige selle juures soovib ta, et tema kodulinna tuleks vene väed, Ukraina vägede võitu ta ei soovi.

Minu küsimuse peale, miks ta siis Ukraina vägede võitu ei soovi, kui ise ütleb et venelased on tõprad, tuli vastuseks – Ukraina läheb Euroopasse, aga seal on rõvedad seadused, naine võib mehe kohtusse anda, kui see teda lööb.

Eks siis minu järgmine küsimus oli kohe, et kas sa siis tahad, et mees sind peksaks? 

Vastus – Ei. Ma võin ise talle lõuga anda kui vaja. Aga oma mehe peale kitse panna, see on tõpralik värk. “

Autor lisab veel: “ Nad saavad väga erinevat infot. Tihtipeale vastuolulist. Ja usuvad seda. Sedasama vastuolulist infot. Aga see ei kutsu esile mingit ebamugavust – inimene võib olla ühekorraga veendunud täiesti teinetest välistavates asjades”.

Kohe meenuvad nganassaanid ja keskaegne Inglismaa. Miks keskaegne Inglismaa? Heaks näiteks on kolm inglise kirikut, kus kõigis hoiti reliikviana Ristija Johannese pealuud. Eksole armas? Veel armsam on see, et inimestel ei kutsunud see esile mingit kognitiivset dissonantsi. Egas nemad seda Ristija Johannest isiklikult ei tundnud. Kui ikka Jumal tahab siis võis tal ka kolm pead olla. Ainult keegi kodanik Salisbury John kippus ägisema ja inisema, et nagu kamoon, mismõttes kolm pead, raffas võtke asja loogiliselt! Aga rahvas ei võtnud loogiliselt. Neil oli oma usk. Usk sellesse, et Jumal andis mehele ja naisele vaba tahte. Pärast tegi Ta ühe naise endast rasedaks, et sündiks Jeesus, kes oli Tema ise. Seejärel tõi Ta iseenda Endale ohvriks, et päästa mehed ja naised patust, mida nad tegid tänu vabale tahtele, mille Ta ise neile andis. Nurrmaaalne. Credo quia absurdum kehtib ka tänapäeval.

Tychkevich ei piirdu ainult fakti konstanteerimisega, vaid seletab ka sellise nähtuse tagamaid. Ta toob välja kolm põhilist momenti.

  1. Donbassi elanikud on äärmiselt vähemobiilsed. Üle 35% elanikes pole kunagi elus sõitnud kaugemale oma oblastist. Teisest küljest pole ei Luganski ega Donetski oblastid turistidele just eriti ligitõmbavad. Tulemusena puudub kohalikel elanikel sootuks kultuuridevahelise suhtlemise kogemus. Ümbritseva maailma kohta saavad nad infot peaasjalikult televiisorist (mitte internetist) ja kuulujuttudest.
  2. Religioossus. Donbassi elanikud on äärmiselt religioossed. Aga mitte päris nii nagu näiteks Läänes. Siin võib pigem rääkida usust müstikasse. Nad usuvad ekstrasensse, nõidu ja kristlikke vaimulikke. Ühekorraga. Samas ei ole kristlikel vaimulikel mingit erilist võimu oma koguduse rahva üle, sest kirikus käiakse sellepärast et “Niionvaja”. Tavaliselt ei tea inimesed isegi religiooni aluseid.
  3. Omapärane suhtumine teadmistesse. Kaua aega oli Donbassis edukuse mõõdupuuks kaevanduses töötamine. Mitte professor, mitte doktor ega juhtivtööline, vaid just kaevur oli edukuse mõõduks. Et kaevuriks saada, ei pidanud õppima. Pingelistel aegadel, mil NSVL-is oli puudus kaevuritest, piisas kolmekuulistest ettevalmistuskursustest Mäetehnikumis. Andke andeks, aga näiteks santehniku ameti omandamiseks tuli kutsekoolis õppida vähemalt kaks aastat.

Edasi kokkuvõtvalt autori järeldustest:

Neile inimestele on iseloomulik:

Keelduda vastu võtmast igasugu välist inrormatsiooni, kui see ei vasta nende endi ettekujutlusele asjast. Agressiivsus, kui neile sunnitakse peale uut mõttemalli. Uskuda pigem enda “reservatsioonikaaslase” sõnu kui mingeid ametlikke kanaleid. Seepärast on kuulujutud Donbassis oluliselt tõhusam info leviku vahend kui misiganes muu.

Ühistkondliku käitumismudeli eiramine. Kui seadused nagu on, aga nende rikkumise eest eriti midagi ei tehta, siis võib vabalt rikkuda.

Isikliku initsiatiivi puudumine. Inimesed ei saa töötasu. Nad vahest saavad palka, enamikul juhul kas varastavad või nõuavad abirahasid.

Sügav veendumus oma grupi, rahva, religioosse ühenduse üleolekus kõigi teiste suhtes. Sellest tulenevalt kõrgendatud ootused igat liiki valitsuse suhtes. Soovitakse saada kõike ja kohe. Kui valitsus on piisavalt jõuline ja nõudjad pikalt saadab, siis seda ka aktsepteeritakse. Peale toore jõu, ei tunnista selline kamp mitte midagi muud.

Niih… kogu jutt nagu Dombabwe elanike kohta? Aga kas sama ei saa öelda meie kalliste sisserändajate kohta? Minu meelest on nad väga sarnased.

Ja sõnu polegi vaja!

Ja sõnu polegi vaja!

Kas nendega on võimalik tsiviliseeritult suhelda ja veenmise teel midagi selgeks teha? Kahtlen sügavalt.

Siin on väike näide loogikast. Kes vene keelt ei mõista, või ei viitsi vaadata teen lühikokkuvõtte. Videos emotsionaalselt sõna võttev kodanik avaldab oma tulist poolehoidu Putinile. Ta leiab et Putini teeneks on see, et kogu maailm nüüd Venemaad austab ja kardab. Küsimis mida on teinud Putin tavainimesele on aus vastus – mitte kolbigi, aga see pole oluline. Eksole.

Eks siis siit tulenegi raudne loogika, et Vene vägesid Ukrainas pole, aga sellest hoolimata annavad nad seal NATO neegritele kindlasti pasunasse. Maidani korraldas Euroliit, aga egas neil kuradi hoholle vaja pole. Kiievis on võimul fašistid, kelle eesotsas on juudiraisk Porošenko ja keda toetab kuradi neeger Obama.

Veel üks elav näide kultuurikonfliktist juba kohe üsna meie lähedalt.

Käesoleva aasta juulikuus avati Valgevenes, Minskis, Kamennaja Gorka mikrorajoonis esimene Burger King-i kiirtoidu restoran. Kah mul asi eksole? Aga ei miskit.

Raffas on elevil

Raffas on elevil

Eks sündmus tekitas aborigeenides teatud elevust ja rahvast kogunes avamisele roppu moodi. Õige pea aga selgus metsik ja enneolematu asjaolu. Burger King pakkus automaadist jooke – Pepsi, Merinda ja 7UP täiesti tasuta!!!!! Kohalikud fallomorfeerisid hetke. Kuid mitte kaua. Õige sovoki mentaliteet lõi kiirelt välja. Alguses kontrolliti nagu muuseas, et kas on tõesti tasuta. Käidi endale mitu korda drinki kallamas. Ei tulnud keegi kannaga näkku andma. “Heh, vaat kus peded!” rõõmustasid kohalikud. Käiku läks kiirelt kõik kätte sattuv tühi taara. Kui ka selle peale keegi ei tulnud malka andma, süvenes kohalike veendumus, et neil on tegu mitte lihtsalt pedede, vaid idiootidest pededega. Aktivistid jooksid koju ja tõid kaasa kümneliitrised plastikanumad.

Lõrts, ja valmis

Lörts, ja valmis

Järgmise sammuna moodustus burgerirestos juba kaks eraldi saba. Üks oli kassade juurde, ning teine joogimasina juurde. Lihtsalt rahvas sai aru, et polegi vaja burksi osta, võib niisama tsisterniga sisse astuda ja omale pepsit ära kallata.

Päeva jooksul tõmmati joogimasin mitu korda tühjaks. Töötajad luristasid kaeblikult nina, kuid vahetasid siiski püüdlikult balloone.

Tasuta joogi süsteem töötab täiesti normaalselt USA-s. Seal ollakse harjunud oma kliente usaldama ja neist lugu pidama. Frantsiis anti Valgevene äriühingule samadel tingimustel, st. jook peab olema tasuta.

Hetkel mul info puudub, millega asi lahenes ja kas sovokkidele on mingi vastumürk leitud.

Farfur, fofudja ja eurovatnikud.

Miks ma võrdlen Dombabwe elanikke ja meile Lähis – Idast saabuvaid tegelasi?

Vaadake, siin ühine on siin fundamentalism. Mis see endast kujutab?

Eks muidugi igaüks võib vikipeediast või veel kuskilt järele vaadata mida see sõna tähendab. Mina seletan seda nagu ise aru saan.

Vaat ärkab üks hommik mõni taat kuskil Pakistani mägismaal oma kodus üles ja esimese asjana pole eluga rahul. Probleeme on palju. Tööd ei ole, raha ei ole, elamistingimused on viletsad, lastele haridust anda on raske jne jne. Mida ta selle peale teeb? Noh, kuna ta ka ise pole eriti haridust saanud ja kujutab omale maailma asju suht omapäraselt ette, siis hakkab ta minevikku meenutama. Tingituna nõrgast haridusest pole tal tegelikult ka minevikust eriti mingit ettekujutust, niisama mingid katkendid. Aga tema küla mulla ikka armastab korrutada kuidas mitusada aastat tagasi šeik Mansuri ajal oli hea elu. Inimesed olid õiglased ja nende riigis valitses küllus. Kust mulla seda teab, pole eriti selge. Küll ta tarkadest raamatutest luges, kuna ta on külas ainus kirjaoskaja. Ja jõuabki siis taat arusaamisele, et vaja on pöörduda tagasi õige usu juurde, siis läheb kõik muu iseenesest paika.

Selles mõttes meie Ivan Orav oli ka puhas fundamentalist. Eks tema ka võrdles kõike Pätsu ajaga.

Fundamentalismil on veel ka väike epiv fail-i hõng juures. Eriti Lähis Ida kodanike puhul.

Vaat elasid nad kunagi hästi ja jõukalt. Aga siis ilmus kuskilt välja Makedooniast pärit Aleksander ja andis kõigile kolakat. Pärast läks asi üldse käest ära. Läksid head ja vaimsed inimesed korda majja lööma, aga need igavesed Lääne barbarid olid juba püssi kasutusele võtnud ja andsid tuld. Said siis head inimesed püssi omale selgeks, võtsid kasutusele, aga nüüd olid Lääne inimesed juba kahurid kasutusele võtnud ja jälle saadi kolakat. Kui ka kahur juba selge, mindi uuesti arveid klaarima, aga nüüd visati neile juba lennukist pomm kaela. Ebaõiglus. Ja kui viimase jõuga ka endale lennuk soetati, lasti see orbiidilt juhtimise teel raketiga sodiks. Nii võib ju alaväärsuskompleksi saada? Mille poolest siis meie paremad oleme?

Meie oleme krt VAIMSED!!!! Ja need seal läänes on PEDED! Ei noh, mitte et meil homosid ei oleks. Aga meie ütleme homodele, et nad on halvad. Vaimsuseta Läänes neile ei öelda, et nad on pahad. Vastupidi, mingeid paraade korraldatakse.

Vaimsus on hea eelis. Sest õieti on raske määratleda mis see on. Nii on ta alati olemas.

Pedesid on ka mugav peksta, sest tavaliselt on nad vähemuses ja pole väga ohtu, et nad tõsiselt vastu löövad, eriti kui kambaga peale minna.

Eks ka kaasaegse Venemaa “vaimsus” on umbes sama laadi. Riik pole enam mingi impeerium (pole õieti kunagi olnudki). Vähe sellest, et keegi lugu ei pea, isegi eriti ei kardeta. Elatustase on madal, tootmist pole, haridus ja teadus käib alla. Mis meil siis on? Meil on VAIMSUS, бля.

Vahest vaatan kaabli pealt Venemaa relvasaadet Polügon. Seal tutvustatakse erinevate riikide relvastust, ja vahest ka võrreldakse neid omavahel. Saate lemmikteemaks on   omavahel võrrelda Venemaa ja USA sõjatehnikat. Ma ise pole mingi eriline militaarspets, aga alati jääb silma üsna erapoolik lähenemine ning soov kodumaist tehnikat mõttetult üles kiita. Juhul kui kodumaine masin no kohe absoluutselt võistlust välja ei kannata, teeb saatejuht lihtsa järelduse. “Niikuinii meie tehnika võidaks, sest meie sõjameeste VAIM on tugevam!”. No mis neil üle jääb onju.

Ma võtaks veelkord religiooni koha pealt sõna. Tegelikult on see teisejärguline ning lihtsalt aitab rahulolematutel oma identiteeti leida. Nii nagu rahulolematu sovokk – vatnik rõhub oma õigeusklikkusele, nii ka töötu abiraha peal vegeteeriv palestiinlane on kole tõsiusklik. Sisuliselt aga nad oma religioonist suurt midagi ei tea. Nii näiteks vene õigeusk on üsna keerukate tseremooniatega. Rahvas küll käib moe pärast kirikus, kuid kui näiteks palvusel käinu käest uurida, et mis vidinat see papp seal käes keerutas, või misasi tal seal laua peal seisab, siis vastuseks on üldiselt tavaline “kökk – mökk”. Seepärast ongi vene naljahambad leiutanud sõna “fofudja”, mis tähendab kõiki arusaamatuid kirkuriistu.

Ka näiteks Tatarimaa noored, kes on meie mõistes täielikud ossid, otsivad oma identiteeti islamis. Hea on poolkuud kaelas kanda ja näppu taeva poole ajada a la et Allah on üks. Ega nad teemast suht rohkem teagi. Tatarimaal kutsutakse selliseid “Аллах, сука нах!”

ChechNYA!

ChechNYA!

Islamist muidugi veel niipalju, et Lähis Idas on ta midagi demokraatia aseaine sarnast. Kuidas nii? Väga lihtsalt. Nagu ütles minu sõber Usbekistanist – meil piisab õigel ajal õiges kohas sündimisest, kui sellega on korras, siis pole enam vaja üldse tööd teha.

Ilmalike valitsustega on sealkandis alati üks jama. Suht normaalne on siis, kui valitseb kuningas. Tavaliselt on seal kuningad üsna adekvaatsed ning peale selle et ise hästi elavad, üritavad ka alamate suhtes head olla. Vähemasti ma ei suuda ise midagi sobivamat valitsemise skeemi sealkandis välja pakkuda. Palju suurem segadus tekkib igasugu presidentaarsete ja parlamentaarsete valitsemise vormidega. Seal kui keegi korra presidendiks saab, siis elusast peast ta eriti erru minema ei kipu. Lahti saab säherdusest ainult kodusõja abil. Nii oli seis Iraagis, on Kasahstanis, Türkmenistanis, Tažikistanis, Usbekistanis, Süürias ja ega Egiptuseski olukord midagi paremat pole. Kuningate puhul on see meeldiv moment, et noblesse nagu oblige. Ikkagi sajandite pikkune valitsemise traditsioon ja üle keskmise varandus. Igasugu uusi tegijaid a la Assad Süürias, see noblesse oblige veidi vähem kui mitte sittagi. Plekki kühveldatakse ainult enda ja oma sugulaste taskutesse. Vähe sellest, kõigile riigi juhtivatele kohtadele pannakse omad inimesed. Vahet pole kas neil on mingeid eeldusi seda tööd teha või mitte. Kui ikkagi kiirelt on kultuuriministrit vaja, siis otsitakse kuskilt mägisest auulist mõni kauge sugulane ja pannakse pukki. Sest noh, ta on oma inimene. Pealegi tunneb tähti, kuigi mitte päris kõiki. Kõlbab kultuuriga tegelema küll.

Näiteks Süüria alaviidid, kelle hulka kuulub president Assad ja kes seda riiki valitsevad. Noh, kuigi alaviidid on islami üks sekte, on selle mõiste siiski laiem. Alaviidid moodustavad perekondi, perekonnad klanne ning kogu Süüria “saamalised” kohad on nende vahel ära jaotatud. Mis sest et alaviidid moodustavad seal vaid mingi ligi 10% elanikkonnast. Kõik teised on lihtsalt valel ajal vales kohas sündinud, ning neil ei ole reaalselt võimalust isegi mitte karjääri teha, seda enam ennast kuidagi elus realiseerida.

Nüüd ilmuvad välja mingid karvased turbanikandjad, kes hakkavad inimestele seletama, et islamiriigis on kõik omavahel vennad ja õed. Reaalsuses see muidugi nii ei ole. Aga mõnes mõttes on see siiski oluliselt parem kui näiteks Assadi režiim. ISIS-es on juhtivatel positsioonidel piisavalt täiesti suvalisi tegelasi, kes on karjääri teinud vaid tänu omaenda andekusele. Kas see siis pole demokraatlik? See on üks paljudest põhjustest, miks kohalikud ISIS-st toetavad. Pealegi on nad tihti tigedad igasugu Lääne demokraatide ja muude nooniuste peale, kes üritavad kohalikele mitte sobivat ühiskonna korda neile peale suruda. Ei saa öelda, et ka meie demokraatia külvajad viitsiks alati süveneda kultuurierisustesse ja neist mingeid järeldusi teha. Seega toetavad paljud ISIS-t lihtsalt protestist ning soovist parema elu järele.

Ja nüüd midagi just for lulz. Kuigi mitte ainult.

Olete midagi kuulnud Farfurist? Ilmselt mitte. Tegu on (oli) ühe Palestiina lastesaate “Tomorrow’s Pioneers” saatejuhiga. Koos väikese tüdruku Saaraga seletab kahtlaselt Miki – Hiirega sarnanev tegelane Farfur Palestiina lastele, kuidas asjadest aru saada.

Ma vist ei hakkagi pikalt kommenteerima, kes tahab see vaatab ja teeb järeldused.

Lisan ainult väikse kirjelduse, kes on selle saate kandvad tegelased.

Saara. Väike tüdruk, kes on põhiline saatejuht. Siiani on tal formaadis kõige paremini läinud.

Farfur. Palestiina libamikihiir. Veendunud islamist. Protsessi käigus lööb mingi imelik Iisraeli neeger ta surnuks.

Hazem. Farfuri onu. Rohkem nagu islami propagandistist saatekülaline.

Nahul. Mesilane modzahheed. Farfuri hea sõber. Andis otsad raske haiguse kätte, mida ei saanud ravida, kuna Gaza sektor oli juutide piiramisrõngas.

Assud. Jänes. Mingil imelikul kombel mesilase Nahul-i vend. Sattub pidevalt jamadesse. Kord varastas ta oma isa tagant veidi raha ja lapsed telefonihääletuse teel mõistsid talle  karistuseks käe maharaiumise. Ühekäeline Assud sai ilmselt oma eksimusest aru ning hukkus hiljem märtrina Iisraeli pommirünnaku ajal.

Nassur. Karu. Ilmub aeg – ajalt eetrisse. Kas ta hetkel veel elus on, selle kohta andmed puuduvad. Isiklikult minul on teatud kõhklused.

Et siis… Kuidas oleks kui võtaks enda hulka rohkem palestiinlasi? Ohjeldamatult palju palestiinlasi. Kohe kõik palestiinlased.  Palju toredaid inimesi, kes on selle saate najal üles kasvanud. Ma arvan et me oleme ka nende ees piisavalt süüdi. Elu on neil ka raske, ainult natsid ei soovi neid aidata.

Mõnu mõnu otsa, ei lõppe iial otsa.

Mis seis meil siis selle ohjeldamatult rikastava multikultuuriga on?

Kõigepealt – mida me näeme nende viimaste Süüra põgenike puhul. On seal neid, kes tõesti sõja eest jalust ära tahavad? On. On seal mugavuspõgenikke? Kindlasti on. Kusjuures palju.  On seal maskeerunud ISIS-e võitlejaid? Ma usun et veidi rohkem kui persetäis. On seal igasugu muud sorti karvaseid ja sulelisi, kes siiski on nõus tööle hakkama ja EL-i jaoks lisandväärtust kasvatama? Ka on. Ja üsna palju.

Mis me veel näeme? Näeme suurt hulka noori mehi põgenike seas. Näeme kuidas piiri ületamiseks topitakse piirivalvurite poole hirmunud lapsi. Nii kui piirivalve tagasi tõmbub kihutavad tekkinud prakku juba end valmis seadnud meestekarjad. Noh, ka Iisraeli pihta andsid palestiinlased tuld koolide ja lasteaedade katustelt. Et siis kui vastutuli kohale jõuab on hea kaamerate ees halada ja laste laipu demonstreerida. Väga tuttav tunne.

Mulle tundub, et kui kellelgi on sügavalt pohhui uppunud ja ära trambitud lastest, siis just neil põgenikel endil. Allah andis, Allah võttis.

Nojah, üle maailma levitati pilti uppunud poisikesest. Head pole siin midagi. Aga jällegi, me ei tea üldse mis põhjusel see pere paati istus. Kas nad põgenesid sõja eest või oli tõesti perepeale vaja uusi hambaid, nagu siin mõned uudisteresursid kuulutavad. Andke andeks, kogu juhtumi kurbuse juures mina end süüdi ei tunne. One dies, millions cry, millions die, no one cries.

Kohe alguse toon ära saksa juristide anektoodi. Juba naljakas eksole? Saksa komöödia või anekdoot kõlab sama hästi kui Valgevene vürtsikilu. Tegelikult õige ka, ta pole kolbigi naljakas, aga see eest õpetlik. Pealegi on ka Valgevene vürtsikilu (nagu ka krevetid ja parmesani juust) nüüd tänu onu Voldemari majandussanktsioonidele täiesti olemas.

Jalutavad kaks sakslasest kohtunikku pargis. Jalutavad, jalutavad, äkki jookseb ühe juurde ärritatut meeskodanik ja kukub sõimama. Kohtuniku koer olevat teda eile hammustanud ja nüüd nõuab mees sada eurot valuraha. Kui kohtunik keeldub maksmast lubab ta asja kohtusse anda. Kohtunik annab vabandades raha ära ja jalutuskäik jätkub. Mõlemad  mehed kõnnivad veel kaua vaikides. Lõpuks teine küsib:

“Kuule, sul ju ei ole koera, miks sa sellele tegelasele raha andsid?”

“Noh, ei ole jah. Aga kus kurat mina tean mida see kohus otsustab”.

Nüüd asja juurde.

2011 aasta juulis vägistas Põhja Aafrika varjupaiga taotlejast 15 aastane neeger Oslos Parlamendi hoone eest valge, 20 aastase neiu. Eks seksuaalkuriteod on seoses sisserändajatega loomulikult sagenenud. Mis muudab asja eriliseks?

Kõik toimus pärastlõunasel ajal, rahvarohkes kohas, turvakaamerate ees. Kõike jälgis in live kaks parlamendihoone Stortinget Security turvameest. Nood ei sekkunud, nagu ei sekkunud ka möödakäijad. Turvad helistasid välja politsei, kes jõudis kohale kui neeger üritas lesta tõmmata. Õnneks saadi ta kätte.

Hiljem esitas ajalehe Dagbladet ajakirjanik turvadele õigustatud küsimuse – miks te ei sekkunud? Vastus oli hämmastav. Turvad ei soovinud kaotada töökohta, kuna nad ei ole politsei ning nende tegevus oleks kergesti arvatud rassistlikuks. “ Me ju kutsusime politsei välja!” oli turvade nördinud kommentaar. Turvade otsene ülemus Gerrit Løberg oli üldse lakooniline – kurjategija tabati, olge rahul.

Mis siis toimus? Miks turvad tüdrukule appi ei läinud? Mina seal juures muidugi ei viibinud ja turvasid ma isiklikult ei tundnud. Seega teoreetiliselt on kõik võimalik. Ehk olid nad paadunud argpüksid, kes laua alla peitu läksid. Ehk olid nad perverdid, kes vaatepildist nii esteetilist kui seksuaalset rahuldust said. Ehk olid nad kaks esimest ühes pakendis, ehk Norra Tööpartei liikmed. Ei saa ju minna kurjategijat püüdma kui vaja on arutada piimakarja soolist võrdõiguslikkust ning planeerida järk järgulist piima joomisest keeldumist. Või ehk nad ehtsate norrakatena arutasid hoopis delfiinisõbralikku tuunikalapüüki. Kes seda teab.

Siiski ma olen üsna kindel, et turvad rääkisid tõtt. Mis nimetatud vägistaja neegrist edasi sai, ma ei tea. Ma pakun et ta lasti vabanduste saatel vabaks ning määrati igakuine  abiraha raskekujulise spermatoksikoosi raviks. Et ta saaks rahulikult prostituutide juures käia. Ega siis tema süüdi pole, et norralased 1720 aastal ehitasid laeva, mille ostsid inglased, kes 1730 aastal Cap Hoorni kindlust ründasid ja neegri vanavanavanaisa orjaks tegid. Kõiges on süüdi valged eurooplased. Kolonialismi raske igand.

Soovitan visata pilk peale ka sellele lingile.

http://www.theguardian.com/commentisfree/2014/sep/01/rotherham-child-sex-abuse-difficult-questions

Ja siis veel ka sellele palun. http://www.telegraph.co.uk/news/uknews/crime/11391314/Rotherham-child-sex-abuse-scandal-council-not-fit-for-purpose.html

Järeldused selle kahe teksti põhjal oleksid lihtsad. Kui vaatame juurde veel eelnevalt ära toodud Ukraina ajakirjanik Tychkevich-i tähelepanekud, näeme kuidas primitiivse grupi esindajad, kes mõistavad ainult jõudu kasutavad ära peaasjalikult sotsialistlikust saastast koosneva Lääneriikide valitsuse abitust.

Võtame kasvõi näitena enam – vähem samas seisus oleva USA. Kas USA-s on abiraha toel parem elada kui tööl käies? Ei ole.

Kas USA vanglas on hea istuda? Võrreldes USA vanglaga on mõni Hollandi analoog ehtne sanatoorium. Kusjuures, kui sa enne USA vanglasse sattumist ei olnud rassist, siis seal sa selleks hakkad. Latiinod kügelevad omaette, valged omaette na niigerid omaette. Võõrale territooriumile tungimist sanktsioneeritakse anaalselt. Ma kujutan ette et Rootsi vanglas oleks sarnases situatsioonis valged vangid pandud kõiki teenindama ja hoovis kolm korda päevas valjusti kõigi käest andeks paluma.

Kuidas töötab USA politsei? Kui sul maanteel auto dokumente kontrollitakse, siis esimese asjana torgatakse tukk näkku. Ja siis hakatakse rääkima.

Kriminoloogia on siinkohal väga tähtis. Karistatu peab oma karistust tajuma. Kui eelmisel sajandil Paapua Uus Guineale maanteid hakati ehitama, puutusid teede ehitajad kokku probleemiga. Sisemaa hõimudel oli ikka veel kombeks peade lõikamine. Noh, kohalikud kõvemad tegijad kollektsioneerisid teiste hõimude esindajate päid. See tugevdavat nende sõjadeemonit. Nii et iga öö kippus mõni rannikuhõimude esindajast lihttööline kaduma minema.

Eks siis koloniaalvõimud üritasid asja kontrolli alla saada, ja hakkasid pealõikajaid vanglasse saatma. Kui nood sealt välja pääsesid, muutusid nad kohe autoriteetseteks hõimuliikmeteks, kuna olid reziimi vastu välja astunud. Pealegi väitsid nad ise, et vangla on igavesti lahe koht. Seal on jahe, ei pea tööd tegema ja süüa antakse kolm korda päevas.

Ma ei näe probleeme põgenikes. Ma näen probleeme vasakpoolsetes sitapeades kes on asja absurdini ajanud. Võtame näiteks kodanik Breiviku. Jah, selle sama kes Norra saarel safari korraldas. Vaatamata sellele, et Breivik ilmselt päris terve poiss ei ole, sai ta siiski aru asja sisust. Ta ei tulistanud Oslo kesklinnas neegreid, vaid läks paugutama hoopis Norra Tööpartei Noortelaagrisse. Tulistas ta põhiliselt norrakaid (ohvrite keskmine vanus oli 19,5 aastat, kuigi esines ka oluliselt nooremaid ja vanemaid) ehkki reporterid otsisid pärast hoolega välja mõned teistesse rassidesse ja rahvustesse kuuluvad ohvrid, mida siis ohjeldamatult promoti. Infoks niipalju, et Norra Tööpartei on kohalike vasakpoolsete pesa, mis põhiliselt seda immigrantide teemat arendabki.

Kui me nüüd võtame puhtalt tema teo tehnilise poole, siis kahtlemata saavutas ta eesmärgi. Norra ühiskonnas hakati rääkima sellest, kas neile ikka seda multikultit niiväga vaja on. Noh, ütleme nii, et inimeste tapmine midagi positiivset ei ole. Aga arvestame asjaolu, et raske on ennast teha kuuldavaks ühiskonnas kus kasvõi üks sõna immigrantide vastu kutsub esile vasakpoolsete seakisa ja natsiks tembeldamise. See on ka üks põhjus, miks isegi ennast tsentristina positsioneeriv poliitik eriti midagi nende vastu öelda ei julge.

Kuidas siis vasakpoolsed probleemi lahendavad? Mitte kuidagi ei lahenda. Taanis näiteks keelati kriminaalkroonikas üldse kurjategijate rassi ja rahvuse mainimine. Tulemuseks on see, et igasugu pagulaste vastased organisatsioonid saavad nüüd rahumeeli kõik kuriteod immigrantide kaela ajada. Rootsis ja Inglismaal paigutatakse immigrandid eraldi slummidesse. Tulemus on see, et isegi politsei ei julge sinna enam oma jalga tõsta.

Miks ei võta EL näiteks islamit kontrolli alla? Mida teeb analoogses situatsioonis Hiina? Neil on islam täiesti riiklikul tasandil reguleeritav. Mulladeks määratakse naisi, mis traditsioonilise moslemi juures kutsub esile sügava fallomorfi. Ühest küljest, religioosset ahistamist ei toimu. Teisest küljest pole see aga enam eriti klassiklaline islam, mis ongi eesmärgiks. Seega säilitab Hiina islami kui religiooni esindatuse, kuid muudab selle enesele sobivaks.  Kas siis EL näiteks ei toeta soolist võrdõiguslikkust vaimulike juures?

Miks ei võiks lugupidamatuse avalduse pärast vastuvõtja riigi suhtes maalt välja saata?

Miks ei võiks abirahad olla minimaalsed, et sundida inimest tööle, kui ta ise seda miskipärast ei taha? Või kui näiteks põgenik ei soovi kohalikku keelt õppida? Sest kui sa  oled elanud kümme aastat Rootsis ja ikkagi oskad ainult öelda midagi “ Unazungumza kiswahili, iä, iä Cthulhu fhtagn! Gib moniz! “siis on ikkagi midagi lahti sinu ja mitte Rootsiga.

Miks näiteks Ungari on süüdi kui registreerimata (pange tähele, neilt nõutakse  vaid registreerimist) põgenikke üle piiri ei lasta? Eksole… Ungari lihtsalt soovib, et põgenikud enne Ungari territooriumile astumist end kenasti järjekorda võtaks ja ära registreeriks. Põgenikele käib see jälle lihtsalt üle mõistuse. Kui põgenikud sitaga loopima hakkavad (sõna otseses mõttes, see on neil lemmiktrikk) siis jah, vahest saavad nad mõõdukalt malka. Ja juba kostub vasakpoolsete seakisa, et Ungari rikub inimõigusi.

Krahv Bathory vaatab sind nagu moslemit.

Krahv Bathory vaatab sind nagu moslemit.

Kes saab öelda, et tegemist on just nimelt põgenikega? Mis ajast pole riigipiirid enam puutumatud? Krt, proovigu oma kallite hõimuvendade, näiteks Iraanlaste juures nii tara pikali joosta, saavad väga kiirelt tina. Ja pange tähele, mitte ükski konn ei köhi.

Miks on Euroopa kõige ees süüdi? Mina leian et ei ole. Üldse ei ole. Vaata, mu väike karvane sõber… Sul on riided seljas ja sa oled söönud. Sul on ka ligipääs internetile, kui sa mu teksti loed. Aga tead, et see ei ole normaalne? Väga suurel jaol maailma elanikkonnast selliseid boonuseid ei ole. Ja selles ei ole keegi süüdi. Kui siis nemad ise. Jah, teiste aitamine on hea asi, aga senikaua kuni ise ebamugavust ei tunne.

Mina eelistan et hüved oleks minuga sarnastel inimestel. Näiteks eurooplastel. Ja kuna hüved siin on, siis on see suuresti tänu eurooplaste endi ettenägelikkusele ja töökusele. Kui vaja siis ka agressiivsusele. Nii lihtsalt on. Ja mul on vastik vaadata kuidas igasugu sotsid ja muu saast seda mingi idealistliku jama tõttu maha mängivad.

Neegrid läinud, neljapäev. (Vana Vigala vanasõna)

Kui aus olla, siis Eesti reaktsioon kutsub mul esile ohjeldamatult lulz-e. Väga lõbus on.

Eriti väited, et kui üks põgenik juba sees, siis tulevad teised järgi.

Vaadake… Kui mõni põgenik juba on otsustanud Eestisse elama asuda, siis see tähendab et tal tõesti on kodumaal ikka selline perse majas, et pole tõesti rohkem kuhugi minna. Ja tõesti, ma leian et sellist inimest võiks aidata. Eestis pole eesltastelgi elu mingi eriline meelakkumine. Ja kujuta nüüd ette, et sellele lisandub stabiilne oht kannaga näkku saada, kui juhtud neeger olema. Sest noh, kui juba neeger oled, siis naguinii pede kah.

Ma ei usu iial, et siia mõni mugavuspõgenik saabuks. Sel lihtsal põhjusel et siin pole sittagi mugav. Loogiline eksole.

Mida see mugavuspõgenik siit otsib? Ilusat loodust? Noh, võtku siis, ega meile vähemaks jää. Tal on siis hea maitse, äkki on ka inimene hea.

Naisi? Issver, selleks ei pea siia kolima. Juba kakskümmend aastat käivad Rootsi abiraha peal türklased Amigos ja Venuses naisi lantimas. Ja nagu ma tean siis paljud on omale isegi abikaasa leidnud. Igatahes nikuikaldus neid ei kollita.

Vaadake, nii tava – kui eurovatnikutel on üks oluline joon. Loodusrahvana on neil üliterav taju. Nad tunnevad iga kehaosaga, et neid hakatakse kohe peksma. Ja see sunnib ka kõige kompleksivabamaid ennast kontrolli all hoidma. Vaadake Venemaad. Küll ta võitleb USA-ga (omast arust) Ukrainas, küll Gruusias, küll Süürias. Aga ehk siis võtaks kohe Alaska ka tagasi või mis? Vastus on kindel ei. A la – egas me lollid ole, seal saab ju vastu hambaid. Sama lugu on ka eurovatnikutega. Näiteks need naisõiguslased, kes siin pissuaaride seksistliku olemuse vastu üritusi korraldavad. Ma ostaks neile küll kohe piletid Pakistani. Ma olen täiesti veendunud, et nende jõudu ja energiat oleks seal palju rohkem vaja. Neile on ka seda pakutud. Niipalju kui mina tean, siis idee neis mingit erilist entusiasmi ei tekita.

Lihtsalt inimesed peaks olema valvel ja kiirelt sekkuma, kui kedagi nurga taga vägistatakse. Mitte nagu Norras. Seda ka juhul, kui vägistajaks on kohalik.

Lihtsalt ärge kartke sekkuda. Arglikumaid tegelasi kui arabid pole olemas. Ja sõdivad nad isegi halvemini kui venelased. Põhiline on lööma ajal mitte lasta neil rämedat arvulist ülekaalu saavutada, mis on vahest keeruline, sest ilma selle va rämeda arvulise ülekaaluta nad lööma ei tule. Seepärast veelkord – ärge kartke sekkuda.

See pagulaste keskuse põletamine… No ma pole midagi nii lolli veel näinud. Mis see keskus neid segas? Kuulge, ekstremistid, võtke asja nii – selle jamaga tõstsite te rahva sümpaatiat pagulaste vastu mitme pügala võrra. Pealegi keskus ei läinud põlema ka. See nagu sümboliseeriks.

Igatahes mina hakkan varsti moslemiks ja võtan omale kolm (maksimum neli) vaat sellist. Mis on siis? Kuradi natsid...

Igatahes mina hakkan varsti moslemiks ja võtan omale kolm (maksimum neli) vaat sellist. Mis on siis? Kuradi natsid…

Aga kogu see ülejäänud tsirkus on küll üle mõistuse.

Ojulind feilis mingi aeg tagasi haledalt oma poliitikasse tagasipöördumisega. No ei ole mammil midagi öelda. See eest nüüd leidis omale niši. Kriiskab nii nagu teda juba kümme aidsihaiget somaallast vägistaks. Ja on ropult õnnelik, valijaskond on leitud. Sama käib selle külarabi kaabuga Helme kohta.

Taavi “Hamster” Rõivas on üldse või sees. Rahvas on selle põgenike jama peale kütuseaktsiisi tõusu üldse ära unustanud. Teate mis see tähendab? Seda, et varsti saab Eesti majandus tõsise põntsu. Aga kedagi ei huvita, siin on ju süvenemist vaja.

Sama taktikat kasutab meie idanaaber Voldemar. Tema ka suunab oma kodanike huvi Ukraina vastu. Et kuidas ikka seal venelastest borši keedetakse jne jne. Töötab ka meie puhul. Ega siis ilma asjata venelased soome – ugri geneetika baasil meile kõige lähedasemad pole. Mul paljud tuttavad fantaseerivad, et milline oleks Eesti, kui ta oleks suurriik. Vaadake ida poole. Umbes midagi sellist olekski.

Nii rahvas ei märkagi, et riiki juhivad ametnikest tölplased. Ja nende elektoraat on samasugune. Kui Eesti tegigi 90-ndatel hea stardi, siis kaugelt mitte tänu täna pumba juures istuvatele klounidele. Rõivas ei saanud siis isegi mitte ööklubis molli. Noh ja meie kallis elektoraat ikka hääletab ühtede ja samade nägude poolt. Isegi kui Unzip kõigile näkku irvitab, et mis kriis, tule kosmos appi.

Ja üldse… meile kuluks siin aasta – poolteist ISIS-t ära küll. Kui meil varguse eest käsi maha võetaks, siis Riigikogu hääletaks ammu juba pedaalidega.

Samas ei tasuks Ida – Euroopa mõju EL-ile alahinnata. Pagulastemassid osutavad tegelikult hetkel Lääne – Eurooplastele tõsise teene. Ehk hakkab tavakodanikele kohale jõudma, et poliitkorrektsus ja poliitmasohhism on vaja ära lõpetada. Ka meie saame siinkohal oma panuse anda. Nagu ennist ütlesin, siis meil on õnneks lillelapsi, elukunstnikke ja muid kaunishingi suht vähe ning inimesed hindavad rahvuslust. Seepärast kutsun inimesi üles jõudumööda edastama Brüsselisse sõnumit – nemad pole ainsad eurooplased. Ka meil on omad väärtused. Ja nad pole sugugi halvemad kui teiste omad. Kui vasakpoolsete võimutsemist praegu mitte piirata, siis tulevikus võib tõesti jõuda sõda jälle ka Euroopa pinnale.

Ärge vähemalt poliitkorrektsusega kaasa minge. Neeger on Islandil ka neeger. Eestikeelne sõna “neeger” pole halvustav. Ei minul ega kellelgi teisel. See lihtsalt on selline sõna. Kas ma olen väga paha, kui mul on sügavalt savi, et mingile Rootsi somaallasele see sõna ei meeldi?

Selle kõigega ei tasu siiski aga hetkel väga liiale minna… sest… kohe seletan. Õnneks on see ka viimane osa.

Tõde on kusagil olemas, aga sinna ta jääb.

Ma olen korduvalt maininud, et ei kannata vandenõuteooriaid. See teeb elu liiga lihtsaks. Ja valeks.

Aga ma ei saa aru ühest asjast – mille kuradi pärast need põgenikud alles nüüd hoo sisse võtsid? Kas see sõda algas eile? Ei alanud.

Kui me arvestame kodanik Putini hübriidsõjaga, siis peame meeles pidama ühte asja. Kuna ta nii majanduslikult, poliitilisels kui ka sõjaliselt ei ole võrdne vastane Läänele, siis on tema meetodiks ainult propa. Propaganda peab üles leidma vastuolud Euroopa Liidu sees, vastuolud USA ja Euroliidu vahel ning neid ekspluateerima.

Hetkel suhtumine nendesse nn. põgenikesse võib küll saada teatud tülide allikaks Lääne ja Ida – Euroopa vahel. Mis sisuliselt on Voldemarile väga kasulik.

On väga seda moodi, et nende põgenike Euroopasse suunamine toimub üsna hästi koordineeritult. Ilmselt eriteenistustel on selle kohta rohkem inffi, kuid nad otse loomulikult seda minuga jagama ei tule. Et eks ma siis niisama… ise mõtisklen omaette.

FacebookTwitterGoogle+TumblrPinterestLinkedInBlogger PostLiveJournalShare

Täissöönud hiir kes teeskleb et ta on karu.

 

Tere inimesed.

Kirjutan siis üle pika aja jälle. Tuligi pikk paus sisse. Põhiliselt muidugi sellepärast et polnud midagi väga vapustavat millest rääkida. Ega praegugi eriti ole, aga niisama, vormi hoidmiseks mõtlesin et grafomaanitsen jälle.

Teeme siis väikse kokkuvõtte teemal mis meil ida – ja lõunarindel ka toimub.

Ja nii nad tapsidki meie Voldemari.

Ütlen kohe ära, et ma ennist veidi ülehindasin kodanik Putinit. Ma nimelt otsisin tõsimeeli tema Kavalat Plaani. Noh, eks ma eeldasin et see plaan on nigel nagu onu Vovagi, aga et ta siiski on. Mida aeg edasi, seda selgemaks mulle saab, et plaani ei ole. Üldse. Ka Vova ise osutuski lihtsalt väikseks ja nilbeks mehikeseks. Vaat siin see nüüd on kui kipud inimestest siiski paremini arvama kui nad tegelikult on.

Minu jaoks oli tõehetk eelmisel aastal Austraalias Brisbane’s toimunud G 20 kokkutulek, kuhu imelikul kombel ka Voldemar oma ässi kohale vedas. Ütleme nii, et selle vennikese isikuomadustes olen ma alati sügavalt kahelnud. Tegu on ju suht alama astme kagebiidiga (selles rohkearvulises ametkonnas ei teinud karjääri vaid totaalne idioot), kelle vaimsete võimete suhtes olid kolleegid kergelt öeldes kriitilised. Hüüdnimed “Koiliblikas” ja “Koni” mingile erilisele lugupidamisele just ei viita. Võimule sai ta ka seeläbi, et Jeltsini “perekond” määras ta presidendiks, kuna Vova oli tuntud kuulekas hall tolgus. Ehk siis tõesti totaalselt vasak inimene, kes on sattunud õigel ajal õiges kohas olema.

Vova karjääri algus. Tassib Sobchaki kohvreid...

Vova karjääri algus. Tassib Sobchaki kohvreid…

Niih… aga see selleks. Mul pole enam kübetki kahtlust selles, et Voval puuduvad isegi elementaarsed teadmised majandusest, poliitikast ja administreerimisest. Aga inimene on siiski organites teeninud ja peaks vähemalt mingeid skille omama. Nii näiteks peaks ta oskama infot koguda ja selle põhjal analüütikat tegema. Veel peaks ta igat liiki nuuskimise teel kindlaks määrama oma vastaste meelsuse ning töötama välja vettpidava plaani. Lisaks peaks tal olema ka tugev enesekontroll ja näitlemisoskus.

… ja on muidu lahe.

… ja on muidu matšo.

Kui ta juba ennast Austraaliasse kohale vedas, siis ma eeldasin et tal peaks mingi tegevusplaan olema. Noh kasvõi sisetarbimiseks natuke reklaami teha. Et seisab seal teiste tegijate seas ja naeratab armsalt. See nagu näitaks kohalikule vatnikutest elektoraadile et süsteem töötab, kõik on kontrolli all ja sittagi pole ka muutunud. Voldemar on endiselt tegija.

Mida teeb onu Vova? Esiteks tuleb ta kenasti kohale ja lisaks sellele veab veel mingil adumatul põhjusel endaga kaasa oma vanarauast sõjalaevad. Ilmselt oli see mingi kahtlase väärtusega katse neetud kapitalistidele kolli teha. Või siis lihtsalt paranoia, kuna Vova võis tõesti arvata et teda seal arreteerima hakatakse, või tulevad kuskilt vabamüürlastest judoreptiloidid, või juhtub miskit muud ekstreemset. Peale koaala sügamise käib ta korra koosolekul, sööb peaaegu tühja laua taga lõunat, teeb grupipildi kus ta on kuskile nurga peale surutud, pakib siis kohvrid ja tõmbab lesta. Üsna nutuse näoga veel sealjuures. Tema viril moll oli nähtav isegi arvestades asjaolu et ta kogu selle manustatud botoxi mõjul pole võimeline eriti silmi pilgutama ja mingit tormilist miimikat esile kutsuma. Ilmselt polnud ta millegagi rahul. Lahkumise põhjendus oli ka stiilis et kell juba palju ja homme on koolipäev.

Minul tekkis küsimus et millist vastuvõttu see abordi ohver siis ootas? Niipalju peaks nagu ju aru saama et peale Krimmi okupeerimist, konflikti tektitamist Lugandas ja Dombabwes ning Boeingi allatulistamist teda vist eriti südamlikult seal vastu võtma ei hakata. Ei noh kui teed siis tee, aga arvesta tagajärgedega. Et kui ikkagi tahad endiselt pildis olla, siis kannata hambad ristis ära ja tee naerune nägu ette kui fotograafe märkad. Või arvas ta siis et hakkab koos sakslaste, hiinlaste ja prantslastega Obamat jalgadega peksma?

Noh heakene küll, inimene võib ju idioot olla ja valitseda. Vaadake kasvõi kodust Eesti Vabariiki, eksole. Aga nõunikke pole ju keegi ära keelanud. Küsigu siis nende käest. Kogu Putja meeskond on ju eriteenistuste taustaga, kas siis tõesti ei leidunud ühkti prognoosijat või analüütikut?

Ütlen ausalt et ma ei hakka isegi oletama mida onu Vova omale seal ette kujutas. Igatahes ei vastanud reaalsus ootustele ning vennike kaotas banaalselt enesekontrolli.

Sellest hetkest on onu Vova minu jaoks surnud. Kui inimene ja nähtus. See sündmus näitas et ta on ümmargune null mitte ainult kui majandusmees, poliitik ja administraator vaid ka kui eriteenistuste töötaja. Mis tähendab et inimene ei kujuta endast üldse mitte midagi. Tähendab absoluutselt.

Aga kas siis mingi plaan ikka oli?

Takkajärgi olen nüüd paljude asjasse puutuvate inimestega vestelnud, sealhulgas ka Ukraina üsna kõrgete julgeolekutöötajatega. Nii imelik kui see ka pole, siis paistab et Voldemaril oli plaan siiski olemas. Plaan oli isegi hea, aga lihtsalt välja kukkus nagu alati.

Ma ei väida, et olen FSB ja GRU salaettekandeid lugenud. Ei ole. Lihtsalt olen siin infot kogunud ja natuke mõtisklenud. Samas pole täiesti korrumpeerunud riigis ka salaplaanide hankimine kuigi raske. Ukraina pool oli neid näinud juba mitu aastat varem, ainuke asi et parimates lõunaslaavi õigeusklikes traditsioonides ei võetud midagi ette. Et ehk jopastab. Osaliselt jopastaski, sest oleks võinud palju hullemini minna. Nimelt keeras Maidan kogu Voldemari kena plaani nässu. Osaliselt ka Putja enda enesekontrolli puudumine.

Fantaseerime nüüd natuke. On olemas Venemaa. Pole just kaugeltki mingi progressi ja teadusliku mõtte kants, aga kuna naftahinnad on kõrged siis on raha roppu moodi. Eriti kui veel elanikele jagama ei pea, need on harjunud sita sees elama, peaasi et kõik meid kardavad. Lisaks sellele on olemas ka räme impeeriumi ihalus, alaväärsuskompleksid ja soov tekitada CCCP vol. 2. Nüüd on olemas veel ka Ukraina. Põhimõtteliselt on tegu endise impeeriumi osaga, kes on iseseisvusest kergelt segi keeranud ja ei oska sellega õieti midagi peale hakata, kuna kogemus puudub. Samas on tegu väga kasuliku impeerimi osaga. Nõuka ajast on sinna jäänud suurel hulgal töötavaid sõjatööstuse ettevõtteid, ilma milleta ei suuda Venemaa peaaegu midagi oma relvadest toota. On suur hulk venekeelseid elanikke, keda vajaduse korral saab Moskvasse ümber asustada, kuna seal on juba ammu tšurkasid rohkem kui inimesi. Noh ja on lisaks sellele ka veel suur territoorium mida kasutada. Normaalne riik mõtleks siinkohal kaubavahetusele, Venemaa aga mõtleb pigem okupatsioonile ja impeeriumi taastamisele. Ehkki okupatsioon on kordades kallim kui vajaliku ostmine või vahetamine.  Kuidas seda siis teha?

10565208_10204353746033705_7869864307712189534_n

Midagi läks nihu…

 

Nüüd jõuame Maidanini. Ütleme ausalt ma ei viitsi kuulata pläma, et see oli USA/vabamüürlaste/judoreptiloidide korraldatud. Eks siis Venemaa võtku õppust ja korraldagu ka. Palju peab eestlastele maksma, et need kõik kooris hakkaks Venemaa koosseisu tahtma? Või palju peab sakslastele maksma, et need Merkeli triikrauaga surnuks lööks ja SRÜ-ga liituks? Või mis me pupsutame, maksku siis juba murican’idele, et nood Obama loomaaeda kinni paneks ja rahvarahutusi korraldaks. Mis see siis ära ei ole, kui see korraldamine juba seoke käkitegu on. Või oskavad ameeriklased ainukesena maailmas seda trikki? Või on kõige taga ikkagi judoreptiloidid?

"Et mismõttes te pole nõus kliima soojenemist korraldama?" Putini ja Dugini (ja mitte ainult nende) ettekujutus maailmapoliitika telgitagusest.

“Et nagu mismõttes te pole nõus kliima soojenemist korraldama?”
Putini ja Dugini (ja mitte ainult nende) ettekujutus maailmapoliitika telgitagusest.

Selge on see, et mingi vastuhaku või revolutsiooni tekkeks on vaja eeldusi. Ukrainas oli selleks Janukovitši kriminaalne diktatuur. Muidugi toetati Maidanil seisnud noori. Aga enamus toetajaid olid Ukraina enda ärimehed kel oli kopp ees kohustustest eraldada raha Janukovitši perekonna ühiskassase, äride ülevõtmisest ja muust pornograafiast. Maidan oli vähemalt lootus, et midagi muutub. Ja Putja toetas seda diktatuuri, kuna tal oli tõesti plaan.

Ma polnud tükk aega kindel, miks oli Janukovitšile antud käsk ajada meeleavaldus vägivaldseks. Nimelt põhjustas massilise väljaastumise tudengite mõttetult jõhker kohtlemine peale esimest meeleavaldust. Lisaks sellele saadeti hiljem meeleavaldajate vastu snaiprid. Snaipritel saab olla vaid üks eesmärk – ajada rahvas vihale ja kutsuda esile vägivallapuhang. Rahvamassi snaipritega laiali ei aja.

Nüüd hakkab asi veidi selguma. Eesmärgiks oli esile kutsuda meeleavaldajate vägivallapuhang ning siis erivägede abiga see eriti veriselt maha suruda. Mis see oleks andnud? Euroliit ja USA oleks Janukovitši vastu hoobilt kehtestanud majandussanktsioonid. Ei mingit Euroliitu ja IMF raha. Arvestame sellega, et Ukrainas oli finantskriis juba ammu soolas. Põhiliselt muidugi sellepärast, et keskpank andis kergekäeliselt laenu kommertspankadele, kes omakorda finantseerisid omi inimesi, kes omakorda kogu pleki kiirelt offshore-i arvetele toimetasid ega mõelnudki tagasi maksta. Seega oli selge, et Ukraina ilma välise finatssüstita hakkama ei saa. Vägivald oleks aga Läänest tulevad rahakraanid kiirelt sulgenud.

Nüüd on juba kindlalt teada, et FSB finantseeris ka Lääne Ukraina ultranatsionalistlikke liikumisi. Nood oleks saanud korralduse hakata kätte maksma demonstrantide tapmise eest. Nii Kiievis kui Ida Ukrainas oleks mingi kogus end venelastena identifitseerivat rahvast kasti pandud.

Mis oleks teinud Voldemar? Esiteks oleks ta oma paarikümne miljardilise abipaketiga välja ilmunud ja Ukraina niiöelda hädast päästnud. Ta pakkus nii ehk naa Läänega paralleelset finantsabi kui Ukraina võta suunda Euroliidule. Ainuke asi et wärk ei läinud tööle.

Teiseks oleks ta juba tõesti reaalselt toimuvate rahvarahususte ja massiliste tapmiste tõttu oma nn. kaasmaalaste kaitseks sisse viinud sõjaväe. Lääs oleks selle rahumeeli alla neelanud. Põhjus on ju olemas ja Ukraina asjadesse ei soovinud ei USA ega EU eriti ronida, omi probleeme palju.

Tulemus? Ukraina oleks onu Vova vastu võtnud kui vabastaja. Loob korra majja ja annab raha ka veel. Isake Tsaar, rsk. Kusjuures Lääs ei oleks eriti midagi öelda saanud. Ise nad ju Janukovitši isoleerisid.

Noh ja ütleme nii, et ega sellega siis Vova isu piirdunud. Mõne aasta pärast oleks hakatud avaldama survet Balkanitele ja Ida Euroopale üldiselt. Papihunnikuga oli enda poole saadud juba Ungari ja Tšehhimaa. Igasugu Lõuna Gaasijuhtmed pidid mõjutama Balkaneid, kus Serbia oma rämeda butthurt-iga kogu elava vastu oleks aktiivselt tegutsema asunud. Ka Bulgaarias ja Tšernogoorias oli tõsine Venemaa lobi mängus.

Ütleme ausalt, et Euroopa suuremad tegijad nagu Prantsusmaa ja Saksamaa olid ka suht kergelt mõjutatavad oma realpolitik-i läbi. Nii Brüsselis kui Kremlis nähti ühtset riiki Lissabonist Vladivostokini. Ainuke asi et Vana Euroopa nägi seda siiski veidi teisiti kui Vova. Euroopa lähtus kahest valest eeldusest. Nimelt arvasid nad et venelased on ka mentaalsuselt valged inimesed ehk eurooplased (kes nad enne Nõukogude Liitu paljuski olid) ning et pole võimalik põdeda rahvuslikku alaväärsuskompleksi, eriti veel arvestades et 1991 aastal käituti N Liidu järglastega väga humaanselt. Oli ju Venemaa igavesti hea naaber. Tootis just seda mida vaja (toorainet), ei konkureerinud kunagi tootmise alal (polnud suuteline seda isegi parima soovi korral tegema) ning ostis tänu naftarahadele väga palju.

Nüüd on see õnneks juba möödas ning isegi pranstlased hakkavad midagi aimama. Mäletan kui vanasti neile Baltimaade seisukohti selgitasin, siis sain vastuseks et tegemist on “Typical Eastern European Butthurt Drama”-ga. Viimased poolteist aastat pole ma seda sloganit enam kuulnud.

Raske uskuda, et perspektiivis Vova sihtis kogu Euroopat? Võtke ja lugege näiteks Duginit (Алексaндр Дyгин). Võib olla kirjutan kunagi pikemalt Vene Doktriinist. Hetkel ei viitsi. Ütlen lihtsalt, et nad ise usuvad seda. Nagu ka seda et Venemaa võitis 5000 aastat tagasi Hiina. Lihtsalt tegu on nii haige wärgiga, et ma peaks paarkümmend lehekülge kokku kribama et neid idioodi fantaasiaid kuidagi kirjeldada ja kommenteerida. Kuid see on ametlik Kremli ideoloogia. Noh… sama hästi võiks näiteks Jüri Lina teosed olla Eesti Vabariigi ametlikuks ideoloogiaks.

Ütlen vaid niipalju et tegu on pseudokonservatiivse teooriaga. Euroopas kus karistatakse Holocausti uurimise eest, legaliseeritakse samasooliste abielusid ning immigrantidel on rohkem õigusi kui põliselanikel, on sel teoorial palju toetajaid. Muidugi siin on süü ka Euroliidul kes on iseenesest täiesti mõistlikud ja vajalikud asjad ajanud absurdini. Sest ma olen üldiselt nõus et seksuaalvähemusi ei tohi ahistada vaid nende seksuaalvähemuseks olemise pärast, hädasolijaid tuleks aidata ning genotsiidi ei tohi enam lubada.

Tuleme nüüd tagasi põhiteema juurde. Vova kena plaani rikkus ära Maidani liigne rahumeelsus ning Janukovitši põgenemine. Ilmselt vaatamata oma tugevalt väljendatud neandertaalsusele sai ta siiski aru, et võib tekitada oma kodumaale ikka väga tumeda tuleviku. Ta oli ju lihtsalt mingi mütsivaras ja mitte massimõrvar, olgem ausad.

Per rectum ad astra.

Muidugi ei saa siin süüdistada ka ainult nõmedaid ukrainlasi eesotsat Janukovitšiga. Eks onu Vova keeras ka ise kergelt ära kui nägi et ta ilus plaan hakkab ära vajuma. Krimmi annekteerimise oleks Lääneriigid ehk veel kuidagi ära seedinud (piirdunud mõnede saktsioonide ja ähvardamisega), kuid Ida Ukrainasse tungimine ja eriti Boeing-i allatulistamine muutis asja täiesti talumatuks.

Krimmi äranapsamisega muutis ta USA ja Suurbritannia oma vihavaenlasteks, kes Budapesti memorandumi kohaselt garanteerisid Ukraina territoriaalset terviklikkust. Kuigi Venemaa näol on meil tegu prügimäega, on tal siiski vähemalt paar tuumapommi alles ja seega võib ta soovi korral paraja jama tekitada. Ma ei usu, et lähimal ajal keegi Vovale otseselt sõjaga kallale tuleb. Muidugi pole seda ka eriti vaja, sest Venemaaga on juba praegu ühel pool. Lihtsalt võtab natuke aega. Aga selge on see et ei USA ega GBR Vovat enam rahule ei jäta.

Küsime nüüd lihtsalt – kuidas saab selline idioot olla ja millele siis ikkagi Vova lootis? Ma pakun oma vastuse välja. Ei väida et nii ongi.

10603486_308797195957116_4268444137702587729_n

Läänes on elu, rsk, parem kui meil. Aga neil pole persetki mingit vaimsust. Vaat meil on seda vaimsust nii sittakanti, et me oleme juba türastunud sellest vaimsusest. (Vasja Lozkin).

 

Vaadake nüüd. Ma ütleks et kõigile vatnikutele (neid on julgelt 60 – 80% Venemaa rahvastikust) on omane enda ülehindamine ja teiste alahindamine. Vova on ehtne vatnik ergo ka talle on see omane. Ka mingi onu Kolja kes on eluaeg oma Muhhosranski stalini aegses korteris elanud ning pole kordagi välismaal käinud teab täpselt et ameeriklased (pindossid) on nürid, pribaltika/labassid on orjad, poolakad/tšehhid (pšekid) on eurooplaste peldiku puhastajad,  geirooplased on tahtejõuetud peded, hiinlased on kõõrdsilmsed ahvid ja kõik ülejäänud on üldse allapoole igasugu arvestust. Hohollid? Ei, neid pole üldse olemas, need on lihtsalt degeneraatidest venelased, kes ei oska normaalset vene keelt.  Ja kõik nende naised on prostid.

64_main

Kuna Putja on Leningradi kangialustest pärit pisisuli, siis on ka talle omased vatnikule iseloomulikud mõttemallid.  Jama on selles, et Putja ei varasta moblasid ja jalgrattaid, vaid kipub oma naabrite kallale. See on juba üsna tõsine probleem.

Muuseas, kas teate et Putini lemmikraamat on? Mihhail Jurjevi “Kolmas Impeerium” (“Третья империя” Михаил Юрьев tutvuda saab siin hhttp://royallib.com/book/yurev_mihail/tretya_imperiya.html). Lühidalt raamatust. Tegu on miski sci fi ja alternatiivse ajaloo sarnase asjaga. 2053 aastal antakse Brasiilias välja ajalooõpik, kus kirjeldatakse kuidas Vladimir Koguja, uus Vene tsaar ühendab kogu maailma oma võimu alla.

Kui minu arvamust küsite, siis raamat on totaalne pask. Jääb selline mulje, et mingi koolipoiss on Sid Meyer’s Civilization-i mänginud ja oma mängu kulgu raamatuna kirja pannud. Autorist niipalju, et tegu on ärimehega, kes justkui nagu hobi korras ka raamatu kirjutas. 2014 aastal kolis ta USA-sse. Oma käitumist seletas ta asjaoluga, et Venemaad ta muidugi armastab aga ei viitsi äri huvides pidevalt debiilikutest linnapeade ja oblasti kuberneridega koos tinti panna ja nende lolli möla kuulata. See kõik nagu sümboliseeriks.

Iga vatnik on veendunud et kogu maailm “neelab vaikselt alla kui me neile suhu anname”(pole minu parabool, standartne vatniku väljend). Muidugi Gruusia ja Moldovaga läksid trikid läbi ilma suuremate jamadeta. Aga mis siis nüüd valesti läks?

Muidugi pole küsimus ainult suhtumises. Siin on ka süsteemi enda probleemid. Nagu teada Putin ise info kogumise ega internetis surfamisega ei tegele. Ta loeb ettekandeid mida talle lauale pannakse. Ja nende ettekannetega on nagu ta on. Mul endal sellel alal üsna hea kogemus.

Oletame ma töötan kuskil jõustruktuurides ja tegelen analüütikaga. Mulle tuuakse lauale suur hunnik erineval kujul kogutud infot ning mina pean nendele tuginedes koostama ülemustele ettekande olukorrast seire all olevas valdkonnas.

Kõigepalt saan ma rämeda koguse “informaatorite” kogutud materjali. Neid lugedes võib muidugi kaotada usu inimkonda. Valdav enamus kirjutab seda mille eest ta loodab preemiat saada. Mõni lihtsalt kompab mida kirjutada et vastavalt reaktsioonile veel sama kirja panna. Tihti sisaldab üks ettekanne täiesti teineteist välistavaid paragrahve. Mingi osa mustab sujuvalt kas oma ärikonkurente või siis lihtsalt mingeid vihamehi. See osa on omast arust rämedalt kaval. Mingi osa kirjutab totaalset paska ning jääb mulje et hankija assistent lihtsalt on oma joomakaaslastele andnud võimaluse raha teenida. Õnneks on mingi osa ka adekvaatse jutuga. Lisaks sellele on veel igat liiki avalikest ja suletud allikatest saadud erineva usaldusväärsuskategooriasse kuuluvat inffi.

Kodumaa kuuleb. (Vasja Lozkin).

Kodumaa kuuleb. (Vasja Lozkin).

Mis järeldused ma sellest teen ja mis ma ettekandesse kirja panen? Ei, mulle ei ütle keegi kunagi mis ma PEAN kirjutama. Lihtsalt igal koosolekul või kohtumistel kõrgemate aukandjatega korrutatakse kindlaid teemasid, mis nende meelest on väga olulised. Olulised on nad sellepärast et meie kuraator valitsuses loodab enda valdkonda tähtsamana näidata ning järgmisest eelarvest rohkem raha saada. Kui probleemi pole, oleks lahe see välja mõelda ning siis edukast likvideerimisest ette kanda. Eks ma ju ise ka näen, millise ettekande eest kiita ja tulemustasu saab. Otseselt valetama ei pea, noh ja ei tohi ka nagu. Lihtsalt tõsta esile seda mis vaja. Võib ka millestki muust kirjutada, aga siis vihjatakse kohe, et ma ei suuda olulist ebaolulisest eristada, ei vii ennast kurssi viimaste trendidega ja ei suuda kiiresti muutuvates oludes kohaneda ning hinnata fakte kogumis. Muidugi, ega mulle sellest midagi ei juhtu… ei juhtu tulemustasu ja FBI koolitust Korsikal ja ametikõrgendust ka mitte.

Kui kümme aastat on pukis sama nägu, teab iga eriteenistuse töötaja une pealt mida Vanataat kuulda tahab. Ja seda ette kantaksegi. Siin ei pea üldse mingit sundust olema. Kui ma õieti mäletan, siis politoloogias nimetatakse sellist nähtust “hulluks läinud printeriks”.

Võtame näiteks FSB tegevuse Ukrainas. Vaja on korraldada Poltaavas massiline Venemaaga tihedama integreerumise miiting. Raha eraldatakse läbi “Demokraatia ja Helge Ülehomse Edendamise Sõtlumatu Rahvusvahelise Fondi”. Raha antakse 200 000 USD-i. Fondi töötaja otsib oma tuttava, kellele teha ettepanek taotleda Poltaava jaoks raha. Selle viimane ka saab ühel tingimusel – 100 000 toob ja taskus toetuse väljaandjale. Noh nagu tänulikkuse märgina. Ürituse korraldamiseks jääb 100 000. Toetuse saaja pistab 60 000 püksi ja annab 40 000 viiele aktivistile, et nood inimesed värbaks ja mürtsu teeks. Viis aktivisti otsivad kõigepealt välja vanad Venemaa lipud ja plakatid kirjaga “Putin on meie president”. Siis ootavad nad kuni Poltaavas korraldatakse pidulik miiting uue keskraamatukoguhoone avamise puhul. Turu pealt võetakse peale kümmekond parmu kes saavad 50 usd-i per nase ning lipud, plakatid, pasunad ja viled. Ülejäänud summa kulutavad aktivistid palju meeldivamatele asjadele. Siis aetakse need lippudega parmud miitinguliste hulka ning tehakse eemalt pilti. Keskusesse lendavad ettekanded mitmetuhandelise miitingu kohta. Juures on pildid kus rahvamassi seast tolknevad välja südantsoojendavad transparendid. Keskus saadab kogu laekunud info veidi võimendatud kujul edasi Vova lauale – näete kuidas Ukraina rahvas ihkab Emakese Venemaaga taasühineda! (See viimane on täiesti tõestisündinud juhtum. Üldiselt oli SBU sellistest häppeningidest teadlik, valitsust informeeriti, kuid Janukovitš oli inimene omal kohal ja ignoreeris seda).

Ma täitsa kujutan ette et ka teistelt rinnetelt voolas infot kokku samas stiilis. Korruptsioon on selles suhtes unikaalne asi, et ta töötab alati mõlemas suunas.

Noh ja eks siis onu Vova elaski kõik need aastad kindla teadmisega, et Lääs teda kardab ja Novorossia ootab oma vabastajaid. Krimmi sündmused nagu kaudselt vihjasid, et tema oletused on õiged. Eks tal siis tekkiski kiusatus ka mandri Ukrainasse ronida. Et napsab ka seal endale hea tüki. Aga siin hakkasid asjad juba väga nihu minema.

Mis meil siis nüüd on?

Ma olen juba ennegi kirjutanud, et onu Vova istub nüüd kenasti paigal ja ei tea mida teha. Ükskõik mis ta teeks, ajab asja veel hullemaks.

Kui lähtuda lihtsast loogikast, et Putja ainus eesmärk on võimule jääda, siis üritab ta pigem töödelda oma kaasmaalasi, kui mõjutada kuidagi Lääneriike. Kui ta tungib Ukrainas (või kus iganes mujal) edasi, siis saab ta kaela uue hunniku sanktsioone. Kui ta aga ütleb midagi stiilis “ Andke andeks, purjus peaga tegin” ja annab tagasi nii Krimmi kui ka okupeeritud jupi Ida Ukrainat, siis teevad kohalikud vatnikud talle otsa peale.

 

Millega saab siis Voldemari viimase paari aasta edusamme kokku võtta?

  1. Peale G 20 sammitit muutus Vova oma kamba jaoks nagu kuidagi… mõttetuks. Kordan veelkord, et Putin ei ole mingi tsaar ega võta otsuseid vastu ainuisikuliselt. Tal on oma tiim, kelle huve ta esindab ja kelle ees ta on aruandekohustuslik. Ainuke asi, et seal on tööjaotus. Ülejäänud punt ainult varastab, Putin aga peab peale varastamise ka kontakteeruma välisriikide esindajatega ning neid vajalikus suunas töötlema. Sest ega siis kokkuvarastatut hakata ju kuskil Bobruiski Beach-il mingite kuradi vatnikute juures raiskama. Selles mõttes on igasugu Palmirad ja Cote D’Azurid oluliselt etemad. Et aga vajaduse korral sinna pääseda, on vaja välissidemeid hoida. Austraalias ja ka hiljem anti Putinile üsna rämedas vormis (diplomaatia mõistes) teada, et temaga ei viitsi enam keegi rääkida. Muidugi paar katset veel hiljem olid, nii Merkeli kui Kerry poolt, aga need on pigem erandid. Ega siis ilma asjata personaalsed sanktsioonid ei kehtestatud kogu “Ozero” kooperatiivi liikmetele. Nüüd on nad tigedad et peavad oma kõrge vaimsusega kodumaal istuma. Seltsimees Kobzon (ehkki ta pole Vova tiimist) juba iniseb läbi kolba, et tal kuidagi lastakse Saksamaale end ravima minna. Kõrge vaimsusega kodumaal miskipärast teda ravida ei osata. Nii et mida päev edasi seda tülikamaks Putin oma enda kambale muutub.
  2. Ukrainaga on suhted pikaks ajaks läbi. Ma ei räägi siin mingist astraalsest sõbratundest, vaid väga konkreetsetest asjadest. Nii näiteks hooldavad Vene tuumarakette “Vojevoda/Satana”, “Stiletto” “Topol” ja “Jars” sellised ühingud nagu “Juzmash” Dnepropetrovsk Ukraina ja “Elektropribor” Harkiv, Ukraina. Kui “Topol” ja “Jars” saaks veel läbi häda Venemaa enda spetside poolt kuidagi hooldatud, siis “Satana” ja “Stiletto” puhul ei tule see kõne allagi. Vene tiibrakette X 55 hooldab ja toodab neile mootoreid Saporozje ühing “Motor Sõtš”. Sama ühing varustab mootoritega ka selliseid Vene helikoptereid nagu Mi 24 ja Mi 28. Ilma Ukrainas toodetavate mootoriteta on ka Vene allveelaevad üsna sitas seisus. Ehk siis ilma Ukraina abita võib Venemaa peale sapöörilabidate ja kalašnikovi automaatide muu vähegi keerukama sõjatehnika tootmise üldse ära unustada. Ma ei maini siinkohal, et Lääs Venemaale enam midagi sellist mida sõjatööstuses kasutada saaks ei müü. Enamikus Vene relvastuses pole aga peale metalli ühtki muud kodumaist koostisosa.
  3. Dnestri äärse vabariigiga on ka õhus tunda komplikatsioone. Ukraina ei lase sinna enam ühtki saadetist. Nagu öeldakse, et lõpuks ometi, ülla ülla.
  4. Venemaa on edukalt G8-st välja visatud. Isegi G8 enam pole, on ainult 7 järel. Ja õige ka.
  5. Gazprom on oma trikitamisega end üsna kotti mänginud. Euroopa on vaatamata Putja klientide lobile hakanud loobuma Vene gaasist. Hiina teeb head nägu ja naeratab malbelt. Mainib et ehitage toru oma raha eest valmis ja ehk ma siis midagi äkki ostan kunagi. Juznõi Potok-il on kriips peal. Tureckii Potok on aga nii anomaalne nähtus, et sellest pole võimalik ilma korraliku koguse viinata aru saada. Kui Euroopa enam Vene gaasi ei osta, siis võib ju toru ka Madagaskari kaudu Kreekasse vedada, ega see asja ei muuda.
  6. Naftaga on ka jama. Igasugu elektriautod ja kildnaftad ja mobiilsed tuumajaamad rikuvad börsil kauplejate innukust. Pealegi terve rida mõjukaid kaupmeeste dünastiaid on oma raha naftatööstusest välja viinud. Iraani suhtes sanktsioonid ka pigem tühistatakse. Nii et nafta hind nüüd tõusma küll ei hakka.
  7. Kui palju on rubla kursi hoidmiseks ära kulutatud raha Stabilisatsioonifondist ei tea keegi. Fond pole just eriti transparentne. Küll aga räägivad kurjad keeled, et sel talvel pole vene penskaritele enam penssi maksta. Vaat siis…
  8. Kuigi raha jääb üha vähemaks on vaja ikkagi toita nii Krimmi, Lugandat ja Dombabwet. Putja küll üritab Lugandat ja Dombabwet Ukrainale tagasi lükata. Noh umbes, et võtke tagasi, aga seal kügelevatest relvastatud narkaritest saab kohalik maakaitsevägi ja igasugused Plotnitskid, Hodokovskid ja Motorolad peaks saama Ukraina Raadas esinduse. See on tema kaval plaan kuidas Ukraina reforme saboteerida (ehkki põhilised saboteerijad on ukrainlased ise) ja kontrollida kogu Ukraina poliitikat. Poroshenko neid muidugi tagasi võtta ei taha, tal endalgi lolle küllaga.
  9. Mis kõige hullem, Lääs on ilmselt jõudnud omavahel mingile kokkuleppele ja hakanud aktiivselt tegutsema. Vene piiri ääres käivad stabiilselt õppused, sõjatehnikat veetakse juurde. FIFA – l võeti kõri pihku. Mul on karvane tunne, et Venemaa jääb oma jalkavõistlustest ilma. Aga seda öeldakse siis kui ta on juba staadionite ehitamise peale piisavalt raisanud. JUKOS-e aktsionäride huvides mõisteti välja 50 miljardit eurot. Nüüd hakatakse vaikselt Venemaa varasid arestima. Eriti meeleolukas on see, et selle tulemusena on juba likvideeritud hulk “Life News-i” pesasid. Alla tulistatud Boeing-u asi võeti ka tõsiselt ette. Venemaa väidab et pole lennukit alla lasnud, kuid on tribunali vastu ja kuulutab juba ette et misiganes otsuse see teeb, on otsus kindlasti poliitiliselt erapoolik. Kuidagi mänglevalt hakati uurima Litvinenko mõrva ja Beslani tapatalguid. Midagi head sealt Putinil oodata ei ole.
  10. Sanktsioonid. Lihtsalt sanktsioonid. Sellega on kõik öeldud.
  11. Ja mis on nüüd üldse kõige jubedam. Venemaad nagu ei kardagi keegi. Lennutab see Venemaa oma lennukeid mis ta lennutab, ja kollitab oma tuumakatega mis ta kollitab… aga ei paista et keegi selle pärast midagi tegemata jätaks. Masendav ju.

Mis võiks edasi saada?

Ukraina

Kuna ma siin juba Ukrainast olen palju kirjutanud, siis teeks ka Ukraina kohta lühikkuvõtte.

Ma ei usu et sõjalises plaanis seal midagi muutuks. Nagu juba korduvalt mainitud ei julge onu Vova enam midagi eriti agressiivset ette võtta. Esiteks kardab ka Lääne vastutegevust. Sanktsioonid võivad tugevneda ja lisaks sellele ähvardab USA Ukrainale relvastuse tarnimisega. See on aga juba Venemaale väga ebameeldiv moment, kuna surnud vatnikute arv mitmekordistuks hoobilt. Lisaks sellele ei saa Putja ikka veel aru, miks Lääs nii agressiivselt reageeris. Temale ju kanti ette et seal on puhta nõrgad ja kinni makstud tegelased. Lisaks sellele pole Venemaal ka jõudu, et kasvõi osa Ukrainast okupeerida. Kindlat statistikat muidugi pole kuskilt saada (ja võib olla ei muutugi see kunagi kättesaadavaks) kuid Ida Ukrainas on Venemaa kaotanud suure koguse oma eliitväelasi. Näiteks ühendustee Donetsk – Mariopul – Krimm tekitamiseks ja turvamiseks läheks vaja 200 – 300 tuhat sõdurit. Neid aga tegelikult Putinil pole. Eriväelasi igale poole ei jätku (eriti peale kaotusi) ja ülejäänud on alles eile kangialuses liimi nuusutanud või kindralitele suvilaid ehitanud. Selle kambaga eriti ei sõdi. Tehnika on ka selline nagu ta on. Lääne kollitamiseks kokku kleebitud tank “Armata” ka vähe sellest et ei tea kuna ta üldse tootmisesse jõuab, oskas end võidupüha paraadi peaproovil välja suretada. Teadjad inimesed räägivad et see ruira allub üldse halvasti juhtimisele. Kuna meeskonnale on jäetud väga kitsas ruum ja ei ole õieti võimalik end liigutada.

Eriväelastest veel niipalju, et nende jaoks on onu Vova on oma kambaga muutunud juba üsna vastumeelseks. Vangi langenud eriväelasi ei võeta omaks, ning isegi nende pered ütlevad neist lahti. Ära eksisid, rsk. Ja üldse need pole meie mehed. Teised jälle näevad kuidas nende sõprade laipu nagu lõpnud koeri kuskile peldiku taha maetakse ega tunnistata et selline inimene üldse olemas oli. Arusaadav, et säherdused trikid just meeste moraali ei tõsta.

Pealegi on Ukraina põhjal näha, et Kremlis toimuvad mingid preturbatsioonid. Meedia retoorika muutub perioodiliselt ja ka separastid ise teevad stabiilselt teineteist välistavaid avaldusi. Küll lubavad Kiievi peale minna ja küll nad leiavad, et edasi jätkavad vaid Ukraina lahutamatu osana poliitilist võitlust. Paistab et Kremlis ka enam ei teata kuidas käituda ja mida oma hampelmannidele käskudeks anda.

Suure tõenäosusega tuleb siiski separastide poolt mingi suurem pealetung. Seda hetkel, kui Kreml otsustab projekti “Novorossia” üldse ära unustada. Maha on see juba maetud. Nimelt ei tea Venemaa mida selle sinna koondunud loomakarjaga peale hakata. Tagasi neid võtta ei soovita. Nagu kuulda ehitab Venemaa “Novorossia” piirile kindlustusi. Eks oli see “Novorossia” ka suuresti passionaaride põletamise koht, ning koht kus kõik rahulolematud said jääratsema minna. Ütleme ausalt, et Venemaal pole ilma kõrgete tutvusteta mingi karjääri tegemine võimalik. Eraettevõtlusel on seal aga ammu juba kriips peal. Mida siis rahututel inimestel veel teha? Parem nad juba kuskile teise riiki surema saata, muidu tulevad veel alampolkovnik Botoksile kallale.

Kas te olete endalt küsinud, miks on Dombabwe väepealikuks valitud selline punaste udemetega poolemeetrine värdjas nagu Motorola? Noh, ega tema seal vägesid juhi, selleks on kuraatorid. Ja kõned kirjutatakse ka talle valmis. Tema on lihtsalt nägu. Aga milleks SELLIST nägu vaja on? Kas tõesti ei leidnud midagi väärikamat? Põhjus on lihtne. Et Motorolast haledam välja näha, see nõuab ikkagi teatud pingutust. Kui teda näeb telekast mõni muu vatnikust värdjas, siis ainus mõte mis tal peas tekkib on selline – “Kui juba säherdune morsa munn seal pealikuks sai, siis saan mina ka kindlasti! Lähen kohe kohvreid pakkima!”. Mida ongi vaja.

Kas sina juba oled Novorossia armeega liitunud? Motorolal sai juba naise ...

Kas sina juba oled Novorossia armeega liitunud? Motorola sai juba naise …

 

… ja palju medaleid!

… ja palju medaleid!

Seega on vaja kogu see biomass kuskil utiliseerida ja mitte lasta tal kodumaale tagasi tulla. Seepärast ma oletangi et kogu see Dombabwe ja Luganda orkide kamp saadetakse kuskile suurpealetungile ja lastakse seal zerg rush-i käigus rõõmsalt laiaks litsuda.

Muidu aga elab Novorossia oma tavalist elu. See elu meenutab nii Abhaasiat kui Dnestri äärset vabariiki. Toiduained ja muu vajalik tuleb “humanitaarkonvoide” abil. Midagi tilgub ka Ukrainast endast. Noh, sõda on sõda aga äri tahab ka ajamist. Mingil määral müüb Novorossia kastreeritud variant Ukrainale sütt ja antratsiiti. Vahest abistab ka oligarh Ahmetov. Üldiselt aga “maakaitseväelased” kügelevad niisama ringi, üritavad veel varastada mis varastamata on jäänud (seda on suht vähe järel) ja jagavad omavahel mõjupiirkondi. Salakaup ja narkots on endiselt progressi edasiviiv jõud. Tsivilistidest on sealt kes vähegi sai, juba jalga lasnud. Kohale on jäänud kas ideelised Vene Idee pooldajad, need kel pole tõesti kuskile minna, või siis need kes situatsiooni kasutavad ja äri ajavad. Mujal võib säherduse äri eest kinni minna, Dombabwes ja Lugandas on see aga täitsa normaalne.

Hetkel ilmselt loodab Kreml mingitele rahvarahutustele Ukrainas endas. Eks selleks ole ka natuke põhjust. Rahvas läks Maidanile paljuski selleks, et vabaneda oligarhide ja igasugu muude kriminaalsete autoriteetide diktatuurist. Eks see “Euroopa” hüüdlause oli rohkem nagu unistuste kokkuvõte. Et Euroopas pole korruptsiooni ja on demokraatia. Noh, ega nüüd ei maksa nii sinisilmne ka olla, aga fakt on see, et Euroopas on kõige sellega ikkagi oluliselt parem kui Ukrainas.

Jamaks kisub asi selletõttu, et pooleteise aastaga pole Ukrainas just eriti palju muutunud, ehkki kogu meedia jahub mingitest reformidest a la võitleme onanismi abil prostitutsiooniga. Isegi paljud enne separaste toetanud ametnikud on endiselt oma kohtadel ja kuulu järgi isegi saadetakse endiselt raha Janukovitšite ühiskassasse. Ma saan kõigest aru, et suur riik ja sõjaaeg ja wärgid. Imestama paneb siiski see, et hetkel suudab mingil määral pilti muuta vaid Šaakashvili Odessas. Heakene küll, eks ka tema teeb mõningaid populistlikke lükkeid, kuid ta siiski tegutseb. Ülejäänud pan – seltsimehed aga ei tee sedagi.

Eks Šaakashvili ole paljuski Lääneriikide tahte täideviija Ukrainas. Maidani alguses olid nii USA kui EL üsna shokis kõigest toimuvast. Mingeid erilisi plaane neil Ukrainaga polnud ning kogu see Maidaniga seotud jama oli üsna soovimatu. Ukraina rahvas oli seni väga vagurana püsinud ning keegi ei osanud oodata et nad järsku nii närviliselt käituma hakkavad. Nüüd aga pole Lääneriikidel enam suurt valikut, peab Ukrainat jõudumööda toetama.

Mihha on kuradi ukrainlastega püsti hädas...

Mihha on kuradi ukrainlastega püsti hädas…

Ukraina riigisüsteem on aga niivõrd läbinisti mäda, et nüüd tuleb sinna saneerimise eesmärgil hakata hoopis väljastpoolt ametnikke saatma. Sest mis üle jääb? Porošenkost peaks ka kiirelt lahti saama, kuid pole kedagi asemele panna. Kohtusüsteem, õiguskaitseorganid ja ametnikkond on läbinisti korrumpeerunud, ajakirjandus ebaprofessionaalne ja suukorvistatud. Ilma väljaspoolt tulevate tõsiste tegijateta on midagi muuta ikka väga raske.

Lõpuks, ega see siis Kiievil esimest korda ole, kui varjaagid valitsema kutsuti.

Muidu on aga “antiterroristliku operatsiooni piirkond” eriti ja Ukraina üldiselt nagu üks suur lõbustuspark. Kes tahab sõdida nii et verd lendab läheb Donetski piirkonda. Kes tahab omale kalli varustuse osta ja instagrami jaoks tanki taustal pilte teha läheb Luganski kanti. Jne, jne. Separastlikke piirkondi nagu justkui hoitakse blokaadis, kuid mõõduka tasu eest pääsevad läbi igasuguse koormaga autod. Separastide pomod jaksavad osta omale läbipääsuloa ja käia viikendil Kiievis joomas. Absurdiminutid ühesõnaga.

Kui minu arvamust teada tahate siis ma leian et mingi aeg peaks Ukrainas tekkima kolmas Maidan. Ei ütleks et praegune pumba juures olev kamp rahva ootusi eriti täidaks. Sest muutunud on ikkagi väga vähe kuid rahvas ootab tõsiseid muutusi. Eks Venemaa agressioon muidugi muudab asja keerulisemaks, kuid ega see kolmas Maidan tulemata ei jää.

Saatanlik ja Kole Blogija

Nüüd väike eriteate moodi asi. Minu käest on siin Ukraina äkshõni huvilised korduvalt küsinud et kesasi on Oleg Jartšuk (Олег Ярчук). Tegelikult on isegi nii palju küsitud, et otsustasin siin avalikult info üles panna.

Nimetatud kodanik paistab silma eksklusiivsete uudistega, mida ta oma blogis avaldab. Uudised kõlavad umbes nii :” Vastavalt raadiopeilingu teel saadud informatsioonile hävitas Donbassi metsades tundmatu diversioonisalk 20 Venemaa eriti salastatud erivägede kontingendi võitlejat”, “ Vastavalt raadiopeilingu teel saadud informatsioonile ärandas tundmatu eriväelaste salk eriti salajase Venemaa raadiopeilingu seade ning toimetas selle seni kindlaks tegemata kohta”, “Vastavalt raadiopeilingu teel saadud informatsioonile hävitati tundmatu lahingudrooni poolt välja lastud suure täpsusega raketi läbi Venemaalt saabunud laskemoona ladu.” Jne jne. Selge, et tundmatud tegijad oma tegevust eriti ei kommenteeri. Selleks nad tundmatud ongi ju. Vene “eriti salajased” erivägede võitlejad, eritehnikad, lahingudroonid ja eksperimentaalsed relvad ka ei ole just eriti suhtlemisaltid. See tähendab et neid läbini optimistlikke uudiseid keegi peale Jartšuki enda ei kinnita ega lükka ka ümber. Oma sõnade kinnituseks postitab nimetatud isend oma blogi sissekannete juurde stenogramme Vene eriväelaste pealtkuulatud raadioeetritest.

Kui siin meie kodu – Eesti militaarnettides ringi vaatasin, siis avastasin imestusega et mingi kontingent arutab kodanik Jartšuki uudiseid täitsa tõsimeeli.

Niih, nüüd siis natuke lisainfot. Oleg Jartšuki näol on tegemist Sumski oblastis elava Oleg “80 lvl Elf” Fatejeviga. Tuntud on see seltsimees kolme asja poolest – ta on krooniline rollimängija, okultistliku internetiresursi arendaja ja humanoid kel reaalsustaju üldse puudub. Eksole… bloger, kes kuulab pealt Venemaa Eriti Salajaste Eriliselt Erivägede raadiosaateid. Huvitav mismoodi ta seda teeb? Ta ei positsioneeri end mingi SBU eriallikana vaid lihtsalt bloggerina. Uudised on ka stiilis “Verine Varvas Voorimehe Võileiva Vahel”. Mida nagu ei ole üldse võimalik kuidagi kontrollida.  Üldse meenutab ta saientoloogia rajaja Hubbard-it, kes olles Teise Maailmasõja ajal USA hävitaja kapten võitles ainult temale nähtava Jaapani allveelaevaga. Peale mida ta ka pikema kärata erru saadeti.

Tema ainus suhtkoht kaheldav teene seisneb positiivsete ja intrigeerivate uudiste üllitamises. Ukraina meedia vajab sellist asja. Kuigi soliidsed väljaanded Fatejev – Jartšukile kordagi ei viita, siis kolmandajärgulised resursid teda siiski mõnikord avaldavad.

Ma pole viitsinud foorumites sõna võtta. Kirjutan siia. Kes huvi tunneb, lugege kasvõi netist mis selle tegelase kohta kogutud on. Olen ka teda tundvatelt inimestelt kinnitust saanud. Inimesed, kasutage loogikat. Kui seda pole, siist ostke kuskilt sisse.

Venemaa

Venemaa tulevikust niipalju, et see on üsna tume. Ma ütleks et kohe väga.

Usa ja Lääneriigid tegelikult alles praegu hakkavad tajuma, millega neil tulevikus kokku puutuda tuleb. Ma räägin olukorrast, kus Putin on mingil moel võimult kõrvaldatud ning nüüd peavad juba Lääneriigid talle järglase organiseerima ning Venemaa tsiviliseerituks ja demokraatlikuks muutma. Ukraina on suhtkoht softcore selle kõrval kui sügaval kloaagis istub oma mentaliteedi, kodanikuvabaduse ja ettevõtluse vabadusega Venemaa. Ja isegi Ukraina tekitab USA strateegides sügavat fallomorfi, et kuidas see on võimalik? Ma olen juba pikka aega kurtnud, et lääne “eksperdid” ei kujuta endale lihtsalt ette mis olukord meie idanaabri juures valitseb. Reveransi peab tegema vaid “Stratfor”-i poiste suunas, seal on üsna pädevad analüütikud.

Ukraina sündmuste paradoks on järgmine.

Venemaa meelest võitleb ta Ukrainas USA-ga Ukraina pärast.

Tegelikult võitleb USA Ukrainas Hiinaga Venemaa pärast. Ma olen täiesti veendunud et USA ja EU “kägistamispoliitikat” Venemaa üle ei ela. Ta on isegi kägistamata mingi lombakas õhku täis värdjas. Kui talle liialt peale suruda, võib ta väga kergelt tükkideks lennata. Venemaa erinevates regioonides on tegelikult väga tõsised separatistlikud kalduvused, mida pole keegi kõrvaldanud. Moskva on lihtsalt helde käega naftaraha jaganud (eriti rohkelt raha on läinud kõige närvilisemale ja koloriitsemale tegelasele kelleks on kodanik Kadõrov). Aga mida päev edasi, seda vähemaks raha jääb.

Kui Venemaa tükkideks lendab, on Hiina nagu keksti vähemalt Uurali mägede juures. See aga nihutab paigast hetkel Euraasias valitseva tasakaalu ja on üldse ebasoovitav. Nii et Usa ja EL seisavad paraja pähkli ees. Vaja on Putinist lahti saada ja Venemaa terviklikkus säilitada.

Kuna Venemaa siin üritas vahepeal maailmariiki ja vatist impeeriumi mängida on ta nüüd nii rahvusvahelise kapitali kui ka tehnoloogiate turult kõrvaldatud. Ka Gazprom üritas gaasitarneid poliitilise relvana kasutada ja kaotab nüüd oma turge. Viimases hädas üritas Putin hiinlastega suur sõber olla.

Kes hiinlasi tunneb, see teab kui kuradi kavalad need vennikesed on. Udupeenelt tünga teha on nende äri üks põhilisi tunnuseid. Omad vitsad on kätte saanud ka väga prominentsed kaubandusimpeeriumid. See et Hiina suudab vatnikute sarnastele neandertaalidele koti pähe tõmmata ei tekita kahtlusi. Eriti kui vatnikutel mingit muud valikut pole. Hiljuti jõustus kokkulepe, kus Hiinale anti 49 aastaks rendile 115 tuhat ruutkilomeetrit Venemaa Kaug  – Ida piirkonnast. Rendile… nojah, justkui nagu ajutine. Aga pole midagi püsivamat kui ajutised asjad. Nii näiteks sai 1945 aastal Potsdami deklaratsiooniga NL Kaliningradi/Köningsbergi endale 50 aastaks rendile. “Rendileping” lõppes juba 1995 aastal. On keegi märganud et Venemaa oleks sealt uttu tõmmanud?

Krimm on meie ja Siber teie!

Krimm on meie ja Siber teie!

Mis siis Venemaaga toimuma hakkab? Ega Venemaal enam palju variante polegi. Neid on kõigest kaks.

Esimene variant. Putinile orgunnitakse siiski sanitaarlask. Ellu ei tohi see tegelane mingi hinna eest jääda, sest järsku hakkab veel kuskil Haagi kohtus rääkima. Ega seda vist Läänes ka eriti taheta. Sellele järgneb kogu Venemaa eliidi maas lömitamine ja hale kiunumine – “Me ei tahtnud, Vova sundis!”. Kuna pikaajaline konfrontatsioon pole ka Läänele meeltmööda, siis ilmselt võetakse selline vabandus ka vastu. Pukki upitatakse mingi enam – vähem läänemeelne FSB-lane kes alustab nagu Gorba kunagi uut perestroikat. Krimm antakse tagasi, igasugu Givid ja Motorollad kas lüüakse maha või pannakse vangi ja kõik asjaosalised üritavad teha nägu, et miskit pole juhtunud.

Siin on muigugi kaks suurt probleemi. Terve hulk kogu selle Vova tsirkuse käigus kannatada saanud inimesi ilmselt poleks eriti rahul et kõrvaldati ainult Putin ning muud näod jäävad samaks.  Palju hullem on see 80%-ne vene vatnikute kamp, ei saaks üldse aru, mis siis ikkagi toimus. Probleem on muidugi ületatav, pool aastat õiget töötlust teleka kaudu ja nad jäävad uskuma mida iganes. Aga siiski, probleem pole lahendatud, rahvuslik alaväärsuskompleks ainult süveneb.

Ma olen piisavalt Venemaa venelastega suhelnud ja kogu selle pooleteise aasta jooksul jälginud nende reaktsioone. Hetkel jõuab targemateni juba teadmine et la comedia on finita. Samas hämmastab nende reaktsioon. Süüdi on kõigis Putin, sest ta lõi vedlaks. Oleks kohe pidanud kõigile täiega panema. Aga nohh, nüüd ootame natuke kui maha rahuneb ja siis teeme uuesti, aga juba õieti. Vigu enam ei tee.

Loll enamus usub aga siiani, et Putin on kõik üle kavaldanud ja hetkel ta passib parimat hetke et oma Kenjaalne Plaan ellu viia.

Siin ka väike videomaterjal.

Tegu on Luganski piirkonnast pärit vatnikust videoblogijaga. Siia on koondatud mix tema seisukohtadest ning kuidas need muutusid aasta jooksul. Üldiselt pole mõtet kõike 38 minutit selle imetaja leelotamist kuulata. Teen lühikokkuvõtte. 2014 aastal ta leidis et Kiievis on võimul fašistlik hunta ja Novorossia laieneb vähemalt kuni Kiievini. 2015 aastal leiab ta, et Moskva on Novorossia reetnud ning ei soovi noorte vabariikide elu mitte kuidagi korraldada sõjalise abi andmisest rääkimata. Ja teeb sellest ka järelduse. Millise? Väga lihtne. Tuleb välja et Moskvas on võimul juudid kes ei soovi rossijushka põlvilt tõusmist. Loogiline. Mis teie siis arvasite? Muidugi juudid on süüdi. Ärge palun arvake et ma otsisin üles mingi ekstreemse idioodi. Ei otsinud. Nii arvab vaat et iga vatnik (veelkord, ärge ajage vatnikuid segi venelastega). Samas muidugi normaalsed venelased on kahtlaselt vait. Muidugi on ka see arusaadav, vaadake näiteks kuidas vatnikud Makarevitšile ajujahti korraldavad. Muidugi ka Vasja Lozkini pildid (mida ma seekord ohtralt kasutan)  sisendavad teatud lootust, et kõik pole veel kadunud.

Vabamüürlased sosistavad Mendelejevile kõrva viina valemit, et Venemaad hukutada.

Vabamüürlased sosistavad Mendelejevile kõrva viina valemit, et Venemaad hukutada. (Vasja Lozkin).

Mind panevad tegelikult kõige rohkem muretsema just vatnikud ise (mitte venelased). Mis sest et Putin on Kõige Tähtsam Vatnik. Neid on ju veel miljoneid. Ja kui kaob Putin, egas nemad kuskile ei kao.

Siin keegi kodanik Petranovskaja kirjutas päris huvitava jutukese. http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/ljudmilla-petranovskaja-mis-nendega-lahti-on?id=69693259&fb_action_ids=836942289670333&fb_action_types=og.likes

Üldiselt olen tema jutuga nõus, ajupesu on seal kolossaalne. Aga on nüansid…

Samas muidugi lisab autor siia üsna huvitava lause.

Ära jäävad teooriad, mis räägivad „haledast rahvusest, orjarahvast, kus on orjad kõik alt kuni üles välja”, jätame välja võrdlused mäekollidega asustatud Mordoriga, jutud geenidesse imbunud nõuka-aegsest mentaliteedist. Need lihtsad selgitused on muidugi väga meelitavad nende autoritele (kes endastmõistetavalt ei ole orjad, mäekollid ega nõuka-aegse mentaliteedi kandjad), kuid nad ei ole tegelikult kuigi palju paremad kogu sellest poolfašistlikust sonimisest, mida mul viimase poole aasta jooksul on tulnud pidevalt venemaalaste suust kuulda. Ja toimuva mõistmisele ei anna need juurde rohkem kui mistahes sildistamine.”

Nüüd ma vaidleks vastu. Esiteks need seletused pole sugugi lihtsad, vaid ma ütleks et komplekssed ja väga olulised. Heakene küll, ehk mitte kõige poliitkorrektsemad, aga annavad see eest kõige õigemad vastused. Ning asjade mõistmiseks on need just kõige olulisemad momendid.

Autorile on need seletused meelitavad niivõrd kuivõrd. Ei autor ega keegi tema lähimast ja kaugemast tutvusringkonnast ei käi mööda linna murumütsi kandes ja karjudes  kuidas Ilves jälle kõik haneks tõmbas ja kuidas me Hiina käest Hongkongi ära võtame. Hongkong see on Eesti, sest omal ajal asustasid selle Aestid, kohe peale Egiptuse püramiidide ehitamist. Autorile võib neli korda päevas seletada et tegelikult on ta Superman. Sellest hoolimata ei plaani ma peale kaht kuud sisendamist punasinist trikood selga tõmmata ja köögi aknast sinitaevasse startida. Sest ma saan aru, et lend lõpeb köögiakna all prügikasti ja sinise mersu vahel. Ei saa öelda, et ma oleks vähe kursis Eesti Rahva Suure Mineviku ja Röögatu Tulevikuga. Nagu näiteks seda kirjeldatakse siin http://lisaks.webs.com . Ehk on probleem minus, aga no ma ei suuda selliseid asju eriti tõsiselt võtta, eksole. Isegi kui kogu Eesti meedia mulle seda ööpäevaringselt sisendaks.

Küll aga käitub meie idanaaber kuidagi liiga omapäraselt, et seda kõike vaid propagandaga seletada.

Noh ja üsna imelik on eeldatavasti siiski psühholoogilise haridusega inimese käest kuulda argumentum-it “Ise oled loll!”. Ma loodan et kui kodanik Petranovskaja tulevikus kellelegi ütleb – “Teil on hüperkineetiline häire”, saaks ta vastuseks “ Ise oled kuradi numismaatik!”.

Lisan siia väikse muusikalise vahepala.

Üritan seletada lühidalt. Vene rahvaga on tehtud ikka üsna jube eksperiment. Kujutage ette riiki, kus sajandeid on valitsenud aadlikud ( enamus Skandinaavia – Leedu – Poola – Tatari päritolu) keda võib Venemaa puhul pidada tegelikult eraldi rahvuseks. Oktoobrirevolutsioon hävitas nad või sundis emigreeruma. Riiki hakkas valitsema seltskond kes sama Oktoobrirevolutsiooni ajaks oli pea totaalselt kirjaoskamatu. Nendest kõige ettevõtlikumad (kulakud) hävitati. Kõige intelligentsemad (lääne ees lömitajad) hävitati. Kõige passionaarsemad hukkusid kas revolutsiooni ajal või Teise Maailmsõja päevil. Ma ütleks et meie idanaabri geneetika on saanud ikka üsna koleda tohlaka. Kui jätta välja suurlinnad (Moskva, Peterburg, Ekaterinburg ja veel mõned) siis elutingimused on seal samad mis nõuka ajal, ainult halvemad. Piirid pole ka enam kinni nagu sovoki ajal. Kes vähegi suudavad mõelda on juba emigreerunud.

Kes siis on jäänud? Jäänud on põhiliselt endised vangid ja endised vangivalvurid. Siit ka üldlevinud blatnoide kultuur mis lööb välja isegi Vene diplomaatide tekstist. 2014 aastal Venemaal Oksana Kuropatkina (Zeljonova) poolt läbi viidud sotsioloogilise uuringu käigus identifitseerib 50 miljonit venemaalast ennast kuuluvaks mõnda kriminaalsesse või poolkriminaalsesse subkultuuri (gopnikud, chavad, poolgopnikud jne).

http://mirknig.com/knigi/guman_nauki/1181769809-molodezhnye-subkultury-v-sovremennoy-rossii-i-ih-socializiruyuschiy-potencial.html

Olete hüpnoosiseansil käinud? Seal on kõik väga lihtne. Kõigepealt käseb hüpnotisöör kõigil käed pea peale kokku panna (või midagi analoogset) ning siis annab käsu, et käsi ei saa enam lahti. 80% publikust saab käed lahti. 20% ei saa. Vaat selle 20 %-ga hüpnotisöör töötabki. Asi pole mitte tema oskustes, vaid selle 20% mõjutatavuses. Hüpnotiseerida saab seda, kes endaga selliseid trikke teha laseb. Või siis mõjutada saab seda, kes kuuleb seda mida kuulda tahab.

Kõige hullem ongi see, et Putin käitub nii nagu enamus alamaid temalt ootab. Alamad aga lihtsalt ei saa aru, et vastutama hakkavad nad kõik (sajanditepikune mentaliteet – härra käskis, meie tegime, mille eest meid?).

Saksamaa alles hiljuti lõpetas oma Teise Maailmasõja tulemusena määratud reparatsioonide maksmise. Maksid kõik sakslased, ka need kes Hitleri vastu olid. Vastutus on ju kõigil. Ka Venemaa hakkab vastutama, ja iga venemaalane hakkab, iga venelane hakkab ja iga vatnik hakkab. Ehkki kogu jama põhjustasid ikkagi vatnikud. Ilmselt ei jõua see neile pärale.

Ma ei leia, et fašiside poolt Itaalias ja natsistide poolt Saksamaal omal ajal korraldatud ajupesu saaks siinkohal analoogiana kasutada. Näiteks Saksamaa võis tõesti uhkust tunda oma eesrindliku tööstuse, kõrge kultuuri, asumaade olemasolu ja teadusliku arengu üle. Miks mitte, see võib teatud propaganda elementide juures inimestel pea segi ajada. Mille põhjal tänapäeva vatnik otsustab et Putini Venemaa on impeerium? Tuumapommide olemasolu ? See et vanaisadsõdisid või et Gagarin kosmoses käis? Nagu kamoon eksole. Mida see Russkii Mir võib maailmale pakkuda? Lööme kõik peded maha ja hakkame kirikus käima? Ja edasi? Kui Russkii Mir Euroopasse levib, huvitav kust vatnikud ise hakkavad oma Audi-sid, BMW-sid ja muid prantsuse juuste ostma?

Teine variant. Oluliselt rohkem tõenäoline kui esimene. Pikk vaikus ja räme kärakas peale seda. Ma siin kunagi ennustasin, et Venemaale on jäänud poolteist aastat. Ennustus lõppeb kuskil selle aasta detsembris. Lähtusin positiivsest stsenaariumist, et Putin on ikkagi crazy dude ja üritab Kiievini välja jõuda. Nagu juba ütlesin, ma olen temas pettunud. Ma olen suht veendunud et ta istub nüüd vaikselt lõpuni. Niikaua kui raha jätkub. Status Quo säilib. See tähendab et Ida Ukrainas hoiab ta konflikti hõõgumas ning Krimmi vabatahtlikult tagasi ei anna. Sanktsioonid säilivad, lisaks sellele hakkab Lääs vaikselt Venemaa aktiive närima. Putin palvetab püha Pafnutiuse, Stalini ja Svarogi poole, et ehk laheneb kuidagi iseenesest. Ei lahene. Nafta hind hoopis hakkab jälle langema ja langema hakkab ka rubla. Rubla hoidmiseks kulutatakse ära viimane valuuta ja kullatagavara (ka kuld langeb viimasel ajal).

Kaua ta niiviisi vastu peab? Ei kujuta ette. Võib olla hakkabki Venemaal mingi käärimine juba detsembris. Käärima hakkab just nimelt eliit. Tavakodanik ei saa ikka midagi aru ja on nõus kannatama selle nimel et neid uvazaitataks ja kardetaks. Lumpeni rahuldamiseks on alati kasutatud leiba ja tsirkust. Ehk nüüd siis Venemaa tavakodanikud ongi jagunenud külmkapi ja televiisori parteiks. Ühed huvituvad rohkem telekast, teised et külmkapp täis oleks. Ebakõla tekkib siis kui külmkapp täitsa tühjaks saab, siis ei aita enam telekas ka. Ja algab orjade mäss, mis on nagu alati mõttetu ja halastamatu.

Pikaajaliste saknktsioonide ja kummi venitamise poolt räägib veel üks fakt. Nimelt kodanik Christophe “Big Moustache” de Margerie elu ja saladuslik surm Moskvas Vnukovo lennuväljal 20 oktoobril 2014 aastal.

Christophe oli muidugi väga omapärane tegelane ning teatud ringkondades väga kuulus. Nimelt oli tema erialaks sanktsioonide all viibivate riikidega kauplemine. Kui te nüüd arvate et Läänes ei tehta igasugu skeeme, kickback-e ja payoff-e, siis ostke omale päevavari.

Kodanik de Margerie juhtis sellist kurikuulsat organisatsiooni nagu “Elf”. Tema “Elf Aquitaine” sattus omal ajal uurimise alla kuna kauples nii mis kolises anaalselt sanktsioneeritud Iraagiga. Kui on kaup, siis on ka ostjaid. Nojah, sakntsioonid segavad, aga alati saab midagi välja mõelda. Ka Põhja Koreaga kaubeldakse läbi Hiina kompartei tegelaste. Põhja Koreast on täitsa võimalik ära kolida. Ainuke asi et maksta tuleb ühe ühiku põhjakorealase eest ca 20 000 USD-i. Kui raha ja huvi on siis võta või veoautode kaupa. Neil veab kelle ostavad välja varem ära karanud sugulased. Enamusel muidugi raha pole ja kui on soov elukohta vahetada siis tuleb ette võtta atraktsioon jooksmisega läbi miiniväljade, kõrgushüpetega üle kõrgepinge all olevate tarade ning muude jõu ja ilu numbritega. Osadel see isegi vahest õnnestub.

Monsieur de Margerie ilmselt kutsuti välja Voldemari meeskonna poolt et üllitada mõni kaval sanktsioonidest kõrvale hiilimise plaan.

Ainult et miskit läks jälle valesti. Moskvast lahkumisel rammis lennukit lumesahk ja kogu kamp lendas effektselt õhku (halvas mõttes). Eks siin ole muidugi massiliselt vandenõuteooriaid. Sest plahvatus toimus tõesti kuidagi väga õigeaegselt. Mina muidugi ei kujuta ette milline eriteenistus suutis seal ussipesas säherduse imeoperatsiooni läbi viia. Et ma pigem kaldun siiski uskuma seda tavalist Venemaa bardaki versiooni kus purjus sahajuht sattus olema valel ajal vales kohas ( või õiges).

Monsieur de Margerie võib olla küll kõige kuulsam sanktsioonimurdja, aga ega ta ainus pole. Ma usun et tema rasket tööd soovib teha veel terve hulk erineva kaliibriga tegelasi.

Ei saa siinkohal mainimata jätta kodanik Dugini reaktsiooni. Temast oli põgusalt juttu Vene Idee koha peal. Nimelt on Vene Idee evangelist Dugin kindel vandenõu olemasolus.

Nii näiteks kirjutab ta oma Facebook-i lehel: “… Kabbalas eksisteerib surmade graduatsioon – numbrite kaupa. Mida tähtsam inimene sureb, seda kõrgem on tema surma järjekorra number. Pühakute surm – surm number üks, kaks ja kolm. Sellised surmad on kerged, hing lendab kui lind rinnust. Vähe lihtsamad inimesed, surmad number 20 – 30. Need on juba raskemad surmad. Patused surevad läbi surmade nr 57 – 64. Need on rasked surmad, hinge kisutakse kui tangidega kehast. Kuid kõige viimane kabbalistlik surm on surm number 72. Selle surma läbi surevad kõige mõttetumad, kasutumad ja nürimad inimesed, kes pole üldse elust midagi aru saanud. Ka nende surm on rumal. Kukkus tellis pähe, või jääpurikas või siis libises ja kukkus pea lõhki. Idioot sureb läbi idiootliku surma. Aga mitteidioot läbi mitteidiootliku. Christophe de Margerie oli kes iganes aga mitte idioot. Aga surm oli tal idiootlik, nr 72. Mingi justkui purjus sahajuhi käe läbi. See on muidugi üsna vene moodi ja juhtuma oleks see pidanud venelasega. Margerie oli aga prantslane. Tark ja tähtis võtmeisik. Ta ei saanud niisama surra. Seda ütleks igaüks, kes on vastavates organites vähemalt pool aastatki teeninud. Otsige seda, kes oskas õige inimese õigel ajal ära koristada. Rohkemat ei saa ilma fantaasiatesse laskumata öelda,…”

https://www.facebook.com/alexandr.dugin/posts/869533073056734:0

Noh, ma olen natuke nagu isegi tänulik et ta ei hakanud fantaasiatesse laskuma. See oleks isegi mulle liig olnud. Ma igaks juhuks ei hakka isegi tema väljaütlemisi kommenteerima. Ma pole kindel kas kodanik Dugin ise ka aru sai mis ta kirja pani.

 

Dugin vaatab sind ja mõtleb, millise numbri surma sina sured...

Dugin vaatab sind ja mõtleb, millise numbri surma sina sured…

Võite küsida, miks ma mingi põrnahaige sonimist üldse tõlgin? Et kas vähe on netiavarustes igasugu anaalseid kloune? Vähe just ei ole. Aga vähe on kloune kes on riigijuhi (Voldemari) nõunikud ideoloogia alal, Euraasia liikumise eestvedajad (sel on riiklik toetus) ja Moskva Lomonossovi nimelise Ülikooli õppejõud. Ta luges tudengitele loenguid. Tõsiselt. Ma kujutan ette kuidas noored usinalt surmade graduatsiooni konspekteerisid. Varsti on Venemaa ülikooli bioloogiateaduskonnas küsimusele “Miks toimub fotosüntees?” õige vastus – “Sest Jumal tahab nii”.

Dugin räägib Euraasia Ideest

Olgem ausad teise Venemaa tuleviku variandiga on ka omad hädad. Kui seal korra pauk käib, muutub situatsioon hullemaks kui Venetsueelas. Tootmist pole, riik ei suuda end ise toita, raha pole, perspektiive pole. Pole ka ideed mis riigi erinevaid regioone seoks.

Seepärast on Lääne põhiline eesmärk praegu vaikselt kägistades Putinist ja tema kambast lahti saada. Ja siis edasi vaadata, keda tema asemele panna. Nagu ma juba ennist mainisin, saan ma küll aru sellisest lähenemisest, kuida ei kujuta ette kuidas seda praktikas teha. Sujuv ja rahulik Venemaa ohjamine kätkeb endas ohtusid.

Kordan veelkord – Läänel pole õrna aimugi millise biomassiga neil tuleb vatnikute näol tegemist teha. Igasugune poliitkorrektsus ja positiivse eeskuju andmine siin ei mõju. Selle mittemõistmine ongi Lääne kõige suurem viga. Ja ma ei ole üldse kindel kas vatnikut annab tagasi venelaseks teha.

Mitmekümne miljonilisele vatnikute karjale tuleb lihtsalt kuidagi üheselt, selgelt ja neile arusaadavalt selgeks teha et nad on sõja (külma, kuuma, hübriidse, psühholoogilise) kaotanud. Kohe päris kaotanud. 1991 aastal jäi see tegemata. Kui see jälle tegemata jäetakse, siis mingi viieteist aasta pärast nad leiavad, et ka Putin (nagu ka Lenin) oli reptiloidide poolt mõjutatud juutidest vabamüürlaste käsilane aga vaat nüüd uus Ivanov/Li Si Qin/Rashidov aitab meil põlvilt tõusta ja end maksma panna.

Ning lõpetuseks kerge psühhodeeliline träsh. Kel õrnem kuulmismeel võiks videot ilma helita vaadata. Asja mõtte annab ka ainult pilt edasi.

 

 

 

FacebookTwitterGoogle+TumblrPinterestLinkedInBlogger PostLiveJournalShare

Rakenduslik idiotism võhikutele

Olen siin jupp aega valmistunud üht omast arust üsna olulist teksti välja riputama, aga kuidagi ei õnnestu. Kuna teema on sensitiivne, siis olen seda mitu korda ümber nikerdanud ja ikka pole rahul. Mõtlesingi et hoian klaverit soojana ja lihtsalt professionaalsete oskuste säilitamiseks kirjutan vahelduseks miskit lühemat. Põhjust ju nagu oleks küll.

Mis seisus me siis nüüd omadega oleme? Kuidas venelased, ukrainlased ja muud ameeriklased ka elavad?

Esmapilgul tundub, et kogu see mõttetu sigin ja sagin Ukraina ja Venemaa ümber on veidike maha rahunenud. Tegelikult muidugi ei ole, lihsalt nii massiliselt enam verd ei lasta nagu varem. Aga pinged on õhus.

Majandus

Analüüsiks nüüd natuke majandusseisu. Ütleme ausalt mulle meeldib Venemaa majandust analüüsida. Sest lihtsatest asjadest rääkida on alati meeldiv.

Nafta ja rubla kukuvad. Selge, et sellises situatsioonis pole Putinil kuigi hea matšot edasi mängida, vaid tuleb hakata tegelema asjaga mida ta lihtsalt ei oska ja selleks on majandusele mõtlemine. Samas mõtle või ära mõtle, ega Venemaa majandus on lihtne nagu tabureti jalg – kui nafta ja gaasi hinnad on laes, siis on neil ka majanduskasv, kui maas, siis vastupidi. Sisuliselt on meil tegu naftabanaanivabariigiga (Energeetiline Üliimpeerium kanoonilises keeles). Muidugi igasugu true naftabanaanivabariigid on oluliselt paremas seisus.

Esiteks on seal rahvast vähem. Kui näiteks Kataris ja muudes Saudi Araabiates jätkub naftarahast kõigile elanikele (mingi umbes 2 ja 10 miljonit nägu vastavalt)  siis Venemaad segab rahvaarv. 144 milli peale proovi sa jagada. Sisuliselt jätkub hädavaevu Moskva ja Peterburi jaoks. Midagi pudeneb ka muudele Jekaterinburgidele ja Krasnojarskitele, kus on mingigi tootmine. Ülejäänud nagu elasid sovokis, nii elavad edasi, ainult hullemaks on läinud.

Teiseks on arabitel naftat oluliselt lihtsam ja odavam kätte saada. Urgitse natuke liiva sees ja voila. Saudi – Araablased saavad nafta kätte 3-5 taalaga tünni eest.  Venemaal jälle peab igikeltsa kolkima, jupp maad puurima ja siis veel kogu saagi mööda torusid tuhandete kilomeetrite taha ajama. Seepärast on Vene nafta omahind 45 – 90 taala tünnist (sõltub leiukohast). Kusjuures see kasvab stabiilselt. Ärme unustame, et naftarajatisi pole Hrustšovist saati märkimisväärselt uuendatud. Seega nagu taiplikum lugeja juba aru sai on Venemaa naftahinna kõikumise suhtes üsna tundlik.

Kui majandust sisuliselt pole, siis ei ole nagu väga mõtet ka mingeid keerulisi meetmeid  tema päästmiseks välja genereerida. Mis sa ikka surnule süste teed. Lihtsalt oleks vaja nafta hinda üles ajada, aga see pole sugugi nii kerge.

Muidugi reageerib Venemaa klaasikalisel moel – otsib vandenõud. Umbes et ülemaailmne Vabamüürlaste ja Judoreptiloidide Kongress otsustas nafta hinna langetamise läbi Pühale Venemaale kätte maksta. Ütlen ausalt, mina mingisse Ülemaailmsesse Telgitagusesse ei usu. Ei näe mingit põhjust uskuda. No vandenõuteooriatega on lihtne asju seletada. Vanasti kui inimesed ei teadnud miks välku lööb ja müristab, siis seletati kõike mingi jumala sekkumisega. Nüüd kui mingi inimgrupp ei suuda aru saada miks nafta hind langeb, siis on selle taga jumala uuem vorm ehk ülemaailmne vandenõu. Väga lahe ju, eksole. Detaile polegi vaja teada. Kes neid ikka teab. Või need judoreptiloidid sulle ütlema tulevad.

Nafta hinna langusele on tegelikult palju põhjuseid. Nii näiteks on USA ise hakanud nafta importimise asemel seda eksportima. Hiina majandus ei kasva enam nii kiirelt (pole sellest tulenevalt ka enam nii palju naftat ja gaasi vaja). Araabia maad üritavad uusi ostjaid meelitada madalamate hindadega ning Liibüa hakkab tasapisi naftaturule tagasi tulema. Sama plaanib ka Iraan. Siinkohal ma ennustaks et õiget nalja hakkab naftaturul alles novembris saama. Eks kõige juures mängi mingit rolli ka uudised sellest kuidas Lockheed Martin-i kompanii lubab hakata mobiilseid tuumareaktoreid tootma. Muidugi ei tasu eitada naftahinnakujunduses ka poliitilise osa tähtsust, ning see on tõesti moment kus mingi mõjukas huvigrupp saab oma sõna sekka öelda.

Kõige selle juures ärme unustame et suhteliselt kõrge energiaallikate hind on paljuski ühe pool(?)ogara George Däbljuu Bush-i poolt tekitatud. Eks see on tema teene miks naftatootjate juures igasugune pornograafia toimus ja miks näiteks Euroopa on jänkide suhtes skeptiliselt meelestatud. Mis massihävitusrelvi ta Iraagist otsis jääb mulle selgusetuks. Võib olla tal olid müügitšekid alles, kes teab. Muidugi ta siin ise tunnistas kunagi et vestleb õhtuti Tsiisusega. Et ju siis Tsiisus või mõni muu Chtulhu talle inffi kõrva sosistas. See kõik tõendaks nagu veelkord, et keskmine USA kodanik peaks ka maailma peale mõtlema enne kui oma presidenti valima läheb. Isegi jalgrattaga liiklemiseks on lube vaja, valida võib aga iga töll. Sest kui mingi Kentucky kreatsionismi muuseumist jalga lasnud persevest uuesti USA presidendiks saab, see pole enam üldse naljakas. USA on liiga mõjuvõimas riik et seal eesotsas mingi pilvitu kloun võiks olla.  Samas paistab et jällegi Obama on lapsena kenasti banaani söönud ja koolis käinud ning sellest tulenevalt võtab ta ka adekvaatseid ostuseid vastu.

Olgem ausad, ega väga madal nafta hind pole ka USA huvides, ta nüüd ju ise ka eksportör ning pealegi pole see kildgaas- ja nafta ka just eriti madala omahinnaga.

Ja kui tulla tagasi Venemaa majanduse juurde, siis eks ka sanktsioonid on hakanud mõjuma. Mis sest et nad seal üritavad omast arust asjast üle olla.

Rubla kursi langust mõjutavad peale nafta hinna ka sanktsioonid. Need Kremli Ögonoom Keenjused olid isegi kõrge nafta hinna juures võimelised endale roiskuvast Läänest nii palju krediite rabama kui üldse anti. Nüüd on vaja hakata laene tagasi maksma, raha ei ole ja laenude refinantseerimine sanktsioonide all.. Ning kui Voldemar lähiajal ei otsusta kas võtab risti kaelast või paneb püksid jalga, siis saab ta veel erineva perverssuse astmega sanktsioone juurde.

Positiivse poole pealt niipalju, et Kremli Ökonoom Keenjused siiski ei maga ning näevad ka lahendusi. Nii näiteks Jevgenii Fjodorov (Vene Riigiduuma Eelarve ja Maksude komisjoni liige) ütles oktoobri algul välja täiesti geniaalse mõtte. Tema sõnul on Lääne sanktsioonid Venemaale ainult kasulikud, sest nende eesmärk on jätta Venemaa ilma välismaisest rahast. Aga see raha on ju Venemaad alati seganud. 

“Umbes 700 miljardit dollarit välismaiseid investeeringuid ehk 25 triljonit rubla, me võime täiesti rahulikult selle raha ise trükkida – on Fjodorov veendunud. – See on tegelikult välismaiste investeeringute kodumaistega asendamise küsimus. Inflatsioon läheks nulli, sest võim hoiaks seda kontrolli all. Trükitud raha eest me võime ehitada palju vabrikuid ja tehaseid, sellest tuleb investeeringute buum!” 

http://www.utro.ru/articles/2014/10/06/1215443.shtml 

Ühesõnaga – … ja kogume kokku suure hulga seeni … riisikaid! See on lihtsalt nii armas lugu, et ma ei oskagi enam midagi lisada.

Asja juures on eriti meeleolukas moment Moskva katsed olla Hiinaga eriti lähedane sõber. Ma ütlen ausalt, kuna ise olen suur Hiina fänn, siis jälgin sealkandis toimuvat nagu Merkel Ukrainat s.t. väga tähelepanelikult. Tähelepanu tasub ennast kindlasti ära, sest peaaegu iga Hiina – Vene gaasileppe/lepete uudisega saan ma meeletu esteetilise naudingu. Ma arvan et kirjutan sellest eraldi jutu, kuna seal on lihtsalt üks lulz teise otsas. Aga kui asja sisu paari sõnaga kokku võtta, siis Hiina teeb Venemaale udupeent tünga. Või õieti Venemaa on ennast ise nii kotti ajanud, et Hiina ei pea eriti pingutama ning mõnes mõttes oleks siin patt mitte tünga teha.

Ukraina kriis

Mida siis Putin Ukrainas saavutas?

Novorossiat ei tule. Muidugi raske on öelda milline ta pidanuks tulema, seda suure tõenäosusega ei tea keegi. Küll aga on suht kindel et seal on garanteeritud Somaalia, Silent Hill ja muu träsh õigeusklike zombidega ühes komplektis. Kohalikud intellektuaalvähemuste esindajad ei kuula alati Kremli käske ja notivad juba igavusest teineteist. Okupeeritud territooriumil on tekkinud probleemid veevarustuse ja toiduainetega, varsti lisanduvad neile ka kütteprobleemid. Venemaal on tänu naftale, sanktsioonidele ja Krimmi toitmisele niig probleeme et veel selle ahvikarjaga seal tegeleda.

Mis puudutab Ukraina gaasiga mõjutamist, siis see on ka problemaatiline. Sama toru kaudu saavad gaasi ka lääneriigid, kes võivad kogu madina ja aktsiooni käigus ka ise kannatada saada. Pealegi on Ukraina pinnal asuvad gaariterminalid kogu Euroopa varustamises üsna tähtsa rolliga. Nii et Gazpromil on kõik võimalused kiirelt oma turg kaotada. Euroopa plaanib juba niigi alternatiivsete tarnijate abi kasutada ja igasugune Gazpromi poolne ebaadekvaat kiirendab seda protsessi. Samas teades Kremli funktsionäride nürimeelsust, võivad nad kõigest hoolimata siiski katset teha.

Sõjaline sekkumine on samuti problemaatiline, nagu ma juba ühes eelnevas jutus mainisin. Venemaal ei ole mingit määratut kogust hästi varustatud ja professionaalseid sõjardeid. Vene sõjatehnika võib küll näiteks Eestile või Kasahstanile kolli teha, kuid objektiivselt võttes jääb see NATO-le alla ja seda teavad kõik. Tänu sanktsioonidele on Venemaa jäänud ilma uutest tehnoloogiatest ning huvitaval kombel olid Vene sõjatööstuse varustajaks Ukraina tehased. Nende abile pole ka enam arusaadavatel põhjustel eriti mõtet loota.

Pealegi on Vene armee juba tõsiseid kaotusi kandnud. Igat liiki Vene eriväelased ei suuda mitu kuud Donetski lennujaama enda valdusesse saada ning kaotused on üsna tõsised. Teine võimalus on kasutada klassikalist vene taktikat ja saata pealetungile kümnete tuhandete kaupa kutsealuseid. Kuid kõigele vaatamata pole enam 1941 aasta ja massiliselt koju saabuvad tinakirstud ei jäta Putini reitingust taskurätti ja järele. Ma näiteks kohe üldse ei usu, et venelased riskiksid linnade vallutamisega ennast siduda.

Venemaa ise on ühendanud Ukraina. Muuseas ukrainlased ei saanud sellega kahekümne aasta jooksul ise hakkama. Ukrainlased tunnevad juba rahvuslikku uhkust, mis varem oli väga harvaesinev nähtus. Ukraina venelastel aga piisab pilguheidust Dombabwele ja Lugandale, et näha milline see Vene Maailm praktilises väljundis välja näeb. Nagu eriti ei inspireeri eksole. Pealegi ei soovi enamus Ukraina venelastest Donbassi maffia tagasipöördumist ning sellest tulenevalt pole enam Ida – Ukraina parteisid ja presidente ega Lääne – Ukraina parteisid ja presidente. Ilmselt kiirelt lähenevatel Ukraina Raada valimistel pole kremlimeelsetel enam midagi püüda.

Lääne reaktsioon

Kuigi siin süüdistatakse tihti Lääneriike suures passiivsuses, siis ega see päris õige ei ole ka. Midagi on ikkagi tehtud. Ehkki püüdlikult vältides sõjalist sekkumist. Ukrainale ei saadeta ametlikult isegi relvastust. Teisest küljest saan ma sellest täiesti aru. Esiteks toodab Ukraina ise piisavalt relvi. Need pole küll enamalt jaolt teab mis tehnikaimed, kuid venelaste vastu piisavad, ega neilgi paremad pole. Teiseks ei saadaks ka mina midagi hinnalist riiki, kus see tuima näoga püksi võidakse pista ning hiljem ujub see kuskil internetioksjonil välja. Enne kui ukrainlased ise puhastust läbi ei vii, ei saa neid just väga tõsise partnerina võtta. Pealegi peab kaitsetahet ka ise demnostreerima, ega sinu pärast keegi sõdima ei hakka, kui ise initsiatiivi ei näita.

Kuid Budapešti memorandum kohustab nii USA-d kui Suurbrtianniat midagi ette võtma.

Küll aga on Lääs Voldemariga eraviisiliselt ja intiimselt tegelenud.

Esimese anaalse vihje sai Voldemar selle aasta mai kuus, kui ta kohtus Šveitsi presidendi Didier Burkhalteriga. Ma lihtsalt pean siia selle näitliku videomaterjali postitama, sest see on nii armas. Ma pakun et ei pea eriti kehakeelt tundma nägemaks kes tunneb end hästi ja kellel võttis botoxi võdisema. Lihtsalt sel kohtumisel vihjas herr Burkhalter et Voldemari miljardid on pangaarvel üles leitud ning need võivad kiirelt kuskile kaduma minna kui ta trikkide tegemist ei lõpeta. Nimelt Voldemar on muidugi suur Vene Maailma prohvet kuid igasugu kinnis – ja vallasvara, kaasaarvatud pangaarvetel asuvaid likviidseid vahendeid eelistab ta siiski hoida vaimsuseta ja roiskuvas läänemaailmas. Sest ega ta nüüd NII loll ka ei ole ju. Ja eks ta võtab ikka kerge võdina sisse kui sul lubatakse viimased miljardid käest ära võtta. Jube ebaõiglane ju, tööta nagu ori galeeril, kogu säästusid ja nüüd äkki… Tõesti, ikka ilged tõprad on need judoreptiloidid.

https://www.youtube.com/watch?v=0KglnmUeltM

17 oktoobril toimus Milaanos terve rida kohtumisi nii Lääne, Ukraina kui ka Venemaa liidrite vahel. Kohtumine oli põhiliselt huvitav selle poolest, et avalikkusele jäi suurem osa seal arutatust üsna häguseks. Ilmselt milleski lepiti kokku, aga milles võime ainult oletada.

Suure tõenäosusega vihjati ka seal Voldemarile mõningatele nüanssidele. Lihtsalt Putin oli peale seda treffi mitu päeva audis, ta ei viinud läbi kohtumisi, ega tegelenud riigiasjadega. Järeldan sellest et vihjed olid juba üle läinud kategooriasse fortissimo.

Mis saab edasi?

Ütleme kohe alguses põhilise ära. Minu hinnangutel lõpetab Venemaa oma antud kujul eksistentsi hiljemalt pooleteise aasta pärast. Rahvarahutused Venemaal võivad alata juba järgmise aasta kevadel. Võimalik et varem. Arvestame naftahinna ja rublakursi langusega ning juba aasta lõpus tekkiva üsna korraliku inflatsiooniga. Keskmine vatnik võib võidelda judobandeeralaste, judoreptiloidide ning roiskuva Läänega niikaua kuni see temalt eriti mingeid pingutusi ega kaotusi ei nõua. Kuna Putini elektoraadiks on 90% juhtudest vatnik, siis on ka Putin niikaua võimul kui vatnikud teda toetavad. Toetus kaob aga väga kiirelt kui näiteks viina ja doktorivorsti hind kuu ajaga näiteks kolmekordistub. Muud toidu – ja tarbekaubad pole vatnikule niiväga olulised.

Muidugi on siin ka üks lisavariant. Näiteks Putini lähikondlased otsustavad mingi hetk olukorda päästa. Nad peavad salanõu, viivad Voldemari metsa ja kutsuvad hundid. Nüüd on igavesti kosher ajada kõik kaduma läinud presidendi kaela ning öelda Läänele, et me oleme nüüd head ja ärge meid enam sanktsioneerige palun. Kuivõrd see läbi läheks ma ei tea. Pigem on maailma tegijariikide riigipead juba kokku leppinud et Venemaa läheb lammutamisele ning seda protsessi peatada enam ei saa. Teisest küljest tuleks uuel Kremli peremehel nüüd Krimm ja ära hammustatud tükk Ida – Ukrainast tagasi anda, mis võib jällegi esile kutsuda vatnikute meelepaha, keda on Venemaal kõvasti üle poole elanikkonnast. Ühesõnaga ei välista sellist asjade käiku, kuid pean seda siiski vähetõenäoliseks.

Ukrainas ennustan enam vähem sama seisu jätkumist mis praegu. 2. novembril toimunud Luganda ja Dombabwe valimisi Putin nagu ei tunnusta. Tema enda sõnul ta austab separatistlike vabariikide elanike soove kuid mitte enam. No siin on loogika ühene. Kui ta neid vabariike tunnustaks, oleks vabariikide poolt järgmine samm paluda end võtta Vene Föderatsiooni koosseisu, mida aga Venemaa niig katastroofiliselt tühjenev riigikassa enam üle ei ela. Hiljuti võttis Kiiev vastu otsuse lõpetada okupeeritud territooriumite elanikele riigikssast väljamaksete tegemine (sovokionanistidest penskaritele pensionite väljamaksmine) ning ühtlasi ka lõpetada piirkonna varustamine vee, elektri ja gaasiga. Üsna loogiline, sest nende eest nii ehk naa ei maksta. Jõhker muidugi… Aga nagu ütlevad pranstlased c’est la vie, бля.

Mis see tähendab Luganda ja Dombabwe aborigeenidele? Üldse mitte midagi head. Tulevad nälg ja haigused. Palju kaevandusi on kogu selle madina käigus jäänud vee alla, ning see tähendab potentsiaalset keskkonnareostust. Ringi hulkuvaid “kurat-teab-kelle” sõjasalku keegi likvideerima ei hakka. Inimestest on muidugi kahju, aga eks nad ise on selle jama tekkimises oma aktiivse ja passiivse osalusega süüdi.

Mida Venemaa Ukrainas edasi teha üritab? Suure tõenäosusega ei tea seda Putin ise ka. Sõjategevust alustada ta otseselt ei saa. Sellele järgneks uued sanktsioonid, mida on nimekirjas hulganisti. Näiteks USA Halliburton-i kompanii lahkumine Venemaalt. Nimetatud tegelased hooldavad suuremat osa Venemaa naftapuurtornidest, ning ilma nende abita jääb nafta tootmine üldse seisma. Väga leidlik plaan Venemaa poolt põrgata nendega kellest ollakse sõltuv.  Nagu ma juba korduvalt mainisin üritas Putin ehitada Ukrainasse uut Abhaasiat või Dnestri äärset vabariiki. Umbes et nüüd Ukraina hakkab kõiki sõjakahjustusi ise likvideerima, neandertaalid Donetski ja Luganski Wabariikidest pääsevad Raadasse ning hakkavad seal ajama Kremli meelset poliitikat. Hetkel aga kisub sinnakanti, et plaan on suhtkoht auklik. Porošenko poliitika kisub vägisi sinnakanti, et Lugansk ja Donetsk jäetakse lihtsalt omapead.

Viimasel ajal on Venemaa Ukraina okupeeritud territooriumile saatnud hulgaliselt eraldusmärkideta võitlejaid ja sõjatehnikat. Ma leian et pigem on hetkel tegu vallutuste kinnistamisega ning kohalike relvastatud degeneraatide kontrolli all hoidmisega. Võib muidugi juhtuda, et majandusprobleemide süvenemisel üritab Kreml mingi uue vallutuse läbi elanikkonna tähelepanu kõrvale juhtida. Kuid seda ma pean üsna vähetõenäoliseks.

FacebookTwitterGoogle+TumblrPinterestLinkedInBlogger PostLiveJournalShare

Ukraina vol. 2

Mis toimub Ukrainas vol 2

Üritan nüüd siis austet lugejale pakkuda oma visiooni sellest mis meie sõprade ukrainlaste juures toimub. Tuli pikk paus sisse jälle ja vahepeal oli isegi kerge lootus, et ehk lõppeb neil see jama ära ja ei peagi rohkem midagi kirjutama, aga võta näpust. Ooper käib ka puffetis, ja ilmselt veel tükk aega. 

Ütlen veel ka seda, et osaliselt on sama teemaga seotud ka minu järgmine jutt, mis peaks teatud nüansse seletama ja täiendama. Nii et oodake natuke ja võtke asja kontekstis.

Hoiatan ette, et seekord võib mul tekst veidi lohisev tulla. Lõpuni lugeda seda vaevalt et keegi viitsib. Seletan ära ka miks. Ma olen ka natuke ÜRO julgeolekunõukogust õppust võtnud ning pean mainima et olen deeply concerned kuna igat liiki lääne eksperdid ei oska seletada mis Ukrainas ja Venemaal toimub ning miks Putin nii käitub nagu ta käitub. No krt, see ei ole eksperdi tase mis nad kirjutavad. Muidugi ma lohutan end sellega et äkki nad on nagu poliitkorrektsed või midagi sellist.  Hiljuti lugesin siin mingi Inglise analüütiku (loodan et mitte sõnast anaalne) üllitist, kus ta seletas Putini käitumist kui postmodernistlikku patriarhaalsete väärtuste agressiivset renessanssi. Vaat peale selle lugemist ma olin nii concerned et pidin hingerahu taastamiseks öö otsa taksoviina jooma. Kui nii edasi läheb muutun ma juba nii sügavalt murelikuks et pean redeli võtma et näidata kui sügavalt. 

Enamus asjalikku analüütikat tulebki just vene või ukraina ekspertide sulest. Kuivõrd Lääne kolleegid end sellega kursis hoiavad ma ei teagi, kuid tahaks loota et siiski hoiavad.  Ühesõnaga, kui mu juttu siin mõni Obama, Cameron või mõni muu Merkel lugema sattub, siis teate kelle poole pöörduda ja kes teile ütleb kuidas asi tegelikult on ja mida teha.

Vatnik ja tulnukas ehk Valdise pääsemine.

Ma ei pretendeeri siin eriti mingile eriti sügavale teadmisele sõjanduses, kuid tavaliselt siiski algab enamik sõjategevuse kirjeldusi kohalike olude ja geopoliitika kirjeldusega. Eks siis anna ka mina väikse kirjelduse sellest kus ja mis oludes kogu see tsirkus käib. Kuid teisest küljest käesoleval juhul sõltub kõik sellest, kuidas lugeja saab aru asjaosaliste hingeelust. See tähendab peame populaarsel kujul natuke rääkima psühholoogiast, kuna see on võtmeküsimus ja just seda lääne inimesed ei pruugi alati taibata. Selle mõistmiseks on aga vaja aru saada paarist põhilisest asjast milleks on sovokid ja vatnikud ning mida kujutab endast see onu Putini müütiline Kagu Ukraina.

Kuigi Kreml jahub pidevalt kodusõjast, mis toimub Kagu Ukrainas ja mingist oma müütilisest Novorussias (Voldemari ja Co meelest peaks see koosnema Donetski, Luganski, Dnepropetrovski, Harkovi, Zaporozje, Nikolajevi, Odessa, Hersoni ja Krimmi oblastitest) siis tegelikult hõlmab see enam – vähem aktiivne lahingutegevus vaid osa Luganski ja Donbassi oblastitest. Kremli meelest käib hetkel Ukrainas venelaste kodusõda Kiievus võimule tulnud hunta vastu.  Iseenesest on juba termin “hunta” väga omapärane. Sõnaraamat seletab huntat kui võimule tulnud sõjaväelist diktatuuri. Uuest Ukraina valitsuses aga sõjaväelasi ei ole. Kui kuskil istuvad  valitsuses kindralid ja polkovnikud siis on see koht just nimelt Moskva ja mitte Kiiev. See fakt nagu viitab meile millise vaimse potentsiaaliga auditooriumile on Kremli propa suunatud. Ometigi leiab see vastukaja just Luganski ja Donetski oblastites, miks?

novorussia

Ootused vs. reaalsus

Põhjuseid on siin palju. Nii näiteks on Ukrainal tüüpiline postsovoki sündroom, kus on küll riik kuid puudub rahvus. Raske öelda, kas Kiiev on seda probleemi enne teadvustanud, kuid teinud pole ta selle seisu likvideerimiseks küll midagi. Muidugi Ukraina pole selle murega üksi, ka Kasahstani võib sarnane situatsioon ette tulla, kus Moskva poolt antud tõuke ajendil võidakse riiki venelaste ja kasahhide vahel jagama hakata. Kindlasti tuleb ära mainida ka Luganski ja Donetski oblastites valitsevat jõhkrat sovoki mentaliteeti. Ning peale selle veel ka väga lühinägelikku Kiievi poliitikat, kus Regioonide Partei mõju vähendamiseks midagi ette ei võetud. Kiiev eelistas Ahmetoviga diili sõlmimist rahuliku kooseksistentsi nimel. Nii sai ta näiliku rahu, kuid kaotas elanike toetuse.

Seega võiks kokkuvõtvalt demograafia kohta öelda niipalju, et suurlinnadesse kogunes ilmselt nõukaaegse mentaliteediga kontingent, samas kui maakohtades on veel paljuski säilinud end ukrainlasteks pidav elanikkond.

Nüüd vaatleks kohaliku rahva mentaalset seisundit. Olen ka ise sealkandi elanikega veidi kokku puutunud, ning huvitaval kombel meenutavad nad väga eestimaise filmi “Tulnukas ehk Valdise pääsemine” tegelaskujusid. Alati kui ma sealtkandi uudiseid kuulen, ujub mulle see nimetatud film vaimusilma ette. Kes tahab Dombabwe ja Luganda inimeste hingeelu veidi paremini mõista, siis soovitan soojalt enne selle filmiga tutvuda. Tegelikult mõnes mõttes isegi sobivam film on vene päritoluga “Tšornõi bumer” (Must bemar), aga selle vaatamine eeldab idanaabri keele valdamist.

828473_original

Ideaalne partioot. 33% kadedust, 33% lollust, 33% vihkamist, 1% viina.

Donbassi elanikega peab suhtlema. Ja ei tohi sealjuures ülbitseda. See tähendab tuleb rääkida selgelt ja lühidalt. Muidu võivad nad küsida “Sa oled mingi eriti tark omast arust wä?” ja muutuda agressiivseks. Kui on vaja näiteks oblastivalitsuse hoone ära vallutada peab neile ütlema – “ See on oblastivalitsus. Seal on peded. Anname neile raudkangiga. Pärast saab viina”. Kui on vaja seletada välispoliitilisi küsimusi peab ütlema – “ Euroopa Liitu ei tohi astuda. Seal on peded. NATOsse ka ei tohi. Siis tulevad siia NATO väed.  NATO sõdurid on neegrid ja peded. Nad annavad kõigile peeru vahele”. Kui on vaja seletada Vene ideed peab ütlema – “ Liitume parem Venemaaga. Vova ütles et seal on kõik zajebiss. Vova on konkreetne mees. Vova ei valeta”.  Muidugi võib nendega vahest laskuda ka diskussiooni. Aga see peab ka olema lihtne ja arusaadav. Näiteks tüüpilisele  vatniku argumendile “ Kui Ameerika tohib kõike teha, miks Venemaa ei tohi?” saab anda väga lihtsa vastuse – “ Sest USA on autoriteet, aga Venemaa on kukk”.  Nii imelik kui see ka pole, on nimetatud vastus kohalikele piisavalt selge ja argumenteeritud. Sellele küll tihtipeale lisatakse “ Aga meil on tuumarelv!”  No siis on tuumarelvaga kukk, mis vahet seal on. Kukega nii ehk naa ühest kruusist teed ei juua. 

Я-Ватник-разное-тигр-живность-1098970

Ümberkehastumise meister. Vasakul mats, mölakas ja rahvuslik häbi. Paremal patrioot, kangelane ning riigi alus.

Nüüd peaksin lühidalt kirjeldama misasi on vatnik . Riideesemena on see nõukaajal väga popp vatikuub, mis tegelikult küll pärineb hoopis Põhja – Hiinast. Indiviidina on see debiilikust sovokk kes positsioneerib end vene rahvuslasena. Nimetatud meem võeti kasutusele runetis, mis vihjab et selle leiutajaks on venelased. Iseenesest meeldiv ja lootustandev fakt, et vähemasti enesekriitika pole veel kadunud. Siit võiks ka eestlased õppust võtta, kuna meil selle enesekriitikaga eriti hästi ei ole. Tegelikult sovokil ega vatnikul pole rahvust. Selline neandertaallase loogika on omane paljudele. Ma olen isegi eesti vatnikuid kohanud. Ja kõige hullem sovokk keda ma iial näinud olen on Venemaal elav korealane. Samas muidugi mis siin salata, venelaste seas on neid siiski kõige rohkem. Miks, selline situatsioon tekkis, kirjeldan järgmises jutus. Hetkel ma siiski üritan kirjutada Ukrainast ja mitte Venemaast. Ehkii kahjuks on need kaks riiki siiski üsna tihedalt seotud nii et üks mõjutab teist.

471px-VatnikOsnovnoe

Näitlik vatnik.

Lisan ka kohe, et jutt ei ole venelastest vaid nagu tähelepanelik lugeja juba isegi märkas vatnikutest mis on nagu Odessas öeldakse kaks suurt vahet. Kuna jutt on täiesti impersonaalne ning pole seotud konkreetsete inimeste ja rahvustega, siis kui keegi ennast siintoodud kirjelduses ära tunneb, on see sügavalt tema enda probleem. Mina pole ju selles süüdi, et Venemaad valitseb hetkel vatniku mentaliteediga alapolkovnik Botox, kelle elektoraadi ja fännklubi samuti moodustavad põhiliselt vatnikud. Muidu pole ju mõtet marginaalidele eriti tähelepanu pöörata (nagu inglise chav-id või USA white trash või hispaania cani-d) kuid tänapäeva Venemaal on juhtunud selline huvitav nähtus kus nad moodustavad ehk isegi üle poole elanikkonnast. Seepärast ongi nende mõistmine oluline.

Vatnikule on omane väga spetsiifiline loogiline paradigma, mis kohati läheb üle paradigma ja loogika puudumisele. Vatniku meelest on kõigis Venemaa hädades süüdi fašistid, ameeriklased, juudid , kaukaaslased, moslemid, pribaltid, hohollid ja reptiloidid (võib kokku võtta universaalse terminiga – judobandeeralased). Stalin oli grusiin, tsaari lasid lätlased maha, Ivan Groznõi oli tatarlane, bolševikud olid juudid ja Viktor Suvorov on pede. Ainult venelased kirjutavad ajalugu. Kõik teised kirjutavad seda ümber kuna neid käsevad jänkid, judobandeeralased, peded jne… Kõigil Ida – Euroopa rahvastel kes venelasi täiesti arusaadavatel põhjustel ei salli (Poolakad, eesltased jne, põhimõtteliselt kogu Ida – Euroopa) on jälk butthurt. Nad võiks asjast üle saada ja edasi elada. Kui vatnikul on jälk butthurt et jänkid nende pseudoimpeeriumi (NSVL) laiali lõid, siis on see õiglane võitlus USA maailmadomineerimise vastu ning multipolaarse maailma ning õigluse eest. Vatnik peab ukrainlasi, poolakaid ja igasugu muid eestlasi ja kasahhe alamat sorti inimesteks. Samas ei saa ta aru miks need eelpoolmainitud rahvad venelasi ei kannata. Üldse eitab vatnik kõigi eeltoodud rahvaste võimet ise midagi otsustada ja isegi vihata. Ukrainlased, poolakad, eestlased ja kasahhid vihkavat venelasi sellepärast et jänkid käsevad. Kuna vatnik juba geneetiliselt on harjunud ka ilma käsuta endast tugevama perset lakkuma, siis eeldab ta et kogu Ida – Euroopa lakub USA perset. Ja üldse, kõik kes vatnikut vihkavad lihtsalt kadestavad teda, they see me rollin, they hatin.  Ukraina vatnik ei näe kohustust olla Kiievile lojaalne, ta pooldab Putinit. Samas Kiiev peab talle pensioni maksma, sest persse, see on ju tema raha. Vatnik võib elada Eestis, USA-s, Saksamaal või Suurbritannias ning pritsida tatti moraalitust ja roiskuvast demokraatiast. Samas ei aja teda mingi trikiga Venemaale tagasi, sest persse, kellelgi pole õigust teda kuhugi ajada, meil on ju demokraatia. Vatnik on matšo, sellepärast vihkab ta pedesid ja annab neile esimesel võimalusel kannaga näkku. Eriti armastab ta ilkuda Conchita Wurst- i eurolaulu võidu üle. Samas käib ta igasugu Boriss Mojesevite ja Filipp Kirkorovite kontserditel.  Üldse on pedeteema vatnikule väga keskne ja oluline asi. Põhiline probleem on siin selles, et pede pole nagu kõik. Aga õige mees peab olema nagu kõik teised ja käituma nagu kõik teised. Siis pole vaja mõelda ja otsustada. Alati saab öelda, aga mis on siis, kõik tegid, mina tegin ka. Vatnikule meeldib kui tema eest otsustab Suur Isa.

Tavaliselt alati on vatnik veel ka koloraadnik. Sest ta kannab Georgi linti (see triibuline värgandus mida vahest ka meil näha on). Kuna Georgi lint meenutab oma värvuselt koloraado mardikat, siis ongi tal nüüd selline uhke nimetus. Sellega kaasneb hüüatus – “Дидываевали!” “Крымнаш!” Ehk siis “vanaisad sõdisid” ja “Krimm on meie!”. Infoks niipalju et internetireegli kohaselt kirjutatakse kõik vatniku hüüdlaused vigase grammatikaga. Seda lihtsalt sellepärast et ka reaalsuses ei sõbrusta vatnik haridusega. Haridus on pehmode teema, vatnik on aga tegija. Nii näiteks tema hüüatus “ Дидываевали! “ peaks tema meelest sümboliseerima NL (Venemaa) võitu fašistliku Saksamaa (Lääne) üle. Muidugi kui hakata vatnikult uurima, et mis siis tema teada tegelikult toimus, võib ta vabalt öelda, et selle võidu saavutas Lenin Napoleoni üle Buratiino lahingus 1218 aastal.

vatniki-2

Ultrapatriootiline koloraadovatnik. Varsti kõigis poodides.

Kokkuvõttes me peame aru saama vatniku käitumismallist mis on järgmine:

  • Kui keegi on temaga viisakas, siis on ta pehmo.
  • Kui keegi on temaga ebaviisakas, siis on ta mölakas.
  • Kui keegi kuulab mis vatnik ütleb, siis on ta perselakkuja.
  • Kui keegi ei kuula mis vatnik ütleb siis on ta vaenlane.
  • Kui keegi vastab kohe vatniku küsimusele on ta argpüks.
  • Kui keegi ei vasta kohe vatniku küsimusele on ta vapsee ülbe.
  • Kui keegi on temaga nõus siis on ta selgelt nõrgem.
  • Kui keegi ei ole temaga nõus on ta siga.
  • Kui keegi pakub talle midagi pakub on ta ori.
  • Kui keegi talle midagi ei paku, ei peeta temast lugu.

Nüüd kinnistamiseks natuke näitlikku materjali.

Alustan väiksest anektoodist, mis illustreerib vatniku mentaliteeti:

Kõnnivad Vitja ja Kolja mööda tänavat. Näevad, eemalt jalutab neile vastu mingi grusiin.

  • Kuule, Vitja, lähme anname talle molli!
  • Noh, anname pealegi…

Jõuavad siis Vitja ja Kolja grusiinile aina lähemale ja nüüd on näha et tegu on eriti suure ja jõhkra välimusega grusiiniga.

  • Kuule Kolja… – poeb Vitja hinge kahtluseuss – Aga… mis siis kui tema hoopis meile lõuga annab?
  • Loll oled vä? Ei tea mille eest meile?

Nüüd järgnevalt väike video Donbassi “maakaitseväelastest”. https://www.youtube.com/watch?v=3OsVztB6I0c  Nende seas esineb ka mingi serblane kes tuli fašistide vastu võitlema.  Video alguses tulevad nad üle Ukraina piiri. Seejärel tuleb terve rida repliike kus vennikesed on ülevas meeleolus, lubavad Odessa peale minna ja demonstreerivad tapetud ukraina sõjaväelastelt võetud trofeesid. Seejärel saavad nad sujuvalt kaela ilmselt miinipilduja tule ning poevad mingisse keldrisse peitu oma haavu siduma. Tuju enam nii lahe ei ole. Lõpetuseks lohistavad nad mingit oma Santa nimelist kambavenda kellest on vatt välja lastud. Taustaks kostub dramaatiline inisemine – “Vaadake nüüd ukrainlased, mida te tõprad teete! “. Sest noh… tõepoolest, mismõttes nagu? Me ainult tulime üle piiri, tapsime natuke ja tahame Odessa peale minna, ja nemad tõmbavad tule peale. Mille eest?

Sel hetkel tahakski selle eelpoolmainitud Briti teadlase käest küsida, et kas nimetatud videos kuuldud pahase hääle puhul on tegu eeladulestsentsi staadiumis omandatud patriarhaalse väärtuste paradigma kvalitatiivse nihkega või siiski pigem tegu posmodernistliku patriarhaadi ja matriarhaadi positsioonide vaheldumise käigus tekkida võiva neurootilise efektiga. 

Mis on huvitav, siis vatnik reeglina kardab võime. Vahet pole mis võimu, peaasi et ta nuuti annab. Hiljuti juhtusin vestlema kahe ennast viina abil nirvaanasse viinud kohaliku vatnikuga. Olin väga üllatunud, kui nad tõid minuni huvitva meditatsiooni Maidani ja Pronksiöö teemadel. Meditatsioon kõlas umbes nii: “ Ei noh… vaata kuidas meil siin Tallinnas oli konkreetne värk. Politsei andis nuia ja kõik veeti minema. Ega õige ka, politseiga ei põrgata. Aga Janukovitš seal maidanil… no misasja, ei suutnud kolm kuud rahvast laiali ajada… Oligi mingi pede, hea et kannaga näkku sai…” Tabasin kõneleja hääles kerge rõõmu ja uhkuse varjundi. Kuigi ma pole kindel kas see oli uhkus konkreetse Eesti politsei üle või hoopiski rõõm selle üle et pedest Janukovitš lõpuks teenitud palga sai või siis ehk mõlemat.

Räpased kapitalistid

Nõukaaeg aga sai läbi. Voldemar pidavat seda üldse 20 sajandi suurimaks tragöödiaks pidama. Loomulikult tekitas nimetatud sündmus ka Donbassi elanikes teatud segadustunde. Poliittunde tehastes enam ei peetud ja seega oli võimatu aru saada mis maailmas toimub. Õnneks leidus ka häid inimesi. Ühel kenal 1991 aasta detsembrikuu päeval ilmusid Donbassi elanike juurde välimuse järgi ülemuste moodi mehed. Noh lipsude ja ülikondadega ning kõhukas portfell käe otsas. Nad ütlesid – “ Hääletame nüüd kõik Ukraina iseseisvuse poolt. POOLT ja mitte vastu, onja. Kui hääletate poolt, elate kahe aasta pärast nagu Saksamaal. Pärast hääletamist saab viina”. Eks rahvas võttis ülemusi kuulda ja hääletaski poolt. No kurat, kõik ju hääletasid poolt.  Ja alles siis said head inimesed aru et midagi on väga viltu. Ülemuse moodi mehed olid nagu mingid… ei teagi… libad või nii.  Vanasti küll nii ei olnud. Ukraina sai küll iseseisvaks, aga Saksamaa moodi ei hakatud elama ei kolme ega kolmeteistkümne aasta pärast. Nõukogude Liidu mastaapides üles ehitatud majandus hakkas lagunema. Sütt polnudki nagu enam vaja või midagi sellist… Igatahes tehastes ei maksud aastate viisi palka. Aga kaevurid ei ole ju mingid pehmod. Nad käisid ikka tööl edasi, mis sest et palka ei makstud. Ega nad mingid peded pole et lähevad ümber õppima ja hakkavad uut tööd otsima.  Vähe sellest, ka kaevurite pojad lõpetasid oma üheksa klassi ära ja läksid kaevandusse tööle. Kus nende isad töötasid. Aga palka ei makstud. Aga läksid ikka. Ega nemad ka peded pole. Muidu oli lahe aga ajapikku hakkas palga puudumine tundma andma. No ja ümberringi toimuv ajas ka kuidagi segadusse. Mingid tegelased panid alguses Kappa dressid selga ja kloppisid kõigilt raha välja. Osad said  ajapikku kaevandustes ja riigi tehastes kõrged kohad. Osad läksid poliitikasse. Mingi kohalik mütsivaras sai isegi presidendiks. Eks tavainimesed ka jahmerdasid nagu suutsid. Sütt leidub Donbassis päris ohtralt. No ja eks siis lõigi kaevur Matvei ühel päeval labida maasse ja kühveldas omale sütt kotti. Söe vahetas ta külamemmede juures kartuli vastu. Pere sai vähemalt süüa. Aegamööda läks Matvei erakaevandus üha sügavamaks. Sest söe saamiseks tuli maa alla pugeda ning paari kuu pärast võttis tema töökoht juba mingi keskaegse kaevanduse kuju. No ja juhtuski nii et mingi hetk sadas miilits kohale. Ebaseaduslik kaevandamine. Lubas kinni panna. Siis aga mõtles natuke ja ütles, et tead, Matvei, kaeva aga edasi. Lihtsalt annad poole saadud rahast mulle. Sellest tekkiski selline asi nagu “kopanka” ehk mingi väikse ebaseadusliku erakaevanduse analoog. Siiamaani oli Donetsk Ukraina liider liiklusõnnetuste poolest. Teedelt leiti pidevalt auto alla jäänud inimesi. Ei, asi polnud sugugi selles, et Donbassi inimesed oleks kuidagi ettevaatamatud olnud. Lihtsalt kopanka on suhtkoht ebakindel asi. Ega siis kaevuritehnikat kellelegi jagatud. Ja kui sa seal kopankas ennast vähe kõvemini sügad või muid äkilisi liigutusi teed, võib sulle igasugu elusa ja elutu keskkonna osiseid ohjeldamatus koguses kaela sadada ja kui näiteks su kaevanduse lagi alla sajab võib üsna kergelt parematele jahimaadele minna. No selge et miilitsaonud ei taha sellist jama. Kuidas sa ikka seletad et inimene sai ebaseaduslikus kaevanduses surma. Hakatakse veel igasugu küsimusi esitama et kes katust pani ja nii edasi ja siis pärast on seda mõttetut siginat saginat kõik kohad täis. Eks siis miilitsad vedasid surma saanud kaevur Matvei maanteele ja vormistasid ära kui liiklusõnnetuses hukkunu. Kui miilits juhtus mängu ilu hindama, siis sõideti veel Matveist autoga ka üle. Aga polnudki nii oluline, sest kohtuekspert oli ka palgal ja oma inimene ning vormistas paberid nii nagu vaja. Kuna selliseid omal käel kaevandajaid oli väga palju ning väga paljud jätsid oma urgu ka elu, siis liiklusõnnetuste ohvrite arv muudkui kasvas.  Aga üldiselt oli täitsa talutav. Vähemasti omad poisid olid igal poolt. Näiteks seltsimees Ahmetov. Tema armastas lihtsat tööinimest nagu ennegi. Mis sest et alguses paistis ta vähe retsi moodi, pärast oli täitsa soliidne. Tõsi küll, tal polnud eriti aega tööinimest armastada, ta oli kogu aja ametis. Rääkis kogu aja et Kiiev kiusab ja ei anna raha ega lase elada. Tema ise oli alati rahva poolt. Siiski aeg ajalt näitas ta oma armastust välja. See oli siis kui oli vaja valima minna. Seda aega armastasid kõik tööinimesed väga. See tegi hinge soojaks ja meenutas vanu häid aegu. Kõik koguti kokku, ja räägiti pikalt kuhu minna ja kelle eest hääletada. Vahest oldi isegi nii lahked, et täideti valimisankeedid ise ära, et aus tööinimene ei peaks vaeva nägema. Pärast sai alati viina. Ahmetov kaitses alati oma inimesi kurja maailma eest. Kuskil läänes pidid elama mingid tigedad bandeeralased, kes räägivad ainult ukraina keeles ja tahavad kõiki selles keeles rääkima panna. Nii ka ei saa ju. Iga laps teadis, et ukrainlane on nõme olla ja Ukrainat polegi tegelikult olemas. Kõik on tegelikult venelased, lihtsalt läänes on mingid neandertaalid, kes vene keelt õieti rääkida ei oska. Lihtne tööinimene meenutas ise kauneid nõukaaegu ja rääkis sellest ka lastele. Nostalgia on alati ilus. Mis sest et palju asju muutuvad seda ilusamaks mida kaugemal nad ajas on. Nii said töölisnoored teada, et kunagi oli paradiis maa peal, kus vorstikilo maksis 20 kopikat, kõik olid võrdsed ja kõik rahvad olid koos sõbralikus peres. Seda et säärane vorst vaevalt süüa kõlbas ning teda polnud eriti saada, tavaliselt unustati mainida. Alati mainiti, et suurel vene rahval oli Nõukogude paradiisis olulisem roll kui teistel, aga see on ju normaalne. Nooremaid vendi tulebi elama õpetada, nad ise ei oska ju. Ja kui sõna ei kuula siis kolakat anda. Kõige hullem oli asja juures see, et need lääne bandeeralased ei lasnud inimese moodi elada. Donbass oli Ukrainas ainuke regioon kus keegi üldse tööd tegi, kuid elu paremaks ei läinud. Kõrval üle piiri oli vennalik Venemaa, kus elu oli palju parem. Kurjad keeled rääkisid küll et see on ainult nende nafta ja gaasi pärast, aga ega siis jänkide ja juutide poolt laiali lastud alatut laimu ei saa uskuda.  Hingesopis ihkasid paljud vanu häid nõukaaegu taga. Õnneks sai lõpuks presidendiks oma poiss, Janukovitš. Mingid juudid jälle irisesid et toimus valimistulemuste võltsimine. Vale puha, ei toimunud. Või kui toimuski, mis siis, Viktor on oma poiss, ta ju ainult hea pärast.  Viktor võttis omakorda omad poisid valitsusse ja üldse igale poole. Õieti tegi, omadega ei plõksita, neid tuleb aidata. Mingid juudid rääkisid küll, et ta pidi riigikassast varastama, aga keda see huvitab. Ta ju alati omadega jagas, tähendab käitus nagu normaalne mees. Pealegi hakkas liikuma jutt, et lõpuks hakkab Vladimir I Nõukogude Liitu taastama, ja meie mees Janukovitš aitab teda selles. See oli ju väga hea ja õige. Lihtne tööinimene vaatas ikka vene telekanaleid ja seal ka räägiti, et Vladimir Suur on õige mees, ja seisab tööinimese eest. Vladimir on muidu ka konkreetne mees, vaata kus on lihased, lendab kurgedega, õpetab kopraid närima ja millist noort eite veel põrutab. Mitte nagu see must ahv Obamenko.  Üldse on Venemaal hea elu, sest Putin pole mingi pede. Ukraina kanalid rääkisid küll midagi muud, aga kes neid ikka usub, teada ju et seal on ameeriklaste poolt kinnimakstud propa. Pealegi ei vaata neid ju niikuinii keegi.  Neid ei saa ju vaadata, seal näidatakse ainult mingeid kukkesid. Eriti veel see Jatsenjuk näiteks… no see on ju üldse… prillidega … Niikuinii oli koolis viieline ja sai iga vahetund peksa. Ükski normaalne mees sellist tonti ei kuula ju. Vene kanalid aga ei valeta, sest ka Nõukogude Paradiisis ei valetanud. No ja kui valetasidki siis mis sellest, ega nad paha pärast. Selge see, et kurjadele jänkidele, euroopa pededele ja muudele judobandeeralastele see ei meeldinud. Nad palkasid karja narkomaane ja kurjategijaid, kes Maidanil hakkasid tsirkust tegema. Üldse maksid nad kõik kinni, et nad kalli Venemaa ja Vladimir Suure vastu  laimujuttu ajaks. Meie poisid küll panid uuesti Kappa dressid selga, käisid Kiievis pedesid peksmas, aga kasu sellest ei olnud… Siis läks asi üldse segaseks. Keegi ei seletanud ka midagi. Lõpuks ikkagi tulid omad poisid ja ütlesid, et nüüd on vaja relvad haarata. Peded said Kiievis võimule, tulevad varsti siia et kõik ausad tööinimesed elundidoonoriteks müüa. Keda ei müü, need saadavad Gei – Roopasse homoprostituutideks. Üldse tahavad nad Gei – Roopa liitu astuda. Nüüd on vähemalt kõik selge, omad poisid ütlesid, nemad ei valeta ju. Vladimir I ka telekas rääkis sama juttu.

Jõujooned ja muud olulised asjad

Miks siiski arenesid asjad nii nagu nad praegu arenevad? Selleks on terve rida põhjusi. Jagame need tinglikult kolmeks.

Moskva 

Sellest olen juba ennegi palju kirjutanud miks on Putinile vaja kogu seda jama Ukrainaga. Subjektiivseid põhjusi on muidugi raske läbi näha. Need võivad olla nii banaalne reaalsustaju kaotamine (15 aastat võimu juures võib ikka ajud ära keerata küll), vatniku mentaliteet (ma ei ole neile mingi pede rsk!), ähmane soov NSVL taastada (Vova meelest oli selle lagunemine 20 sajandi suurim tragöödia), mingid omapärased kartused NATO laienemise osas (mis sest et Venemaa üritas ise NATO-sse astuda), soov põhjendada allakäivat majandust välisvaenlasega (meie majandame hästi, lihtsalt kurjad judobandeeralased loobivad kaikaid kodaraisse) või siis lihtsalt banaalne poolemeetrise vanaldase mehikese alaväärtuskompleks. Lisaks sellele on välja käidud ka teooria mille kohaselt Vova põeb selgroo sarkoma-t (mingi vähi sarnane kasvaja) ning tal pole kuigi kaua elada jäänud. Just sellepärast üritavat ta nüüd igasugu trikkidega ajalukku minna. Kui tõsi see on, ei saa hetkel öelda.  Objektiivseid põhjusi aga näeme kõige paremini siis kui vaatame nende käpikseparastide esitatavaid nõudmisi – Ukraina föderaliseerimine, amnestia kõigile separastidele, õigus moodustada kohalikud kaitsejõud ning oma korrakaitse organid, erilised Luganski ja Donetski oblastite sidemed Tolliliiduga. Ehk siis uus Dnestri äärne vabariik, Osseetia või Abhaasia. Kvaasiriik, millel on Ukraina sees vetoõigus kõigi otsuste suhtes. See omakorda tähendab, et Ukraina ei astu ei NATO-sse, ei Euroopa Liitu, taastab oma rahaga kõik venelaste poolt segipommitatu ning riskib kõvasti separatismi laienemisega. Venemaa sarnane kleptokraatlik uusfeodaalne riik käitub alati kindla malli järgi, ehk siis katsetab uuesti seda, mis enne edukalt õnnestus. Ilmselt on Volli ise ka hetkel kergelt üllatunud, miks tal seekord nii lõdvalt ei lähe kui omal ajal Gruusias, siis ei tulnud temaga eriti keegi plõksima. Oma olemuselt on Putin endiselt polkovnik. See tähendab keskastme juhi staatuses ment. Ment pole sõjard, ta ei sõdi vaid viib läbi piiratud erioperatsioone. Pealegi pole polkovnik mingi otsustaja, selleks olid KGB-s pädevamad isikud. Polkovnik on taktik, ta viib ellu Keskusest tulevaid plaane ning kontrollib, et alluvad kõike korralikult teevad. Sellepärast ongi Putin suht pädev taktik, kuid strateegina täielik null. Ta võib küll võita lahingu, kuid sõja on ta juba kaotanud. Muidugi ka Hitleri puhul oli põhimõtteliselt kohe aru saada, et ta ei suuda võita sõda kahel rindel, ning strateegiline kaotus oli tal juba 1941 aastal ette ennustatav. Mis aga ei saganud Hitleril veel neli aastat mehemoodi tembutamast. Loodame et Putini lõpp tuleb kiiremini ja väiksemate kaotustega.

Kiiev

Olgem ausad, Kiiev on kõik need 23 aastat käitunud liiduvabariigi ja mitte iseseisva riigina.  Ma ei saa öelda, et nad poleks oma plaane ellu viinud, neil lihtsalt pole kunagi mingeid plaane ega välispoliitilisi nägemusi olnudki. Armee oli alavarustatud ning juhtkond koosnes 80% ulatuses onupojapoliitika tagajärjel pukki saanud idikatest ja lihtsalt varastest. Rahvuse ja rahvusliku kontseptsiooniga ei olnud keegi kunagi tegelenud. Kiiev lasi oma idapiirkondades tegutseda sisuliselt eraldi riigil omaenda ideoloogia ja poliitikaga. Ma ei ole antroposoof, s.t. ma ei väida et kõik ukrainlased on vaat sellised, kõik venelased vaat sellised ja kataloonlased hoopis vaat sellised. Samas saab aga ikkagi teha teatud üldistusi. Ukraina rahvas on slaavlased. Vähe sellest, nad on lõunaslaavlased. Ning nagu sellest veel vähe oleks, on nad veel ka enamuselt õigeusklikud. Mis tegelikult tähendab seda, et vene hingele nii omased mõisted nagu “ Бардак, авось ja  похуй © “ on ka neile igiomased ning tänu lõunamaisele temperamendile võimenduvad kümnekordselt. Ehk siis juttu oli sellistest suurepärastest omadustest nagu permanentne korralagedus, ainult heale õnnele lootmine ja pohhuism leian, et ka kõigel sellel on siin kindlasti oma osa. Võeti ju pikka aega Venemaad kui sõbralikku ja vennalikku riiki, kellest pole mingit ohtu karta, isegi teoreetiliselt mitte

Ja üldse, Ukraina suhtes on mul vastakad tunded. Kui neid hetkel ahistaks keegi teine kui see neetud abordi ohver, ütleks ma arvatavasti vaid et nad on paljuski ise süüdi.

Ma loodan, et nüüd hakkab see suhtumine muutuma, ning suuresti tänu Vova korraldatud sigadusele võib Ukrainast kunagi saada täisväärtuslik ja normaalne riik.

Luganda ja Dombabwe

Ütlen ausalt, et tegu on siiski pigem sotsiaalpsühholoogilise fenomeniga mida võiks kirjeldada mõni oma ala spetsialist. Ma küll saan aru põhjustest miks selle piirkonna elanikud niivõrd ajupestud on, kuid samas jällegi ei mõista miks sama propaganda näiteks teistele venelastega asustatud piirkondadele ei mõjunud. Nii näiteks Odessas ja Harkivis on samuti ülekaalus venekeelne elanikkond ometigi seal peale väikeste madinate midagi tõsist ei toimunud, kuna enamik rahvast ei toetanud separatiste. Igatahes peame lähtuma tõsiasjast et keskmine Kohtla – Järve või Maardu elanik näeb võrreldes Luganda elanikuga välja nagu ta oleks konservatooriumi cum laude lõpetanud ja loeks vabal ajal Vergiliust originalis. Veidi offtopic link siia ka. Luganski moe kohta. Pole separatismiga kuidagi seotud, kuid samas annab veidi ettekujutust Luganda inimeste hingeelust. http://www.webpark.ru/comment/20940

Iseenesest on venekeelse rahvusvähemuse kaitse üsna õilis ja õige teema. Näiteks poliitilisi meetodeid kasutades oleks sel kindlasti jumet. Iseenesest mina olen rahvuslike eripärade säilimise poolt, ning ka Ukraina võiks sellest võita. Nimelt juba praegu põgenebvad Venemaalt hullu elu eest esmajärjekorras haritud ja andekad inimesed. Nad lihtsalt on võimelised erinevalt ülejäänud 80% rahvastikust aru saama millisesse kuristikku Putin Venemaad ajab. Ning Ukraina võiks vabalt olla neile heaks elupaigaks. Kultuur ja keel on sarnased, mentaliteet ja kliima ka. Ning ma leian et nad võiksid vabalt anda oma panuse Ukraina teaduse ja kultuurielu edendamiseks. Kui luua ka erinevalt Venemaast õiglane ja soodne äri edendamise keskkond, koliks Ukrainasse ka ettevõtlikumad venemaalased, kelle võimaluset kodumaal äri teha on piiratud korruptsiooni ja onupojapoliitikaga.

Sisevaenlasena esinesid siin Regioonide Partei tegelased, kes üritasid enda väikses feodaalriigis korraldatud rahutuste läbi Kiievilt uut diili saada, kus nimetatud regioonides jääks kõik endiseks. Kas nende plaanid Moskva omadega just täiesti kattusid on omaette küsimus kuid mingil hetkel olid nad kindlasti liitlased. Samas on selge, et kogu see kamp saadetakse prügimäele niipea kui Putinil neid enam vaja pole.

Hu iz hu. 

Õige pea peale Krimmi okupeerimist hakkasid Lugansk ja Donetsk mässama. Ahmetov sealjuures küll justkui otseselt selles ei osalenud, kuid tema kõrvad paistsid kogu selle jama tagant selgelt välja. Ilmselt üritas ta oma positsiooni hoidmiseks veidi jõudu kasutada. A la – näete Kiievi härrad, rahvas pole teiega rahul, aga ärge kartke, ma võin asja ära lahendada, lihtsalt arvestage ka minu huvidega, onja eksja. Tõsi küll aprilli aprilli alguses ei suutnud Kiievi härrad üldse mitte kellegi ega millegagi arvestada, muid probleeme oli piisavalt. Rahvas poleks lihtsalt uut diili Regioonide Parteiga niisama alla neelanud ning sellega tuli arvestada. Ahmetov aga tahtis kiiret vastust, ning algatas isegi midagi kampaanialaadset mis sai nime “Kuula Donbassi”. 

Siinkohal lisan väikse luuletuse Orest Ljutyi-lt, kes annab edasi “Kuula Donbassi” kui nähtuse mõtte. https://www.youtube.com/watch?v=crN_y4Xk0DA

Samas ei teadnud keegi mis sel Donbassil siis öelda on. Sealsed elanikud olid harjunud ütlema seda mis neil kästi, aga Ahmetovil oli nagu natuke piinlik otse välja öelda, et jätke mind pumba juurde. 

Kes siis on need kodanikud separatistid?

  1. Esimene osa separatistidest oleks õigem nimetada statistideks. See tähendab sovoki passiivsusest läbi imbunud kodanikud kelle kreedoks on – mul pohhui, las ülemused otsustavad. Ei saa öelda, et neil üldse puuduksid seisukohad, kuid eriti aktiivselt nad neid väljendada või kaitsta ei suuda. Nimetatud kontingent kannatab kogu toimuva pornograafia käes kõige rohkem. Just nende majade pihta lendavad raketid ja granaadid, nad jäävad tihtipeale tule alla kuna kõõluvad huvi pärast blokkpostide juures ning kogunevad vaatama kuidas separatistid kesklinnast miinipildujaga kuskile kütavad. Nende käest võetakse ära autosid ning muud äravõtmisväärtuslikku vara ning neid vägistavad purjus kasakad, kadõrovlased ja osseedid. Otseselt ei saagi neid nagu separatistideks nimetada. Vastutavad nad põhiliselt oma passiivsuse ja debiilsusega piirneva naiivsuse eest. Praeguseks hetkeks on kas juba surnud või põgeniku staatuse omandanud. Tavaliselt istub selline põgenik kuskil Magadani tühjas pioneerilaagris ja on hämmeldunud miks Vladimir Vladimirovitš talle Moskvas korterit ei andnud ning Gazprom-i tööle ei võtnud. Telekas ju näitas et Venemaal on kõik zajebiss ja Vladimir Vladimirovitš omasid hätta ei jäta. Osad hakkavad tasapisi midagi taipama ja kahtlustama.
  2. Teise osa separatistidest moodustab eelpoolmainitud intellektuaalvähemuste aktiivne element. Kohaliku taimeriigi esindajad. Neile saab AK ja pudeli viina kätte anda ning näidata kätte umbkaudse suuna kuhu tulistada. Nooremale generatsioonile antakse ehk viina asemel midagi nuusutamiseks või süstimiseks. Noh et nii pinges ei oleks. See kamp saadetakse operatsiooni puhul esimesena peale, et saaks kaugelt kontrollida kui tugevad on ukrainlaste positsioonid, kas kuskile on miine paigutatud ja kas kuskil ehk snapier ei istu. Hetkeks juba peaaegu otsa lõppenud kuna nende omahind on küll väike, samas kadu on suhtkoht suur. Vahel harva leidub nende seas ka natuke filosoofilisemaid tegelasi, kes on võimelised autonoomia, vene rahva tuleviku ja föderaliseerimise koha pealt midagi ütlema ilma pededele ja fašistidele otseselt viitamata.
  3. Kolmanda osa moodustavad vabatahtlikud Venemaalt ja isegi teistest riikidest.  Vabatahtlikud selles mõttes, et neile sõdimise eest ei maksta. On ka selliseid. Venemaaga on asi selge. Vova propaganda pluss tõsiasi, et 80% Venemaa elanikest (sõltumata rahvusest) on sovokid ja vatnikud. Üldiselt üritatakse kogu värgile anda veel ka religioosset aurat ning on loodud isegi Venemaa Õigeusklik Armee, kes ka Donbassis sõdib. Seega lisandub siia veel ka element kes põeb ravimatusse faasi jõudnud peaaju kristoosi. Peale selle lisandub siia väiksearvuline Lääne element, kes põeb kas põhjendatud või kujuteldavat teravakujulist butthurt-i USA tegevuse pärast. Nii näiteks on märgatud tervet hulka serblaste tšetnikuid, kes ilmselt omast arust nii USA-le kätte maksavad. Mis keemilised protsessid ülejäänute ajus neid kohale tulema ärgitasid jääb mulle arusaamatuks. Võib olla on liialt palju Life News-i vaadanud, võib olla veel miskit. Venelastest vabatahtlikud on tulnud võitlema Kiievi hunta ja fašistide vastu. Pedede vastu ka muidugi. Nimetatud kamba võitlusvõime on üsna madal. Sõjast teatakse kas arvutimängude või filmide kaudu. Muidugi on ka väikesi erandeid. See kamp lastakse tavaliselt ukrainlaste kallale koos teise grupi esindajatega, kahju neist ei ole kuna nende kausutegur on veidi enam kui madal. Üldiselt situvad nad end peale esimest tulevahetust kiirelt täis ja üritavad koju tagasi sõita. Kui see ei õnnestu siis etendavad nad Ukraina põldude väetise tänuväärset osa. Nimelt pole nende kohta sageli midagi teada ning seega on raske ka neist järgi jäänud tükke panderolliga kuskile saata isegi kui selleks soov on. Tavaliselt aga pole ka erilist soovi. Kohalike idikate jaoks on nad võõrad, ning proffidele oli juba enne selge et nad väetiseks ümber töödeldakse. Seega aetakse nad tavaliselt niisama kuskile auku, puhtalt sanitaarsetel kaalutlustel.
  4. Neljanda osa moodustavad Ahmetovi ja Regioonide Parteile alluvad relvastatud salgad. Ühte näiteks juhib endine “Berkut”-i töötaja Hodokovski. Nad on tavaliselt siiski mingi ettevalmistuse saanud, ning tihti ka professionaalid. Tegelevad põhiliselt Ahmetovile kuuluvate äride ning Regioonide Partei liikmete vallas – ja kinnisvara kaitsmisega kogu ülejäänud loomakarja eest. Sellel samal põhjusel esineb tihti konflikte ning tulevahetusi kõigi ülejäänutega. 
  5. Viies alaliik on nn. “libavabatahtlikud”. Neid nimetatakse küll vabatahtlikeks, kuid tegelikult on nad palga eest tavaliselt Venemaalt värvatud. Nende seas on erineva ettevalmistusastmega professionaale, ning suur osa kadõrovlasi, sulimlasi (tšetšeene kes on teeninud Sulim Jamdajevi pataljonis) ja osseete. Ka palk on suht erinev, sõltub kuidas värbajaga kokku on lepitud. Kogu eelnevast kambast kõige parema väljaõppega ja suhteliselt pädevad. Sooritavad vajadusel nn. põhilööke kui kogu eelnev anaalsete klounide kari on valitsusväed juba ära väsitanud.
  6. Vene regulaararmee esindajad. Inkognito. Etendavad enda kuulumist mõne eelpoolmainitud alaliiki. Tavaliselt mingi kitsa eriala esindajad nagu näiteks BUK-i operaatorid või siis GRU diversandid. Erinevad kõigist teistest selle poolest, et alluvad otse Moskvale ning peavad kogu ülejäänud kampa üsna õigustatult ahvikarjaks. Septembri alguseks on nende hulk oluliselt täiendust saanud Venemaalt kohale saadetud jõudude näol. Uustulnukate juures on rohkesti neid, kes tõsimeeli usuvad, et viibivad Rostovi polügonil õppustel. Kui mingid ukrainakeelsed teeviidad või kohanimed ette jäävad, siis on see lihtsalt mingi arusaamatus.
  7. Identifitseerimata tegelased ehk UFO-d. Ei lenda, ei kanna eraldusmärke kuid on relvastatud. Sajavad kaela kui kuskil on peremehetut vara hõivamiseks. Tihtipeale tuleb see vara muidugi enne peremehetuks teha, kuid need on juba pisiasjad. Võivad kuuluda nii Ukraina armee kui separatistide hulka, võivad ka üldse mitte kuskile kuuluda või näiteks  saabuda isegi Valgevenest lihtsalt  natuke nalja ja soomust tegema.
10659164_288834987988624_6670316149923453702_n

– Kop, kop … – Kes on? – See on postiljon Petšikn, mul on teile pakk – vene dessantväelane. Aga kätte ma teile seda ei anna, sest vene sõjaväelasi Ukrainas ei ole!

Lisan siia ka kõige meeldejäävamad separatismis osalejad.

Putin 

Lihtsalt Putin

Natalja Poklonskaja.

nataljapoklonskaja

Prokurör Natalja

Ei olegi nagu otseselt separatist vaid hoopis uus Krimmi peaprokurör. Samas ilmselt netiavarustes kõige enam levinud. Sai kuulsaks oma youtube-i ülesriputatud esinemisega  https://www.youtube.com/watch?v=4I3vCT9ss5E kutsudes kõigis anime sõprades esile siiani vaibumatu erutuse. Ma ei tea kui palju otakusid ja hikkisid minu blogi loevad, ma pakun et vähe. Seega animega mitteseotud isikutele selgitan, et närveldav Poklonskaja esines väga anime-stiilselt. Seal nimelt peetakse naisolevuse sarnast kergelt kogelevat ja allasurutud tunnetega käitumist eriti seksikaks. Noh, jaapanlased on alati omaette tegelased olnud.  Lisaks siia veel ka Donetski kultuuriministri Natalja Voronina.

NataljaVoronina

Veel üks Natalja. Tõsi küll mitte prokurör vaid erialalt moedisainer.

Seda kõike lihtsal põhjusel, et edasi lähevad asjad palju hullemaks. Oluliselt hullemaks. Vaadake seni veel viimast korda ilusaid inimesi.

Oleg Tsarjov.

carjovsharikov

Nagu kaks tilka vett. Vasakul Tsarjov… või Šarikov…

Unikaalne nähtus. Teine inimene maailmas (peale George Däbljuu Bush-i) kellel on negatiivne IQ. Välimuselt meenutab Bulgakovi “Koera südame” peategelast Poligaf Poligrafovitš Sharikovi. Muude näitajate poolest tegelikult ka. Regioonide Pareti aktivist ja hetkel väga aktiivne separast. Kolomoiski ohver. Nimelt võttis viimane temalt terrorismi toetamise eest  ära Dnepropetrovskis asuvad ärid ning kinnisvara. Tsarjov oli need eelnevalt muidugi Janukovitši abil teistelt ära võtnud. Kuid nagu ma juba enne mainisin on äritegemiseks vaja peale äri enda veel ka mõistust, siis sattus ta kiirelt võlgadesse ning pidi FSB kontrolli all olevatelt ärimeestelt laenu võtma. Hetkel Voldemari isiklik ori. Kuigi viskab vahest ka vimkasid. Korduvalt kolakat saanud nii Maidani aktivistide kui ka separastide poolt. Maidani aktivistid peksid teda selle eest, et ta on suur suguelund, separastid aga selle eest et ta üritas püksi pista neile Moskvast saadetud kaht miljonit dollarit. Sai kuulsust juurde nii tema majast leitud fotode pärast kui ka oma Odessa traagiliste sündmuste puhul tehtud videopöördumise tõttu. https://www.youtube.com/watch?v=ys6F_gdoozw

carjov

Ei shuutingus osalenud modellid ega kompositsiooni kunstiline juht pole omapoolseid kommentaare andnud mida nimetatud pilt vaatajale ütlema peaks. Seega laske fantaasial lennata.

Videos süüdistab ta Odessa ohvrite eest justkui Parempoolset Sektorit, kuid hiljem teemat arendades kinnitab ta et süüdi on hoopis tema Regioonide Partei. Mis ta lõppkokkuvõttes öelda tahtis jääbki selgusetuks ilmselt ka temale endale. Tema sarnaste inimeste puhul tekkib mul alati kahtlus nende lolluse loomuliku päritolu suhtes. Mul on alati karvane tunne, et nad on seda kuskil eraldi juurde õppimas käinud ehk end mõnel muul moel täiendanud. Abielus Larissa Tsarjovaga. Nii imelik kui see ka pole siis Larissa kohta on kuulda, et ta pidi üsna mõistlik ja intelligentne inimene olema. See tõendab veelkord tõsiasja et intellekt sugulisel teel ei levi.

Irina Filatova.

irinafilatova

Kultuuriminister on kultuurne.

Luganski Vabariigi kultuuriminister. Kätte on jõudnud hetk, kus üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Lisaks vaid niipalju, et oma ministriks oleku ajal on proua end kõvasti täiendanud. Nüüd teab ta et Gorlovka on linn Donetski oblastis ja mitte eriline suhuvõtmise tehnika. Mille pärast me ilmselt kõik tema üle rõõmsad oleme ja edaspidisteks saavutusteks edu soovime.

Arseni “Motorola” Pavlov.

-_844

Motorola nagu ütleks meile – “Bling, bling!”

Donetski Vabariigi militaargeenius, sõjapealik, videopöördumiste autor, eluvend, endine autopesula töötaja, kriminaalkurjategija ja muidu poolemeetrine värdjas. Väidetavalt jäi Venemaal millegagi politseile vahele ning talle anti valida kas läheb vangi või Donbassi. Tema valis teise variandi. Kuulsust kogus põhiliselt igat liiki videopöördumistega, muuhulgas ähvardas ta hiljuti Poolat kui too ei andnud Šoigu lennukile õhukoridori. https://www.youtube.com/watch?v=JZ15ZWo5VRY Lisaks kogus ta veel kuulsust kui abiellus (väidetavalt esimesest abielust lahutamata) mingi endast peajagu pikema Dombabwe mõrraga.

motorolawithoutmark

Ma ei tea kuidas teie, aga mina muutun mõttest et sellised paljunema hakkavad väheke nagu murelikuks.

Aleksandr “ Babai” Mozajev .

babai

Babai. Kevadtalvine kollektsioon.

Habemik kurat teab misasi. Vist kasakas, kuigi on liikvel ka teooria, et tegu on alkohoolikust teatrinäitlejaga. Separatistide moskott tänu oma eepilisele habemele. Kevadel armastas kõikvõimalikes kohtades kaamera ees poosetada ja salvestada videopöördumisi kus lubas homne päev Kiievi peale minna. Kui Kiiev mai kuus peale presidendivalimisi alustas terrorismi vastast operatsiooni, tõmbas kiirelt lesta. Kasakale omaselt tal ilmselt peale tonnide viisi pontude midagi muud ette näidata ei olnud. Kuhu nimelt ta kadus polegi teada. Käivad ringi veel erinevad teooriad et ta jõi ennast surnuks või siis löödi teiste poolt purjus peaga kasti ning maeti kuskile peldiku taha. Igatahes rohkem pole teda kuskil enam näha olnud.

Igor “Strelkov” Girkin.

gbOy66uoF0Q1

EI ole ma midagi haavatud! Ma olen natuke surnud…

Veel üls militaargeenius, Jevgeni Onegini, Anton Denikini ja Wolfgang Klauzewitz-i reinkarnatsioon ühes isikus. Vuntsiline. Videobloger, väejuht, usukannataja ja aktiivne twitteri kasutaja. Ausalt öeldes kogu seltskonnas kõige omapärasem tegelane, imelikul kombel lihtsalt patrioot ja mittevatnik. Üldiselt jätab alati kergelt nukra ja mõtliku mulje millega mõnes mõttes meeldivalt erineb ülejäänud ülemeelikult joviaalsetest idiootidest. Täheldatud on ka intellekti olemasolu. Ühtedel andmetel endine GRU major, teistel ajaloolasest arhiivitöötaja. Rekonstruktor. Mingi aeg oli Donbassi Vabariigi relvajõudude juhataja. Venelastest patriootide seas uskumatult populaarne, läbiviidud küsitluste tulemusena sooviks rahvas teda Vene Föderatsiooni presidendina näha.

Kõigile jäi ta ennekõike meelde oma videopöördumiste ning sõjategevuse kokkuvõtetega.  Mis on ka arusaadav, kuna tema pöördumised ja analüüsid olid kõike muud kui igavad. Küll püüdis ta kinni mingeid NATO neegreid, küll naissnaipreid Pribaltikast, hävitas Ambrams-i tanke ning muid lennukikandjaid, mida pahad ameeriklased olid Kiievi huntale appi saatnud. Ning lisaks sellele armastas ta kogu aja kurta, et keegi teda ei aita, kasakad lasevad jalga ning kohalikud ei astu maakaitseväkke. Temast on isegi pisike muusikavideo tehtud. https://www.youtube.com/watch?v=Bz_-tCo99Ms

Jääb veidi arusaamatuks miks Girkin kasutab pseudonüümi Strelkov. Üldiselt pseudonüüme siiski kasutavad näitlejad, kurjategijad, kirjanikud, revolutsionäärid ja igasugu muud prostituudid. Sõjaväelaste juures pole sellist asja täheldatud. Ilmselt nimi Strelkov kõlab nagu väheke militaarsemalt kui Girkin ning selles oligi kogu põhjus.

Esindab naivistlik – patriootilist suunda. Niipalju kui mina olen netiavarustes märganud ning oma tuttavatelt kuulnud genereeris ta ideed, kus Novorussia saab iseseisvaks ning seab seal sisse venelaste patriootliku valitsuse ilma Putinita. Eksole… Selle asemel et Volli lihtsalt kasti panna ja Venemaal kord majja lüüa, on tarvis naabrilt pool riiki ära rabada ning seal siis mingi maapealne paradiis luua. Nimelt ei pea Vene rahvuslased Putinit piisavalt venemeelseks, kuid sellest juba järgmises jutus. 

Ilmselgelt tekitas Putinis rämedat butthurt-i. Esiteks armastab Putin ise igasugu reitinguid ning ei kannata kui keegi temast ette läheb. Teiseks kritiseeris Girkin pidevalt Putninit tema tegevusetuse pärast ning laskis stabiilselt eetrisse sloganit stiilis “Novorussia on Putini poolt reedetud, keegi ei aita meid”. Kolmandaks ajas Putinit närvi ühe enam võimust võttev Girkini jumalikustamine. Nimelt hakati juba Girkinile omistama nähtust mis seni vaid Putinile kuulus. Selle nimi on kas “Putini Plaan” või siis uut moodi “Girkini Plaan”. See tähendas seda, et kui isegi kõik ümberringi paistis puhta perses olema ning keegi ei saanud aru mis toimub, sai alati öelda, et see on kõik plaanipärane. Putin/Girkin on kõik läbi mõelnud. Kui plaan ei tööta, siis nii oligi plaanis. Kui Kiievi peale tungimise asemel lastakse Slavjanskist jalga, siis oli ka see tegelikult plaanis. Isegi kui Girkini tegevust ei saa iseloomustada kuidagi teisiti kui venekeelse väljendiga ” Хуй украл и в жопе спрятал” siis on selle taga ikka mingi superhea ja kaval plaan, millest tavainimene ei saagi kunagi aru.

Ilmselt sai Girkinile saatuslikuks just nimelt säutsumisharrastus. Nimelt oli just tema see, kes twitterisse rõõmsa postituse Ukraina Õhujõudude AN-i allalaskmise kohta postitas. Kui tunni jooksul selgus, et alla lasti Malaisia reisilennuk, siis ta muidugi oma säutsu kiirelt eemaldas, kuid nagu teada mäletab internet kõike. Lasu sooritanud BUK kompleks on juba ammu Venemaal ja molekulideks lahti võetud. Ka Girkin on nüüd Venemaal ja ma kahtlustan et ka osadeks jagatud. Arvestades tema armastust avalike pöördumiste vastu on ta kuidagi väga kahtlaselt vait. Kurjad keeled räägivad et teda oli nähtud Rostovis läbilastud jalaga ning ühe sõrme võrra vaesemana kuna ta eriti ei tahtnud Venemaale evakueeruda ja teda tuli selleks evakuatsiooni korraldanud GRU töötajate poolt natuke füüsiliselt mõjutada.

Rinat Ahmetov.

ahmetov_10677b

Onu Rinat mõtleb sehvtist.

Oligarh, poliitik, FSB tuhvlialune, Kõge Paksem ja Karvasem Separatist, poolenisti tatarlane, kriminaalne autoriteet ja muidu tore inimene. Viimased 10 aastat Dombabwe ja Luganda ainuvalitseja. Regioonide Partei rahastaja. Tegelikult lõi ta üsna omapärase poliitilise partei, mille ainsaks eesmärgiks oli olla pumba juures ja oma liikmeid rikastada. Mingit muud reaalset platvormi neil ei olnud. Meenutab selles mõttes nii Ühtse Venemaa parteid kui ka meie endi Reformierakonda (wannabe variant sellest Keskerakond). Alustas kriminaalse autoriteedina, hiljem ärastas endale peaaegu kogu Luganski ja Donetski tööstuse. Toodangut realiseeris põhiliselt Venemaale, ning sai tihti sealt ka investeeringuid. Omab ka Venemaal teatud ärisid. Siinkohal pole mingi erilise ärivaistuga silma paistnud, ning püsis vee peal ennekõike Janukovitši abiga riigieelarvest tulevatele dotatsioonidele ning asjast huvitatud FSB taustaga vene ärimeeste investeeringutele. Osales aktiivselt oma feodaalriigi elanike zombeerimises. Lõi unikaalse keskkonna poliitikas osalemiseks. Tal piisas vaid oma tehaste töölistele käsk anda kelle poolt valida, ning vajalik tulemus oli alati käes. Omas Kiievi võimudega mitteametlikku lepingut – tema ei sega Kiievit, Kiiev ei sega teda. Peale Maidani alustas omast arust kavalat mängu et laveerida Kiievi ja Moskva vahel. Hetkel küll on vara öelda kuidas tal see õnnestus, kuid hetkeseisuga mitte eriti. Viimane aeg pigem tuntud videoblogerina kes paiskab internetiavarustesse oma kõrgest filosoofiast kantud ideid. Tundub et muuks ta enam võimeline ei ole. Kuigi mine sa tea, ehk läheb Voldemaril teda veel vaja.

Ülejäänud tegelased nagu Hodokovski, Bezler, Näärivana Gubarev, Zaharchenko, ja Bolotov oma keskpärase käsutäitja olemuse ning totaalse lulz-ide puudumise tõttu mingit erilist huvi endast ei kujuta. Enamus neist tegelastes on juba oma ametist kas ise lahkunud või kõrvaldatud ning nende kohale on asunud otse Moskvast määratud oluliselt pädevamad asjapulgad. Lihtsalt Putja nägi et see klounikari vähe sellest et ei ole suuteline pealetungile asuma, vaid saab lähima kuu aja jooksul lihtsalt tuimalt ukrainlaste käest kolaka kätte. 

Rohkem soolikaid, verd ja koemahla

Vaatame nüüd lühidalt ka antiterrori operatsiooni, mida Ukraina valitsusväed ja vabatahtlikud vahelduva eduga läbi viisid.  Kõik vene keelt valdavad huvilised võivad hronograafiat internetiavarustest ise otsida. Kes keelt ei oska, neil läheb muidugi raskeks, Lääne pressis ilmub üsna kasinalt sellealast infot.

Separatistid haarasid Regioonide Partei tegelaste toel enda valdusesse peaagu pool Luganski ja Donetski oblastitest. Osaliselt kaasati kohalikke marginaale, osaliselt Venemaalt saabuvaid jõude. Piiriületamine oli lihtne, piiri peaaegu ei eksisteerinud. Ei, loomulikult olid olemas piiripunktid ning piiripunktides ka piirivalve. Samas oli just läbi Donetski ja Luganski 20 aastat käinud salakaubavedu, mida omakorda kontrollis Regioonide Partei. See tähendab, et paljud piirivalve ametnikud said neilt juba aastaid palka et õigeid saadetisi üle piiri lasta. Lisaks sellele oli arvukalt salakaubavedajate radasid ja baase, mis kõik võeti nüüd separatistide kasutusse. 

Raske öelda, mis oli Putini esialgne plaan. Kas ta arvestas siiski kogu nn. Novorussia hõivamisega või siis plaanis piirduda vaid nende kahe regiooniga. Igatahes kui kuskil mujal mässu ei tekkinud, oli selge, et edasi liikumine pole enam sugugi nii lihtne. Separastid ja vene palgasõdurid oleks oma tagalasse saanud üsna rämeda partisaniliikumise, kuna enam vähem arvestatavas koguses elanikkond toetas neid vaid Luganskis ja Donetskis. Arvestame siinkohal tõsiasjaga et Putin ei saanud hakkama isegi pisikese Tšetšeeniaga, kellel regulaarvägi puudus üldse. Mis me siis Ukrainast räägime. Tšetšeenia on suhteliselt rahulik vaid tänu seltsimees Kadõrovile, kes kohalikke ohjes hoiab ning Moskvast riigieelarvest tohutuid summasid saab. Muist jätab kodanik Kadõrov omale, muist jagab laiali, et rahvas väga ei nuriseks. Donbassis üritas näiteks härra Ahmetov Kiieviga suhtlemises Kadõrovit mängida. Kui jätame välja üldpilti rikkuda võiva  mineviku vimma ja himu venelastele kätte maksta, pole Tšetšeenia iial nii rikkalt elanud. Seega obkektiivselt on tšetšeenidel põhjus rahul olla. Eks see ole muidugi näilik. Sealne elanikkond on väga omapärane kontingent kes võib ka 60 aastat tagasi toimunud solvangu eest üks hetk ilma ette hoiatamata kõri maha tõmmata. Seega pole Putin Tšetšeenias faktiliselt midagi lahendanud. Kui lakkab dotatsioonide vool hakkab kogu tsirkus otsast pihta. 

554px-Vatnic_kadyrov

Vatnik arvab et tšetšeenid on võidetud.

Teisest küljest saab ka Moskva kindlasti aru, et Donbass ja Lugansk on Venemaaga liitmisel kaks suurt doteeritavat regiooni. Juba tänu Krimmile Venemaa eelarve ägab ja krägiseb, neid kahte uut subjekti ta üle ei elaks. Seega oleks mõttekas nad jätta siiski eristaatuses Ukraina koosseisu ning nende läbi omada mõju Kiievi poliitikale.

10639383_10154540726200655_7302762741883957448_n

Strelkov – Girkin nüüd ka tinasõdurina.

Konflikti alguses viibis Ukraina armee äärmiselt haledas seisundis. Krimmi okupeerimisele nad ei suutnud üldse kuidagi reageerida. Ilmselt oli see ka üks põhjustest, mis ärgitas Putinit kogu Ida – Ukrainaga katsetama. Ometi suutsid ukrainlased üllatavalt kiirelt oma jõu taastada ning alustasid mais peale presidendivalimisi pealetungi terroristide aladele. Arvestame siinkohal reaalsusega. Ukraina armee viibib siiani üsna näruses seisus. Juhtivad kohad on täidetud kas andetude ja onupojapoliitika tulemusena pukki pääsenud kindralitega. Paljud on sealjuures FSB palgal. Paljud on lihtsalt põhimõttelagedad altkäemaksu võtjad, kes on valmis infot vaenlasele müüma. Lähtutakse ikka vanast ja heast nõukaaegsest doktriinist mille omal ajal sõnastas seltsimees Žukov – “Ärge sõdureid säästke, eided sünnitavad uued asemele!”. Vabatahtlike üksusi võimud eriti ei usaldanud ning raskerelvi neile ei eraldanud, tihti mindi automaat käes tankidele vastu. Palju rindele saadetavast varastati ära igat liiki varustusohvitseride poolt. Väga tihti puutusid patrioodid kokku banaalse sõjaväelise bürokraatia ja venitamisega. Nüüd kujutage endale ette mis saast nende vastu sõdis, kuna isegi selline armee oli võimeline separastid kolme kuuga peaagu ära hävitama. Ei aidanud ka see, et Venemaalt neile pidevalt abi saadeti. Putini loogika oli lihtne, kui tekkis küsimus kustkohast võtavad väidetavalt lihtrahvast ülestõusnud raskerelvi vastati, et vallutatud Ukraina sõjaväeladudest. Relvastus oli nii Ukrainal kui Venemaal tõepoolest üsna sarnane. Ehkki tihti saadi separastide käest kätte relvi, mida kasutavad ainult Venemaa sõjajõud. Sellepärast oligi ukrainlastel oluline enda käes hoida Luganski ja Donetski lennuvälju. Muidu oleks separastidel ka lennuvägi tekkinud. See et ukraina lennukeid seal ei olnud, poleks ilmselt kuidagi Kremli propat mõjutanud.Kuna Ukraina vägede vastu sõdis kohalik lumpen ning Venemaalt saabunud ajupestud vabatahtlikud palgasõdurid, siis võttis sõda kiirelt äärmiselt julma iseloomu. Selge, et selle nürimeelse vatnikukarja kätte oli parem elusast peast mitte sattuda.

7038_289752294563560_4669255483319001303_n

Üllitise postitaja nimetab seda militaarhuumoriks. Hukkunud Ukraina sõjaväelane on riputatud telefoniliinile.

Ukrainlasi päästis olulisel määral see, et vastaspoolel oli umbes sama suhtumine kui neil endil ehk siis bardakk, avos ja pohhui. Lisaks veel see bioloogilisest saastast kokku pandud kontingent ei suutnud efektiivselt sõdida. Mingit korda nende seas luua oli mõttetu, pealegi kandsid nad nii suuri kaotusi, et enam ei leidunud vajalikus koguses lolle Ukrainasse saatmiseks. Õige pea oli Vovale selge, et Luganda ja Dombabwe vabariigid ei pea ilma välise abita enam kaua vastu.  See tingiski Venemaa regulaarvägede paiskamise üle piiri. Kuid ka nüüd jäi Voldemar pedantseks mendiks, kes siiani eitab oma vägede kohalolu ja püüab korrektne välja paista. Ukraina väed pidid selle tulemusena taganema. Hetkel tundub, et rinne on stabiliseerunud.

Hetkel on Ukraina ja Venemaa/DNR/LNR vahel sõlmitud midagi vaherahu taolist. Ma hästi ei usu, et see kaua püsib.

Mida peaks Ukraina tegema?

Eks siis ühinen ka mina nende tuhandete päris –  ja mänguanalüütikutega kes ohtralt Ukrainale soovitusi jagavad. Iseenesest on soovitused lihtsad – teha Voldemaril elu võimalikult raskeks. Kui see sõjaliselt ei õnnestu, siis muud moodi. Nimelt soovib Putin jätta nii Dombabwe kui Luganda Ukraina kosseisu. See on ka loogiline, nende kahe dotatsioonilise regiooni ülalpidamiseks tal raha ei ole. Lisaks sellele on tal vaja kogu Ukrainat ja mitte mingit kaht oblastit, kes talle nii ehk naa lojaalsed olid. Nagu juba enne öeldud on Putinil vaja instrumenti riigi sees, mis annaks talle võimaluse Ukrainat kontrollida. Seega mu meelest oleks nii Dombabwe kui Luganda tarvis kuulutada Venemaa poolt okupeeritud tsooniks. See vabastab Kiievi kohustustest seal sõjakahjusid likvideerida ning separatiste ülal pidada. See kohustus läheks üle Moskvale. Iseasi kas Moskva seda kanda võtaks, aga selge et ilma välise abita oleks need kaks oblastit väga kiirelt sügavas jamas. Psühholoogiliselt oleks see raske. Ja ilmselt ka mitte väga õiglane, kannataks ju sellest ka need inimesed, kes asjasse ei puutu ning pole separaste kunagi toetanud. Aga samas oleks see odav, kindel ja praktiline viis probleemi lahendust lähemale tuua. Soovijad võivad sellest piirkonnast lahkuda, separatistid aga omaette elama hakata ja tunda rõõmu et nad ei toida enam Ukrainat. Samal ajal peaks Ukraina lahendama oma siseprobleeme ning ehk ka kasutama NATO ja lääneriikide poolt antavat abi oma armee ja ühiskonna uuendamiseks. Ilmselt on ukrainlased nagu pingviinid, kes on teada uhked linnud ning ilma korraliku tümakata lendu ei tõuse. Kui nad ei leidnud motivatsiooni rahuajal oma riiki üles ehitada, siis ehk annab väline tümakas neile selleks piisavalt inspiratsiooni. Sest luuk ät dä prait said – veel aasta tagasi polnud ukraina rahvust veel olemas. Putini agressioon liitis inimesed. Vajadusest ümberkorralduste järgi ainult räägiti, ja seda ka vaikselt. Nüüd on see eluliselt tähtis ja ma loodan et ukrainlased sellega ka hakkama saavad. Kogu Putini poolt korraldatud jama aitas ukrainlastel enda seast üles leida reeturid ja välismaa agendid. Ehkii neid on kindlasti veel päris palju kuskil peidus.

FacebookTwitterGoogle+TumblrPinterestLinkedInBlogger PostLiveJournalShare

Lupus timere — in silvis, non coitae. (Tudengifolkloor).

Ilmusingi uuesti välja. Osaliselt selle tõttu et tekkis vaba aega, osaliselt sellepärast et mind siin agiteeriti seda tegema.

Ütlen kohe, et see blogi pidamine pole nagu üldse see mis ma arvasin. Oluliselt tülikam tegelikult. Ma küll omast arust valmistusin selleks ette, aga nagu alati selgus et reaalsuses on asjad veidi teistsugused kui tegelikult. Nii näiteks soovitati mul kohe valida professionaalne blogimise keskkond, mitte seal mingi pehmodele mõeldud blogspot või mõni muu tumblr. Seda, et proffi keskkonna jaoks peab ka ise proff olema mulle muidugi ei öeldud, kuigi ma kahtlustasin ise ka. No eks ma siis valisin ja siin ma nüüd olen. Vähe sellest et ma pean seda sõnnikut seadistama nagu haige, olen ma sunnitud kulutama aega ka veel igat liiki spämmitõrjele ja adminnimisele. Kuigi spämmiga olen õppinud enam vähem hakkama saama. Parimatel aegadel (s.t. siis kui ma uusi asju üles riputasin) oli mul külastatavus 7000 päevas ja sujuvalt peale seda genereerus mul 38 000 spämmkommentaari. Mis puudutab blogi välisilmet, siis seda ma polegi suutnud stiilseks muuta. Vaatasin isegi sellist meeleolukat raamatut nagu “Wordpress for Dummies” ja Atahualpa seadistamise juhist, kuid kui ma nägin mis mul selle wordpressiga teha soovitati läks mul süda pahaks. Sellest hetkest peale lohutan end mõtteteraga et sisu on ülimuslik välimuse suhtes.

Ma siin tegelikult juba jupp aega kirjutasin kahte jutukest, mille ma loodan lähiajal valmis ka saada. Siis aga hakati mind stabiilselt pommitama küsimustega, kas nüüd läheb sõjaks või mitte. Et teen siis selle lükke ära ja kirjutan kiirelt eraldi jutu selle kohta mis ma sellest sõjapuhkemisest arvan. Nii et teoreetiliselt peaks lähiajal ilmuma veel kaks lugu mis tegelikult ka on kaudselt sama teemaga seotud.

Üldisest teemast veel niipalju et ei, ma ei harrasta kiripoksi ja ei vasta kommentaaridele. Läheks liialt tüütuks, mulle selle blogimise eest ei maksta ja nii suur fänn ma ka ei ole et hakkaks igale eraldivõetud alternatiivse talendi esindajale midagi tõestama.

Aga nüüd siis teema juurde. Üritan seekord mitte liialt pikalt kirjutada, iseasi kuidas õnnestub. Neile kes üldse lugeda ei viitsi, ütlen kohe ära et sõjaks ei lähe. Kes viitsib edasi lugeda leiab ka põhjendused. 

Mis seis meil siis on? Suur hulk rahvas jahub midagi kohe algavast sõjast, varub konserve (konservid on linnaoludes survival mode jaoks halb lahendus, kuna linnatingimustes kaob esmajärjekorras joogivesi ning soolased konservid ajavad janutama) ja otsib punkri kaevamiseks labidat. Putin pidavat kohe homme kaela sadama. Mina jällegi väidan et ei saja. No mitte päris sellepärast et ta ei tahaks, vaid võimalust ei ole. Oma jutu juures ei kasuta ma CIA ja MI5 analüüse Vene armee ümberpaigutust kohta viimase kolme kuu jooksul, Venemaa taktikalise ja strateegilise relvastuse arengutendentse viimase dekaadi jooksul ega ka stenogramme Vene Kaitseministeerimi nõupidamistelt. Esiteks ma ei kasuta neid sest mul neid lihtsalt ei ole ja teiseks sellepärast et ei ole nagu väga vaja ka. Tuleme lihtsa talupojamõistusega toime. Muidugi oleks ilgelt nunnu, kui asjast huvitatud isikud loeksid lisaks läbi ka need kaks asja http://www.moondragon.ee/?p=38 ja  http://www.moondragon.ee/?p=64 Jään oma oletustes selles kahes loos toodud seisukohtade juurde. Samas ma muidugi ei ole nii ülbe, et eeldaks nagu nüüd kõik tormaks kogu seda möga lugema. Seepärast kordan mõned asjad uuesti üle.

Hüsteeria kui strateegilise planeerimise lahutamatu osa

Kõigepealt teeme ühe asja selgeks. Miks peaks Putja mingit maailmasõda alustama? Kui keegi teab põhjust siis andku mulle palun teada, mina sellist ei tea. Ta on muidugi väike nilbe mehike ja kompleksihaige värdjas, kuid see ei tähenda et ta päris loll oleks. Pealegi ei ole ta ka mingi ainuvalitseja. Tal on küll suhtkoht suur mõju, kuid valitseb ta siiski mitme “perekonna” kaasabil, kellel on mõnikord üsna vastuolulised huvid ning enamusel nendest gruppidest pole mingit erilist huvi kogu maailmaga kaklema minna. Sest:

  • Venemaa ei ole Nõukogude Liit. NL-il olid siiski liitlased, Venemaal neid pole. On rida riike kes Venemaad ei kritiseeri, kuna neil on lootust venelaste pealt profitit lõigata, kuid see ei muuda neid liitlasteks, kes oleks valmis selle Lumise Nigeeria nimel sõdima hakkama. Võtke ja vaadake näiteks märtsis ÜRO Peaassamblee hääletustulemusi, kui arutati Krimmi okupeerimist Venemaa poolt ning võetu vastu Ukraina territoriaalset terviklikkust toetav resolutsioon. Kes siis sellel hääletamisel olid Ukraina terviklikkuse vastu? Armeenia, Valgevene, Boliivia, Kuuba, Põhja  Korea, Nikaragua, Venemaa, Sudaan, Süüria, Venetsueela ja Zimbabwe. Kusjuures hääletamine ei ole sõdimine. Või noh… Venemaa, Zimbabwe ja Põhja Korea avavad ühisrinde, tšuhh, tšuhh! No said aru küll… Ja teie räägite midagi maailmasõjast…
  • Veelkord, Venemaa ei ole Nõukogude Liit. Olgugi et NL oli suhkoht mahajäänud riik, oli ta siiski vahelduva eduga võimeline end ise kõige vajalikuga varustama ning äärmisel juhul olid tal vasallid, kelle abi kasutada. Vaatamata sellele, et NL oli  rohkem nagu wannabe impeerium, on tänapäeva Venemaa temaga võrreldes üldse nukker pask. Sisuliselt sõltub tänapäeva Venemaa veidi rohkem kui täiesti impordist, mille eest tasutakse nafta – ja gaasirahaga. Ükskõik mis sõda ja seda enam maailmasõda lõikab ta varustamisest üldse ära. Sellest saab isegi Putin aru.
  • Teate, te ilmselt üllatute, aga ka kolmas põhjus on see et Venemaa ei ole Nõukogude Liit. Nõuka ametnikud elasid suhteliselt tagasihoidlikku elu kui mitte arvestada kangelaste oreooli ja mõnda erikauplust, mis nomenklatuuri teenindas. Noh muidugi üldise vaesuse taustal võis sellist elu tinglikult elamisväärseks nimetada. Kõigi ülejäänute puhul hoolitseti selle eest et neil oleks vaid ähmane ettekujutus kuidas mujal elatakse. Nüüd on asi hoopis teine. Kas Putini administratsiooni asjapulgad on valmis loobuma oma rahast Šveitsi pankades, suvilatest Hispaanias ja üldse kõigist normaalse elu hetkedest, millega neid õnnistab välismaal viibimine? Loomulikult mitte. Kui Voldemar peaks liialt hoogu minema puhub ta lähikond ta lihtsalt täis ja lööb ahjuroobiga lõhki. Või saab ta lihtsalt tellisega vastu pead infarkti või juhtub veel miskit odioosset.
  • Lääneriigid on loomulikult küünilised ja ei ole mitte mingi kõrge moraali ja põhimõttekindlise etalonid. Eriti käib see Euroopa Liidu kohta. Kuid isegi nemad peavad hoolitsema oma reitingu eest ning arvestama oma elektoraadiga. Eriti peale Ukraina separastide poolt alla tulistatud Boengit on Lääne üldsus üsna venevastane ning siin enam ei loe kas Merkelil on Venemaaga mingi sehvt või ei ole. Selle poolest Lääs erinebki Venemaast, et avalik arvamus ka loeb. Lõpuks võetakse seal ka rahvusvaheliste lepingute täitmist üsna tõsiselt ning sanktsioonide läbi on seda Putjale ka märku antud. Pealegi on Läänel ka endal Ukrainaga teatud plaanid. Ja Ukrainalt ega Venemaalt eriti küsima ei hakata.
  • Kui Putin on omast arust nii räme sõjard, siis miks ta ärpleb ainult peale Maidani peaaegu oimetu Ukrainaga ja seda ka kuidagi poolkõvalt? Arvestame sellega, et vahetult peale Krimmi okupeerimist oleks venelased saanud ka Luganski ja Donetski (rahvasuus Luganda ja Dombabwe) oblastid endale krabada. Üldse oleks nad sõjaväe sisseviimise kaudu saanud kogu selle müütilise Novorussia üsna kiirelt Venemaaga liita. Nüüd aga mida päev edasi seda tugevamaks Ukraina armee muutub ja on juba päevselge et nüüd tuleks seal Venemaa sissetungi korral suurem löömine. Arvestades Ukraina kasvavat lahinguvalmidust nind üsna tõenäolist sõjalist abi vähemalt USA poolt, siis minul ei ole üldse 100%-list veendumust et Venemaal seal hästi läheb. Valjusti sellest küll ei räägita, kuid üldiselt pole Venemaa armee eriti paremas seisukorras kui Ukraina oma, välja arvatud vähesed eliitüksused. Kuid ainult nende väheste eliitüksustega 45 miljonilise elanikkonnaga riigi vastu sõda ei võida. Suhtkoht logiseva kuid siiski armee vastu sõdida pole just päris see mis Tšetšeenias mööda mägesid habemikke taga ajada. Arvestame siinkohal veel ka seda kaua Venemaal nende habemikega jahmerdamise peale läks ja ka seda et ta sisuliselt Tšetšeenias ei võitnud ning maksab siiani Kadõrovile jasakki, et too lojaalne oleks. No ja siis küsiks veel ka seda, et miks siis Venemaa ei lähe Alaskat tagasi võtma? Või miks ta siis näiteks kasvõi Eesti või Leedu suunas midagi läbi kolba ei inise? Väiksed riigid ju… ja õiget matšot ei peaks nende kuulumine NATO-sse ja EU-sse ju segama.
  • Veelkord relvadest. Seekord tuumarelvast. Tuumarelvaga on nüüd selline nali, et kas see Venemaal üldse olemas on pole kellelegi täpselt teada, sealhulgas ka Voldemarile endale. Nimelt on Vene tuumalõhkepead 10 aastase ekspluatatsiooniajaga peale mida tuleb need rakettide küljest lahti kruvida, tehasesse saata ja seal plutooniumi vahetada. Pikaajaline seismine muudab lõhkepea isotoopide koosseisu ning siis pole tegu enam tuumapommi vaid nn. räpase pommiga, mis on ka rõve asi, kuid siiski mitte nii ohtlik. Üldse on tuumarelva pidamine suhtkoht kallis ja teadusmahukas värk. Ei ole ikka nii et teed korra valmis ja siis pärast tunde järgi loobid teisi sellega. See oli tegelikult ka üheks tegelikuks põhjuseks miks Ukraina tuumarelvast loobus. Mõttekam oli teha kena zest nende likvideerimise koha pealt kui hoida angaaris mingeid ruirasid mille kohta kõik tegelikult teadsid et see ei ole tuumarelv ja on võimeline tapma ainult siis kui konkreetselt pähe kukub. Kõigi Vene tuumalõhkepeade ekspluatatsiooniaeg lõppes 1990 aastal või varem. Ei Venemaa ega USA ei tooda juba rohkem kui 10 aastat ei lõhkepeades kasutatavat uraani ega plutooniumi. Seega on lõhkepeade uuendamine juba puhtteoreetiliselt võimatu. Ma ei vaidle vastu, et ka räpases pommis pole miskit meeldivat. Kui näiteks Venemaa sooviks neid loopima hakata, siis kümnest kolm lõhkeks stardil, viis lendaks kuskile Siberisse ja kaks lastaks alla kuskil Ida – Euroopa kohal. Mis iseenesest pole ka sugugi hea sest tõenäoliselt saaks need kaks allalastut kaela just nimelt meie. Igatahes positiivset niipalju et 80% tõenäosusega pole Venemaa juba jupp aega tuumariik. Seda teavad ka Lääneriigid, ning see on ka üks põhjustest miks nad Voldemari nii rõõmsalt trollivad.
  • Nii imelik kui see ka pole siis Voldemar on ise hingelt Läänefänn. Ta on pidevalt üritanud ennast küll NATO-sse küll EL-i sisse pressida. Kahjuks on progressiivne Lääne eliit siiani nende katsete peale vaid homeeriliselt naernud, ilkunud ja üldse ennast sea kombel ülal pidanud. Näedsa, neile ei sobivat diktatuur, inimõiguste rikkumised ja veel hunnik vene hingele lähedasi asju. Selge see et nii ei saa rallit sõita ja Voldemar on veidi nagu solvunud. Üldse meenutab ta praegune käitumine üht minu kallist koolivenda. Tegelikult sarnaneski see kallis koolivend paljuski onu Putiniga, kuigi muidugi väikeste reservatsioonidega. Nimelt ei sobinud ta füüsilised näitajad ta iseloomuga. Kraakleja ja tülinorija iseloom ei sobi ju kuidagi poolemeetrise tondi füüsilise vormiga, kus on palja silmaga näha et teine löök  tema pihta oleks laiba rüvetamine. Üldiselt käis ta kõigile pinda ning teda taluti vaid oskuse pärast lollidesse situatsioonidesse sattuda ning selle läbi headele inimestele tonnide viisi lulz -e genenreerida. Igas konfliktisituatsioonis armastas ta jubeda häälega röökima hakata midagi stiilis : “Tra hoidke mind kinni, ma olen nii närvis, ma ei vastuta enda eest, ise rsk teate!” Tavaliselt teda hoitigi kinni ning konflikt kaugelt sõimamisest edasi ei arenenud. Peale seda oli tal väga koššer mitu päeva rääkida kuidas ta oleks need sitapead mööda seina laiali määrinud, kui vahele poleks tuldud. Mõnikord aga ei viitsinud teda keegi kinni hoida. Sellisel juhul rahunes ta kõigi rõõmuks ise kuidagi imetlusväärselt kiiresti. Ma olen täiesti veendunud, et näiteks NATO piiratud rahuvalvekontingendi Ukrainasse viimine muudaks Voldemari lahkeks ja rahulikus jõuluvanaks, kes teeb näo et ta pole seda kuradi Ukrainat kunagi tahtnudki ja temast on lihtsalt valesti aru saadud. Nalja ka ei tohi enam teha…

More sanctions for the sanctions god!

Olgem ausad, ega Putin hetkel mingid eriti heas situatsioonis ei ole. Otse vastupidi.   Temale ja ka teistele pädevamatele isikutele on selged kaks asja.

Esiteks on selge et separastid Lugandas ja Dombabwes on ennast valjusti ja efektselt täis sittunud. Venemaa võib sinna lõputult relvi, kinnimakstud vabatahtlikke, viina ja lahingutehnikat saata, sellest ahvikarjast pole loota et nad Novorussia moodustada suudaksid. Jääb üle vaid proovida Vene regulaararmee sisse viia. Kuid selle peale saab Voldemar Lääneriikidelt terve rea erineva perverssusastmega anaalseid sanktsioone. Raske öelda, kas Venemaaga ka keegi kolmas pool otseselt sõdima hakkab, kuid igat liiki abi hakatakse Ukrainale kindlasti osutama ja siin pole enam sugugi kindel kas punakotkad üldse hakkama saavad. Kuid ka sanktsioonid on ülimalt meeleolukad asjad. Omal ajal pandi Nõukogude Liit nendega pluss miinus kuue aastaga käpuli. Venemaa oleks maksimum kahe aastaga omadega õhtal. Kusjuures perspektiivis on ta õhtal nii ehk naa ka juba hetkel sisseviidud sanktsioonide mõjul, see on vaid aja küsimus. Miks Putin üldse sellise avantüüri peale läks on iseküsimus ja sellest kirjutaksin teine kord. Igatahes lootus et Lääs tema tembutamise alla neelab nagu 2008 aastal Gruusia puhul osutusid kergelt öeldes valeks. Tal oleks nüüd muidugi tark tegu kuidagi vaikselt tagasi tõmbuda, kuid siin tuleb juba mängu see teine asi.

Teiseks ei saa Putin ka lihtsalt minema kõndida või nagu Stirlitz omal ajal auto taga joosta ja teha nägu et ta lihtsalt jalutab. Nimelt alustas Vene meedia juba eelmisel aastal Ukraina suunas metoodilise sitaloopimisega, mis ajapikku muutus täiesti muinasjutuliseks ning elab nüüd juba oma elu. Terve hunnik erinevat masti patrioote ei saaks eluilmas aru miks siis nüüd järsku Novorussia maha müüdi? Kindlasti nad küsiks Vovalt et Venemaa on ju põlvedelt püsti tõusnud (megalahe vene uudikaforism, mis kindlasti leiab hiljem ka eraldi vaatlemist kuna on lihtsalt nii armas ja seda väärt) tema majandus on tõusuteel, armee jälle võitmatu ning Impeerium taastamisel, või mis? Putin peaks siis kogu sellele kambale teatama et õige vastus on just see “või mis”. Tagajärjed oleks tema jaoks üsna ebameeldivad. Nimelt on Putja miskipärast veendunud, et reiting loeb. Peale seda kui ta Ukrainaga jääratsema hakkas on ta reiting stabiilselt tõusnud, mis ilmselgelt pakub Voldemarile äraütlemata suurt esteetilist naudingut. Miskipärast ei taha ta aga ajaloost õppust võtta. Reiting on üldse selline mööduv nähtus, rahva meeleolud on muutuvad. Kui sanktsioonid endast tunda andma hakkavad siis vene rahvas niiväga Voldemari fänn enam ei olegi. 

Tegelikult on siin veel ka kolmas variant. Nimelt võib Putja hoida konflikti hõõgumas nii nagu ta seda siiani on teinud. See annaks talle terve rea eeliseid. Esiteks ei pea ta midagi okupeerima sest Venemaa majandus ei peaks peale Krimmi veel kahe suure piirkonna liitmisele vastu ( ta ei pea õieti Krimmi liitmistki vastu). Sellepärast meeldiks Putninile väga kui Luganda ja Dombabwe muutuks millekski selliseks nagu Abhaasia või Dnestri äärne vabariik. Neile võib plekki eraldada vastavalt vajadusele, juriidiliselt on nad tunnustamata vabariigid ning selliste konfliktide olemasolu korral on lootus et Ukrainat ei võeta ei NATO-sse ega Euroopa Liitu (mis on tegelikult küsitav). Ilmselt kuni viimase ajani Voldemar sellist kurssi hoidiski, kuid Ukraina armee edukad operatsioonid kipuvad asja lörri ajama. Kui asjad sellise tempoga jätkuvad pole nendest kahest tunnustamata vabariigist paari kuu pärast kolbigi järel. Seepärast teeb Venemaa nüüd viimase katse korrata Abhaasia sündmusi ning viia regiooni sisse rahuvalvajad. Abhaasia puhul ta ÜRO-lt sellise mandaadi sai, kuid antud hetkel on suhtkoht selge et enam tal sellised trikid läbi ei lähe. Aga noh katsetama peab ning sellepärast praegu need valgeks võõbatud humanitaarabi autod ka Ukraina piiri ääres kügelevad. Mõne võib veel ise ribadeks ka lasta ning süüdistada Kiievi huntat ja judobandeeralasi alatus provokatsioonis. See oleks hädine katse peale Boeingu alla tulistamist ka Kiievi võime väheke mustata. Peale vene enda publiku seda jama keegi ei usuks (väike kogus Euroopa kohvikusotse, elukunstnikke ja kaunishingi ehk ka) aga eks Vovale on hetkel kodumaine reiting kõige olulisem.

FacebookTwitterGoogle+TumblrPinterestLinkedInBlogger PostLiveJournalShare

Putini Plaan

 

Olgem ausad et pealkiri on veidi eksitav. Ma justkui väidaks et teaks mis Putinil plaanis on. Ei tea kahjuks. Kuid sel nädalal sain siiski olulise vastuse tähtsale küsimusele, mis mulle rahu ei andnud. Nimelt Putin siiski pole idioodist poliitik. Ja see on kergendus. Vaimuhaige suurriigi juht on ohuks nii endale kui tervele maailmale. Vähemalt minu jaoks loksusid nüüd paljud asjad paika ja ma leian et Venemaa edasine käitumine on siiski prognoositav.

 

Mis järeldused saan ma siis oma mõtiskluste põhjal teha? Aga palun, siin nad on. Kusjuures olen tähele pannud, et kipun liialt pikalt kirjutama. Seekord teen lühemalt. Kui õnnestub.

 

Esiteks sain kinnitust et kogu see segasevõitu aktsioon Ukrainas ja Krimmi liitmine Venemaaga on otseselt suunatud sisetarbimiseks. Selge see, et kannatada said selle käigus absoluutselt asjasse mitte puutuvad riigid ja inimesed, kuid see selleks. Üritan siis nüüd oma seisukohta punkthaaval kirjeldada.

 

Kui Venemaal hakatakse rääkima patriotismist, siis teadke: kuskil on midagi pihta pandud. Mihhail Jevgrafovitš Saltõkov – Šedrin ©

 

  1. Maidan kui nähtus. Putin kardab et Maidan levib ka Venemaale. Sest nagu ma juba enne mainisin, pole Venemaa ja Ukraina valitsemissüsteemil erilist vahet, tavainimene ja ärimees kannatavad nii siin kui seal. Loomulikult Ukrainas oli olukord märksa hullem kuid seda ennekõike ebakompetentse ja süüdimatult ahne Janukovitši tõttu. Venemaal veel hetkel peetakse sellega piiri, et mitte kriitilist joont ületada. Kuid Ukrainas leidus teistsuguse kultuuritausta ja mentaalsusega inimesi, kelle valulävi tuli ette oluliselt kiiremini kui pärisorjuse ja sovokiga välja koolitatud venelastel. Venelased võivad ehk aastat viis veel kannatada. Selleks oli Putinil vaja tõrjuda Maidani sündmused tahaplaanile ning näidata ukrainlasi naeruväärsete hädavarestena, kes ei suuda oma riiki kaitsta. See tal ka õnnestus, ehkki objektiivselt võttes ainult Ukraina valitsuse ja poliitilise süsteemi suhtes mitte barrikaadidel võidelnud ukrainlase suhtes. Kuid keskmise biomassi hulka kuuluva Putini elektoraadi esindaja jaoks pole sel eriti vahet. Eesmärk on täidetud.
  2. Majanduslikud probleemid. Neist kirjutasin pikemalt eelnevalt. Tegelikult majanduslikud probleemid ei ole tekkinud ainult viimasel ajal. Nad on kasvanud kogu Putini valitsemise ajal. Kirsi tordile pani aga Euroopa gaasitarnete divertifitseerimise plaan ning Iraani vastu suunatud naftaembargo tühistamine. Selge, et lähiaastatel langevad Venemaa gaasi ja naftatarned Läände kordades. Probleemid rublaga algasid aga juba kõvasti enne Ukraina sündmusi. Putin ei saa sinna midagi teha. Seega läks ta välja uhke sammu peale ja otsustas ust paugutada. Nimelt ma leian, et tema üheks eesmärgiks oligi Venemaa vastaste sanktsioonide esilekutsumine. Nüüd on lihtne majanduslangust põhjendada pahade imperialistide salasepitsustega. Sest muidu peaks Putin hakkama seletama miks inimeste elatustase langeb, kuigi tegu on maavarade poolest rikka riigiga. Miks Putin pole 20 aasta jooksul mitte midagi teinud Venemaa majanduspotentsiaali parandamiseks ja miks on majandus hullemas seisus kui isegi NSVL-i ajal. Samas ei soovi Putin liialt tõsiseid sanktsioone, mis annaksid endast kohe tunda. Seega ma leian, et lähitulevikus jääb tema sõjakus rohkem sõnaliste ähvarduste tasemele.
  3. Rahvuslik probleem. Kuna lubasin et teen lühidalt, siis ei hakkagi sellest hetkel pikalt heietama. Tegelikult vääriks venelaste identiteediprobleemid ja rahvusküsimus eraldi põhjalikku artiklit, ehk kirjutan selle ka kunagi valmis. Venemaal on juba mitu aasta kogunud jõudu natsionalistlikud jõud, kes ei soovi enam elada nõukaajast pärit sõbralikus internatsionaalses peres. Paljuski on probleemi põhjustanud Kesk – Aasia odava tööjõu imbumine Venemaa suurlinnadesse (eriti Moskvasse) ning vaenuliku kogukonnana venelaste seas elavad Kaukaasia rahvaste esinajad. Natsionalistid (kelle hulka võib põhimõtteliselt väikeste reservatsioonidega lugeda ka Navalnõi) on Venemaal üha enam populaarsust võitnud ja võib olla oleksid nad järgmistel presidendivalimistel Putinile reaalset konkurentsi pakkunud. Palun tähele panna, et kuigi Venemaa presidendi ja duumavalimistel rikutakse massiliselt seadusi, saaks Putin võimule ka ausate valimiste tulemusel. Rikkumised tulenevad tihti lihtsalt valimisametnike orjameelsusest ja soovist võimu ees silma paista. Teatud stabiilsust ja tugevat riiki ihkava biomassi Putini meelsus on teada. Lisaks pole peale Putini ka eriti kellegi teise eest hääletada. Opositsiooni pitsitamine ja diskrediteerimine korraldatakse juba ammu enne valimisi. Nüüd aga oleks võinud olukord kardinaalselt muutuda. Putin leidis ka sellest väljapääsu – kui ei suuda liikumist maha suruda, asu selle etteotsa. Peale Krimmi liitmist Venemaaga on tema poole asunud isegi ekstreemsed natsionalistid, kes muidu Putinit sovokiks ja varjatud kommunistiks pidasid.

 

Ma tegelikult kuulasin täitsa huviga seltsimees Putini kõnet Krimmi Venemaaga liitmise puhuks korraldatud üritusel. Mis ma seal siis huvitavat kuulsin? Tegelikult on poliitikute ja diplomaatide juttu vaja kuulata selektiivselt ja nende kõnepruugiga on vaja harjuda Ma jätsin kohe kõrvale kõik need hüüdlaused ja mõtteterad mida Putin muidu korrata armastab ja üritasin leida midagi uut. See et venelasi igal pool kiusatakse ja neid on vaja kaitsta on Putin juba sadu korda korranud. See, et Venemaad kui riiki keegi ei austa oleme me ka kuulnud juba ammu. Midagi uut pole ka Putini väidetes, et Venemaale peaks maailmapoliitikas kuuluma suurem roll. Küll aga mainis Putin kahte terminit, mis minu meelest olidki tema sõnavõtu võtmeks. Seda pole Putin iialgi varem maininud. Nimelt rääkis ta ka viiendast kolonnist ja eri sorti rahvuslikest reeturitest. See on kindel märk, et nüüd sai Putin ka midagi rahvamandaadi sarnast repressioonide läbiviimiseks. Edaspidi on rahvavaenlane igaüks, kes julgeb kritiseerida Putini tegevust. See toob aga kaasa tsensuuri tugevnemisele ja ilmselt ka vaba interneti kadumise.

 

Ausalt öelda, leiab siin veelkord kinnitust, et Putin on üsna hea taktik aga vilets strateeg. Kui pikalt on ta võimeline oma samme ette planeerima, ma ei tea, ilmselt mitte eriti pikalt. Praegu kasutab Putin võimul püsimiseks sama strateegiat mis NSVL-i ajal, ehkki veidi uues kuues, kaasates totaalset riigi õigeusustamist. Me ju kõik teame et N.Liit lagunes. Samas pole Putinil tõenäoliselt enam ka erilist valikut. Oma valitsemise ajal on ta korda saatnud nii palju sigadusi, et erruminek ja mõju kaotamine tooksid kiirelt kaasa ta parimal juhul vangi saatmise.

 

Mida Putin plaanib edasi teha?

 

Ma usun, et nüüd keskendub Putin pigem Venemaa kammitsemisele. Miks ma arvan, et ta ei jätka kõikvõimalike saadaolevate piirkondade annekteerimist?

 

Esiteks ei pea Venemaa majandus sellele vastu. Ka Krimmi finantseerimiseks võeti vahendid Krasnodari eelarvest. Vevalt et vene inimesed selle üle eriti rõõmustavad, kuid hetkel tundub et impeeriumi teemaline ekstaas ületab meelepaha. Kui nüüd veel silda ka maismaalt Krimmi ehitama hakatakse, siis ei oska ma neid kulusid enam prognoosida. Vaevalt et ka Krimmi maavarade ekspluateerimine lähiperspektiivis mingit positiivset mõju avaldama hakkab.

 

Teiseks ei suuda Venemaa nii ehk naa NATO-ga sõdida. Nii näiteks leiab Venemaa ekspeaminister Dmitri Rogozin, et Venemaa kaotaks sõja NATO-le maksimaalselt kuue tunni jooksul. Kui õige see arvamus on, ei oska öelda. Kuid enamik analüütikuid vaidlevad vaid selles osas kui kiiresti Venemaa kaotab, keegi ei näe tal võiduvõimalusi. On ka välja käidud erinevaid teooriaid selle kohta kas Venemaal on üldse säilinud tuumapotentsiaal. Seega ei saa Putin ka väga vinti üle keerata.

 

Kolmandaks Venemaal oli väga hea võimalus muskleid näidata. Ukraina oli selliseks eesmärgiks nagu loodud. Olgem ausad, Krimmi referendum oli kindlasti võltsitud, kuid rohkem ajapuudusest. Enamik Krimmi elanikke oleks niikuinii Venemaaga liitumise poolt hääletanud. Kasvõi näiteks juba alati poliitiliselt aktiivsed pensionärid, kes Venemaalt 300 rubla rohkem pensioni saaks. Mis muud jamad see kõik kaasa toob, jõuab neil ehk alles hiljem pärale. See, et Ukraina võimud ei olnud 20 aasta jooksul teinud mitte midagi, et piirkonda integreerida, on ainult Ukraina enda süü. See, et Ukraina armee on võitlusvõimetu on samuti paljuski ukrainlaste endi teene. See, et miilits ja eriüksused on rahvuslikult ja poliitiliselt kallutatud ja ei suuda ning ei taha uut valitsust aidata on ka ainult Ukraina probleem. Lõpuks on paljuski Ukrainlaste süü see, et Budapešti memorandum polnud ratifitseeritud, mis muudab ta juriidilises mõttes küsitavaks. Kas siis Ukrainale on mingit välismaist valitsejat vaja?

 

Tegelikult on rahvusvaheline üldsus niigi Ukrainat palju toetanud. Raske on öelda, mis oli Putini esialgne plaan, Kuid ilmselt arvestas ta endale krahmata ka Ida – Ukraina. Ma pakun et rahvusvaheline reaktsioon oli Putinile üllatuseks ning suuremad plaanid tuli maha matta.  Sellele viitab ka Krimmi referendumi aja mitmekordne muutmine ning üldse referendumi absurdsus. Nimelt esitati referendumil küsimus soovi kohta liituda Venemaaga. Tulemus oli positiivne. Siis aga vist hakkas keegi Venemaal konstitustiooni lugema ja selgus, et ei saa liita endaga teise riigi alasid. Sellepärast tunnistas Putin esmaspäeval Krimmi iseseisvust kuigi Krimmi referendumil polnud sellist küsimust üles seatud. Ning alles peale seda võeti Krimm Venemaa koosseisu vastu. Kohustuslikud absurdiminutid. Lihtsalt on see üks näide sellest, et ka Kreml oli omajagu paanikas ja üritas enda jaoks paremat lahendust leida. Läbimõeldud plaanide puhul sellist asja ju ei toimuks.

 

Kui kedagi huvitab, kas Venemaa kujutab ohtu Eestile vastaks, et mitte rohkem kui kogu aeg on kujutanud. Ausalt öelda mind paneb nördima viimane aeg meie meedias alanud hüsteeria a la zee Russians come. Ma tahaks tõesti uskuda, et poliitikud üritavad lihtsalt nii oma elektoraadiga tööd teha ja ajakirjandus üritab rohkem profitit teenida. Sest hirm müüb alati (nagu kataklüsmid, maailma lõpud ja igasugu muud seagripid). Ja võib olla tehakse seda soovist muuta EL-i suhtumist Venemaasse. Sest kui see paanika on siiras, siis on ikka väga kahju et meie riigis on võtmepositsioonidel imbetsillid.

FacebookTwitterGoogle+TumblrPinterestLinkedInBlogger PostLiveJournalShare

Kas tõesti?

Mis tal viga on?

Nõukogude tuumaallveelaeva komandör tormab kajutisse ja rivistab madrused üles.

  • Kes vajutas punast nuppu!?!?! – karjub komandör. Madrused on vait.
  • Ma küsin veelkord, kes vajutas punast nuppu??!?! – Süüdlaslik vaikus kestab.
  • Ei noh persse see Austraalia, aga mingi kord peab ju majas olema!!!111

Ma arvan et me kõik oleme endalt viimasel ajal küsinud, mis Putinil viga on? On ta ikka normaalne? No mitte nii, eluliselt, aga pigem viimaste Ukraina sündmuste taustal.   Ma nüüd ei anna pead, et vastan õieti, aga vähemalt käin enda meelest loogilise seletuse välja. Vastan ka kohe võimalikule küsimusele saalist – ei, mulle pole keegi kunagi öelnud, et ma olen analüütik, jah täitsa ise otsustasin et olen.   Millega siis Putin hakkama sai?

Lühidalt öeldes annekteeris ta osa teise suveräänse riigi territooriumist ning väga suure tõenäosusega hakkab seda läbi mittelegitiimse referendumi oma riigiga liitma. Okupant ühesõnaga. Peale selle tuleks veel ära märkida kas tahtlik või tingituna ebakompetentsusest väga läbinähtav sekkumine Ukraina siseasjadesse nii enne Maidani kui selle ajal. Kas me sellist FSB-d tahtsimegi? Vastutavad töötajad kaotavad juba silmnähtavalt oma ametialast professionaalsust, ma peaks mainima. Kui nõuka ajal sigatses KGB isegi väga stiilselt, siis tema praegune mantlipärija on kuidagi ennast kordama hakanud ning filigraanselt tehnikalt üle läinud tahumatule kirvetööle. Ma ei tea kas see räme ja avalik Janukovitšiga manipuleerimine (telefonikõned Putinile EL-i esindajatega läbirääkimiste ajal, Janukovitši hilisem varjamine ning absurdiminutid pressiteadete näol) oligi mõeldud avalikkusele demonstreerimiseks, igatahes tolknevad Vova kõrvad kogu selle Maidani fassaadi tagant väga silmnähtavalt välja. Pole küll teab mis eriteenistuste spets, aga nii ikka ei tohiks mu meelest. Mingi kord võiks ju majas olla.

Kuid siiski, siiski?

Kuid miks see kõik toimub? Kas sellel on mingi varjatud mõte, või on tegu lihtsalt vananeva alfaisase kapriisidega?   Heidame kõigepealt pilgu Krimmi olukorrale. Mida annaks Krimmi liitmine Venemaaga Putinile?   Kõigepealt tuleb arvestada karmi reaalsusega.

Krimmil puudub oma joogivee allikas. 80% mageveest saabub Krimmi Dneprist Põhja-Krimmi kanali kaudu, mille kogupikkus on ligikaudu 400 kilomeetrit. Krimmil on ka endal 23 veehoidlat (kokku 399,5 kuupmeetrit), millest jätkuks  umbes kuuks ajaks.

Krimmil puudub oma elektrienergia allikas. 90% elektrienergiast saabub “mandriosast” kas Perekopi kitsuse või Tšongari poolsaare kaudu.

Krimmil puudub maismaaühendus Venemaaga. Krimm ei ole ennast äramajandav üksus, Ukrainas hoiti teda elujõulisena vaid dotatsioonide abil. Nii moodustavad 65% kohalikust eelarvest dotatsioonid.

Krimm on Ukraina kõige kriminogeensem piirkond. Praegune Krimmi nn. kuberner on kriminaal ja sealjuures veel oluliselt hullem kui seda oli Janukovitš. Kui Janukovitši jamad võis veel kuidagi kirjutada tema nooruse arvele, siis Krimmi parlamendi spiiker Vladimir Konstantinov (vene kodakondsusega kusjuures) sigatseb stabiilselt. Pealegi mis puudutab Janukovitsit siis  ütleb Aasia vanasõna – arvatakse küll, et vanus ja tarkus saabuvad koos, kuid kahjuks saabub vanus tihti üksinda. Ning Krimm on üldse liiga omapärane koht isegi Ukraina jaoks. Nimelt eksisteerib seal alkodotatsioon. Janukovitši sõbrameeste alkoholitehas sai riiklikku abi oma toodangu konkurentsi tõstmiseks. See nagu sümboliseerib ja üldse.

Konstantinov vaatab meid nukralt, kuid samal ajal karmilt ja nõudlikult

Konstantinov vaatab meid nukralt, kuid samal ajal karmilt ja nõudlikult

 

Krimm suutis enam – vähem genereerida sissetulekut vaid turismilt. Kui vaatame statistikat, siis eelmise aasta jooksul käis Krimmis puhkamas 5 890 000 turisti, kellest ligikaudu 4 miljonit olid Ukrainast. Seega välisturismi osakaal ei olnud just eriti suur. Peame arvestama ka seda, et paljud nii Venemaa kui Ukraina turistid harrastavad nn. metsikut puhkust. See tähendab tullakse kohale ja üüritakse mingiks ajaks kohalikelt kas maja, korter või tuba, just nii nagu rahakott lubab. Ka see on kohalikele elanikele päris heaks lisasissetulekuks. Muuseas, hiljuti võttis Vene Riigiduuma vastu seaduse, mis ei luba enam sellist turistide majutamist. Juhul kui Krimm tõesti Venemaa osaks saab, siis vaevalt et selline seadus kohalikke just rõõmustab.   Tõesti, 60% Krimmi elanikest identifitseerivad ennast venelastena. Hetkel on vist ainus ametlik uurimus, mis käsitles kohalike elanike eelistusi läbi viidud 2010 – 2012 aastatel Research & Branding Group -i poolt ÜRO Arenguprogrammi esinduse jaoks. Selle tulemusena selgus, et 40-50 protsenti näeksid Krimmi meelsasti Venemaa osana, ligi 40 protsenti vastanutest tunneb Venemaa vastu sümpaatiat ning veidi alla poole Krimmi elanikest pole rahul autonoomia ulatusega, mis oli antud poolsaarele. Seega Krimmis oleks tõesti nagu Venemaaga ühinemise tendents olemas. Kuigi kuulu järgi peale roheliste mehikeste Krimmi ilmumist on see oluliselt langema hakanud. Muidugi arvestades korralikku infosulgu, mis Krimmi on tekitatud, on midagi kindlat raske öelda.

Niisiis, oletame et Putin liidabki Krimmi Venemaaga. Ilmselt liidabki, sest otsus selle kohta on juba Riigiduumas vastu võetud, iseasi mis sellest kõigest pikemas perspektiivis saab.   Arvutame nüüd natuke. Krimmi pensionäride arv on 560 000 inimest. Keskmine pension on 1400 grivnat ehk umbes 150 $. Venemaa keskmine pension on 11 000 rubla ehk umbes 300 $. See tähendab venelaste pension on kaks korda suurem kui Krimmis ja Krimmi penskaritele on vaja aastas lisaks miljard dollarit. Võtame nüüd Krimmi eelarve. Krimmi elanike arv ilma Sevastoopolita on 2.4 miljonit inimest see tähendab kaks korda suurem kui näiteks Jaroslavli oblasti elanike arv. Jaroslavli oblasti eelarve on 50 miljardit rubla. Jaroslavli oblasti võtsin kui keskelt läbi keskmise Venemaa rajooni, sest vaevalt et keegi hakkab Krimmi inimestele mingit Moskva keskmist elatustaset genereerima. Aga Jaroslavl peaks nii enam vähem olema. Seega peaks Krimmi eelarve olema 100 miljardit rubla. Vahe maksavad kinni venelased, sest ärgem unustagem, et Krimm on doteeritav regioon ja mingit majandusimet sealt oodata ei maksa. See tähendab et eelmisele miljardile USD-ile lisandub veel kaks. Seega läheb Krimm Moskvale maksma 3 miljardit USD-i aastas. Tšetšeenia kulutab iga aasta 1.5 miljardit rubla, seega on Krimm täpselt kaks korda kallim. Teadmiseks niipalju, et Tšetšeeniat toetatakse keskvõimude poolt erilise hoolega. Nimelt jõudis Putinile mingi hetk pärale, et jõuga ta habemikest terroristidest/vabadusvõitlejatest lahti ei saa, ning sisuliselt on tal vaja kohalikud ära osta. Ainult tänu vene rahale püsib ametis Ramzan Kadõrov, kes siis vastuteenena aeg ajalt ja vahelduva eduga mägedes habemikke taga ajab ja korda loob.   Selge on see, et kõik maksab kinni vene rahvas. No iseenesest Krimm on lihtsalt üks lisakulu, mis on küll ebameeldiv kuid kui rahvas on valmis püksirihma pingutama, siis miks mitte. Igasugu avaliku sektori palgatõusud, pensioni tõstmised ja regioonide arengutoetused tuleb küll ära unustada.

Pealegi eelpool olev matemaatika oli ratsionaalne. Ma ei arvestanud siia hulka varastamishimulisi Krimmi ametnikke. Koos nende ühiste jõupingutustega võib summa veelgi suureneda. Ma ei tea kui tõsiselt võtta Putini projekti maismaasilla ehitamisest Krimmi, kuid kui see on tõsi, siis tuleb kulutusi veelgi suuremaks arvata.

Kui Krimmi millegagi võrrelda, siis näiteks Abhaasiaga. Ka selle ala hõivamisel rakendas Putin mindit analoogset skeemi nagu Ukraina puhul. Kuid esiteks ei liitnud ta Abhaasiat otseselt Venemaaga ning teiseks läksid grusiinid tünga õnge nii et lust vaadata. Ka maailma üldsus ei reageerinud nii valuliselt kui praegu. Misasi see Abhaasia praegu on, ei saagi aru. Nagu Vabariik, nagu okupeeritud autonoomia ja nagu iseseisev riik korraga. Kuid küsimus pole hetkel selles. Nii näiteks toetas Moskva eelmine aasta tunnustamata Abhaasia Vabariiki 3 miljardi dollariga. Ka Abhaasia majandus sõltus paljuski turismist, kuna näiteks vene inimeste seas oli see hinnatud puhkekoht. Osalt soodsa hinnapoliitika, osalt nõukaaegse nostalgia pärast. Hilisemal uurimisel selgus, et 500 milli on kuskile kadunud. Kohalikud asjapulgad ütlesid selle peale, et keegi pole midagi varastanud, lihtsalt vahendid on ära kasutatud ebaefektiivselt. Vahest on ikakgi kasulik lugeda “Economics for dummies”, õpib palju uusi sõnu igaks elujuhtumiks. Pealegi oleks võinud palju hullem ka ju olla.

Igatahes on Moskva sunnitud Krimmile kulutama 2-3% oma eelarvest, koos igasugu vargustega ma julgeks selleks summaks pakkuda isegi 5%. (Arvestus järgmine – Sotši olümpia pidi minema maksma umbes 24 miljardit, aga reaalselt läks umbes 50).

Enne mainisin, et Krimm on lihtsalt lisakulu. Kuid kas ta siis tegelikult ka on? Äkki on asi oluliselt dramaatilisem kui esmapilgul paistab? Kas Venemaa ikkagi saab endale sellist kulu lubada?

Vaatame Venemaa majanduslikku olukorda. Kõigepealt pean mainima muidugi 3. märtsi rubla ja Vene aktsiaturu langust. See oli reaktsioon Vene vägede sisseviimisele Krimmi. Putin küll üritas seletada, et Vene vägesid seal ei ole ning varustuse võib igaüks ise poest osta. Samas aga turgu ei peta. Aktsiad on üldse minu meelest parim viis maailma asjade taipamiseks. Igal ajal on sadu analüütikuid ja kümneid tuhandeid erinevaid arvamusi. Seda miskipärast ei arvestata, et inimene võib rääkida/kirjutada üht ja mõelda teist. Aktsiad aga ei peta. Aktsia hind ei näita inimese arvamust, vaid tema tegevust juba vastuvõetud siseotsuse põhjal. Kuivõrd investorid Vova juttu tõsiselt võtsid, näitasid sündmused valuuta- ja aktsiaturul. Nii langes rubla rekordiliselt madalale võrreldes USD-i ja EUR-iga, lüües sel päeval kõiki rekordeid. Rubla kurss langes dollari suhtes 40 -le ja euro suhtes valuutavahetuspunktides isegi 55-le rublale euro eest. Viimane kord oli rubla nii odav 2009 aastal. Venemaa Keskpank raiskas rubla kursi stabiliseerimisele ühe päevaga 10% oma reservist. Vene aktsiaturg aga kaotas päevas 5-7%. Putini isikliku äriühingu Gazpromi aktsia aga odavnes sel päeval isegi 11% võrra. Arvestame ka sellega, et eelmise aasta jooksul kaotas Gazpromi aktsia hinnas isegi 30%. Miks, selle juurde ma veel tulen.

Iseenesest pole selles ju ka midagi hullu. Turgudel ikka toimub mingi liikumine. Karu äigab käpaga alla ja härg lööb sarvega üles ja kõik muu selline. Pealegi paljud riigid (nagu näiteks Euroliit) annaks palju oma valuuta odavnemise eest. Selge on ju see, et oluliselt kasulikum on toota odava valuutaga riigis nind eksportida hiljem kaup kallima valuutaga riiki. Kuid see kehtib vaid normaalse riigi suhtes. Venemaa seda kahjuks ei ole. Nii ei tooda Venemaa peale nafta ja gaasi suht midagi mida mõni teine riik impordiartiklina tõsiselt võtaks. Igatahes ei moodusta muud ekspordiartiklid eelarve täitumise koha pealt mingit tõsiseltvõetavat komponenti. Pole just midagi eriti roosilist?

Ja võtke arvesse, et siinkohal ei olnud tegu mingite sanktsioonidega. Sanktsioonid alles tulevad.

Mis hakkaks toimuma, kui Venemaa saab endale sanktsioonid kaela

Mis hakkaks toimuma, kui Venemaa saab endale sanktsioonid kaela

 

Ning minu poolt kirjeldatud sündmused on vaadeldud vaid lühiperspektiivis. Pika perspektiivi analüüs aga mõjub veel masendavamalt. Nimelt said nüüd ka inertsed suurkorporatsioonid aru, et Venemaaga ei ole mõtet asju ajada. Isegi enamus vene analüütikuid Putini tsensuuri karmi pilgu all teatavad, et Venemaa majandus stagneerub ning oleks hädasti vaja uusi investeeringuid. Nüüd võib juba enam – vähem kindel olla et neid ei tule. Vähe sellest, isegi vene enda kapital hakkab üha rohkem piiri taha põgenema vaatamata hiljutistele offshore seadustele.

Võib ennustada et lähima paari aasta perspektiivis kaotab Venemaa kuni 20% gaasi ja 25% nafta ekspordis, sealhulgas ka igasuguse võime kedagi nende toodete hindadega mõjustada. Kui rubla edaspidi odavneb muutub üha raskemaks osta sisse välismaist kõrgtehnoloogiat (90 % kõrgtehnoloogiat tuleb USA-st ja 45 % masinaid ja seadmeid Saksamaalt). Venemaa tehniline mahajäämus on aga arenenud riikidest niigi vähemalt 30 aastat. Kui nüüd veel kaasnevad sanktsioonid, muutub aga Venemaa olukord hoopistükkis raskeks. Ilmselt peab ta lähenema enam Hiinaga ning ostma kõik vajaliku sealt. Seega on Hiinale majandussanktsioonid Venemaa vastu isegi kasulikud. Sealjuures eitab Hiina ametlikult Nertšinski rahulepingut ning pretendeerib ligemale 1,7 miljonile ruutkilomeetrile Venemaa territooriumist. Siiani pole asja väga tuliseks aetud, kuid nüüd paistab, et see hetk on aastakümnete võrra ligemale nihkunud.

Sisuliselt ei saa Venemaa majandus ilma lääne impordita normaalselt eksisteerida. Isegi see, mida justkui nagu Venemaal toodetakse sõltub nii ehk naa lääne toorainest. Nii näiteks kasutatakse 64% Venemaal toodetud ravimites import komponente. Ka see vähene olmeelektroonika mida Venemaa toodab kasutab kõik Taiwainilt pärit elemente. Tihtipeale pole see majanduslikult mõtekas, kuid vajalik tööstuslikult arenenud maa illusiooni loomiseks.

Väike elementaarne näide. Täna alustas Venemaa majandussõda Poola ja Leedu vastu. Nimelt keeldutakse sealt sisse ostmast seapekki, mida kasutab põhiliselt Kaliningradis asuv vene vorstitööstus. Ametlik põhjus on justkui nagu Poola ja Leedu toodetest leitud aafrika katku pisik. Selge on see, et nii üritab Venemaa karistada Ukrainale toetust avaldanud riike. Kuid selgub, et just sellest kahest riigist ostab Venemaa sisse põhilise osa vorsti komponentidest. Tööstusliku peki kilo maksis veel eelmine nädal 40 rubla kilo eest, nüüd aga 240 rubla ja isegi selle hinna eest pole seda saada. Kaliningradi lihakombinaadi töölised on saadetud sundpuhkusele ning kui lähiajal tarneid ei taastata, jääb Venemaa ilma vorstita. Kuna Putin on nimetanud NSVL-i lagunemist suurimaks maailmaajaloo tragöödiaks, siis on see esimene sammuke selle riigi miljöö taaselustamiseks. Seal polnud ka vorsti saada.

Ja mis siis?

Selleks, et proovida mõista võimalikke Putini salamõtteid peame endale selgeks tegema veel ühe väga olulise komponendi. Selleks on nafta ja gaasi hind. Kuna Venemaa eelarve täitub peaaegu eranditult vaid nende kahe tooraine müügist, on see antud juhul väga oluline.

Olete midagi kuulnud kildgaasist ja gaasirevolutsioonist? Kui ei ole, seletan paari sõnaga. Kildgaas muutus aktuaalseks seoses tehnika arenguga. Selle gaasi olemasolust teati juba ammu, kuid tolleaegse tehnikaga polnud võimalik seda kaevandada. Nüüd aga on USA-s ilmunud juba niivõrd arenenud kildgaasi kaevandamise tehnika, mis muudab selle tööstusliku tootmise tasuvaks. Mida see tähendab? Aga loomulikult seda, et on murtud klassikaliste gaasitootjate monopol. Lisaks sellele gaasi hind langeb. Nii USA-l kui Kanadal on olemas vajalikud teadmised ja tehnikad, et muutuda ise gaasi tarnijateks. Isegi mere kaudu imporditud gaas tuleb Euroopas odavam kui Venemaa analoog. Loomulikult on Venemaa sellest teadlik, ning üritanud viimased aastad edutult sellega võidelda. Loomulikult oli see täielik fail. Mingit majanduslikku või sõjalist mõju ei suuda Venemaa ei USA-le ega Kanadale avaldada. Ainuke asi, mida ta teha sai oli rõhuda ohule, mida kildgaasi kaevandamine looduskeskkonnale avaldab. Mis siin salata, kahjulik on see tõesti, kuid mitte midagi hullu, kui asja targalt ajada. Pealegi kasutavad kildgaasi tarnijad selliseid piirkondi, mis on inimtühjad ning otseselt ökosüsteemile laastavalt ei mõju. Nii ütleb juba enamus Euroopa kliente lahti Gazpromiga sõlmitud gaasitarne lepingutest ning sõlmivad uusi USA ja Kanadaga. Viimase aja suursündmus oli Saksa gaasikompanii E.On, kes saatis Gazpromi pikalt. Ning see tendents süveneb. See ongi üks põhjustest miks Gazpromi aktsia viimane aeg langeb.

Kusjuures Venemaa ei saa sinna mitte midagi teha. See omakorda tähendab, et Venemaa peab varsti pea kõigist gaasituludest suu puhtaks pühkima. Hiina näiteks nende käest nii ehk naa gaasi ei osta, kuna see on liialt kallis.

Miks siis Venemaa ise ei saa kildgaasi toota? Esiteks, on selleks vaja arenenud tehnoloogiaid. USA neid ei müü ja ise neid Venemaa varastatud eksemplaride põhjal toota ei oska.

Teiseks on kildgaas küll enam levinud kui maagaas, kuid igalpool teda ei leidu. Venemaa on sellest resursist ilma jäänud. Küll aga leidub seda suures koguses nii Poolas kui isegi Eestis. Käivad kõlakad, et Rail Baltica on loodud just selleks, et tulevikus Eestisse rajatava kildgaasi maardla tooteid Euroopasse vedada. Raske öelda, kuivõrd see on tõsi ja kuivõrd paranoia. Kui tõsi, siis on see Eestile küll halb uudis. Kui suurte avarustega Kanada või USA loodus veel elab üle palju vett tarbiva tööstuse, siis Eestit tabab küll totaalne jama.  Aga suht vara on halama hakata, vaja on lihtsalt valvel olla.

Kildgaasi leiukohad

Kildgaasi leiukohad

Teiseks komponendiks on nafta. Olete midagi kuulnud Iraani sanktsioonide tühistamise kohta? See tähendab, et märtsis – aprillis sellel aastal taastab Iraan oma naftatarned. See aga toob kaasa naftahinna languse. Tegelikult nende Iraani sanktsioonidega on üks suur segapundar, ma pole isegi eriti aru saanud mis ja miks seal tomub. Kui lugeda Kremlimeelseid allikaid peab sealne kontingent seda oma võiduks. Suht jabura mula hulgas leidub vihjeid, et Venemaa üritas käivitada Iraaniga programmi “nafta kaupade vastu”. Kus Venemaa oleks saanud hakata vaatamata sanktsioonidele ostma Iraani naftat ja seda edasi müüma. Usa saanud sellest haisu ninna ning tühistanud need sanktsioonid. Kusjuures ametlikult pole ei USA, Iraan ega Venemaa sündmuste tagamaid kuidagi kajastanud. Netiavarustes on väljas ainult üks fakt – Iraani embargo tühistatakse. Peale selle veel hunnik ebamääraseid vihjeid kuidas Iraani ametlikud esindajad on kohtunud USA ja Venemaa ametlike esindajatega ning eriti USA-ga saanud mingile kokkuleppele. Kui äkki kellelgi pädevamal lugejal on selle kohta rohkem infot, oleksin väga tänulik kui ta sellest mulle märku annaks. Mul on karvane tunne, et praegune jama Ukrainaga on otseselt nende läbirääkimistega seotud. Fakt on aga see et nafta hind hakkab varsti langema. Parematel aegadel on see püsinud 150 USD-i juures barreli eest. Viimane aeg aga langenud 107 USD-ini. Mõelge nüüd ise, isegi sellise languse juures on Venemaa külmutanud terve rea eelarvest finantseeritud sotsiaal- ja tervishoiu alaseid toetuspakette. Iraani nafta turule ilmumise peale ennustatakse aga naftabarreli hinna langemist kuni 50 USD-ini. Kui nafta hind väheneb 30% siis laekumised Venemaa eelarvesse vähenevad 40%. 50 USD-i barreli eest maksis aga nafta viimane kord president Jeltsini ajal, kui Venemaa oli omadega sügavalt persses.

My back is full of calluses from my psycho analysis.

Kujutage end nüüd ette Putinina. Langege masendusse. Langege veel sügavamale masendusse. Ja nüüd küsige endalt – aga milleks mul veel seda Ukraina jama ja ravusvahelisi sanktsioone vaja on?

Mõelge ise, Vova pani hunniku plekki ja ropult aega magama OM-i korraldamisele ja nagu mingi positiivse kuvandi loomiseks Venemaast. Nüüd raiskas ta oma mõju- ja usalduskrediidi lühikese aja jooksul ja jätkab püüdlikult seda tegevust.

Ukraina probleemi lääneriigid nii ei jäta. Ukraina, Venemaa, Usa ja Suurbritannia allkirjastasid Budapešti memorandumi, kus Ukrainale tagatakse territoriaalne terviklikkus vastutasuna tema tuumarelvast loobumisele. Nüüd rikub Venemaa seda jälgil kombel. Kui nimetatud aktsioon karistamata läbi läheb, rikub see kõik rahvusvahelise õiguse aluseid. Suurriigid ei saa seda nii jätta ning mingil kujul sanktsioonid järgnevad. Ma pakun et päris tõsisel kujul.

Venemaal ei ole selles küsimuses liitlasi. Hiina on siiani väga ümmarguse jutuga välja tulnud ning tundub, et ta püüab kogu selle jama juures hoida normaalseid suhteid kõigi osapooltega. Eks tal ole omad huvid mängus.

Isegi Kasahstan ja Valgevene on Venemaast eemaldunud. Härra Nazarbajev on üldse kuidagi mõtlik ja luristab nukralt nina. Ta vist kahtlustab midagi. On ju Kasahstanis sisuliselt sama seis, mis Ukrainas. Põhja – Kasahstan on enamuses venelastega asustatud ning riik ise loodud üsna suvalisel, pliiatsiga kaardi peal joonte vedamise meetodil Stalini poolt. Võtab mõtlema.

Sisuliselt on Venemaa tõmmanud kriipsu peale oma Euraasia Liidule. Ka Tolliliit muutub väikestviisi küsitavaks.   Venemaa on kulutanud rämedalt pappi sellele, et luua ukrainlastest muljet kui fašistidest ja natsionalistidest. Kusjuures see propa toimib ainult Venemaal.

Oma kergelt öeldes kummalise tegutsemisega on Putin konsolideerinud Ukraina rahva, lükanud Ukraina kiiresti NATO ja EL suunas ning ühtlasi kujundanud Ukrainale Läänes märtri oreooli. Minu kogu lugupidamise juures ukrainlastesse ma küll väidaks, et ise nad sellega hakkama poleks saanud.

Lisaks sellele, kui Vova tõesti Krimmi endale võtab, teeb ta samuti ukrainlastele omamoodi teene. Viia reforme läbi selle Krimmis elutseva sovokikarjaga on ikka suhtkoht keerukas. Ma leian et Krimm hakkab nii ehk naa aasta viie pärast tagasi kippuma.

 

Miks selline asi toimub?   Üritan anda vastuse.

Mul on isegi kaks varianti. Esimene – Putin on idioot. Teine, Putin ei ole idioot.

Kui Putin tõesti on idioot, anaalne kloun ja lihtsalt väike nilbe mehike, siis polegi enam midagi eriti arutada. See on pigem kliiniline küsimus ja aitab siin ainult sanitaarlask peldiku taga. Kuidas ta siis selleni võis jõuda? No iseenesest on muidugi palju variante. Ka kallis Leonid Brežnev oli noorena naistemees, naljahammas ja südamlik inimene. Mis temast pika valitsemisaja lõpuks sai, teame me kõik. Võim muudab inimesed imelikuks. Äkki Putin ise ka usub, et Lumine Nigeeria on Impeerium ja maailmajõud? Äkki ta tõesti solvus selle peale, et ukrainlased ei taha temaga sõbrustada? Võib olla jah. Äkki ta lihtsalt keeras ära, kui tema poliitilised intriigid Ukraina liitmiseks haledalt läbi kukkusid ja kogu maailm ta üle ilgub. Pealegi ei tohi unustada ka onu Freud-i õpetusi. Sest noh, ega ilma asjata Vova nostalgitse NSVL-i teemadel. Rohi oli siis rohelisem, taevas sinisem ja tema erektsioonivõime oli veel alles. Proua Kabajeva on aga kuum ja lõunamaine ning peale selle veel sportlane ka. Ma ei kujuta ette et olles abielus organitest pärit tegelasega julgeks Alina vasakul käia, mis tal muud üle jääb kui Vovat peetida. Ei no ma ei vihja siin millelegi, aga igatahes kui Voval veel vana naine oli siis ta selliseid trikke ei teinud.

Teine variant. Mis ei välista esimest. Putja võib olla viimane degeneraat, kuid ometi peaks ju tal olema vähemalt üks pädev nõunik, kes ämbri asemel vahest ka nõu annab. Kuna Kremlis on teada, et nafta ja gaasi hind varsti langeb, siis tuleb selleks ette valmistuda. Väline sündmuste mõjutamine ei tööta. Sisemine veel küll.

Sest kuigi Putini meeskond ei ole sellised ossid nagu oli Janukovitši tiim, ei ole nad ka ilma rahata ustavad. Et nagu mismõttes me seda tsirkust siin teinud oleme, kui pappi ka enam ei tule? Paljud kannatavad autoritaarset korda vaid stabiilsuse pärast. Majanduslangus toob kiirelt kaasa ka elukvaliteedi languse. Ja tavainimesel pole see Venemaal ka praegu just kiita. Selleks on vaja välisvaenlast. Siis saab Kisseljov telekast kisada, et Putin on endiselt Rahva Isa ja teeb kõik inimeste heaks, aga näete ise, judobandeeralased sanktsioneerivad meid, me peame kokku hoidma, kõik koos püksirihma pingutama, lõuad pidama ja edasi teenima. Ilmselt mingi aeg see isegi töötaks. Võib olla isegi päris kaua, nõukaaegne kogemus on ju alles. Meenutagem kasvõi tüürimees Mao Zedongi. Ka tema korraldas kultuurirevolutsiooni kui tundis, et noored tegijad tahavad teda peldikusse visata ( Deng Xiaopingi tsitaat parteikoosolekult “Kui sa juba tund aega istud vetsus, ja saad aru et sittumine välja ei tule, siis oleks hea ukse taha mitte järjekorda tekitada ja ise ära minna”. Selle lendlause eest tegi onu Deng viis aastat hiina koonduslaagris prääksuga kükke. Ellu jäi ta puhtalt vaid tänu ohjeldamatule soovile Maod vihastada). Sellepärast ma ei usugi, et Vova mingit kolmandat ja viimast maailmasõda valla päästa üritab. Ma pigem loodan, et ta piirdub Krimmi annekteerimisega. Krimmi liitmine lennutas ta reitingu taevastesse kõrgustesse. Raha on Voval niigi roppu moodi, jäi üle veel ainult põliste vene alade liitjana ajalukku minna. Tema elektroraat, bioloogiline ja geneetiline sovokkidest prügi, jumaldab teda nüüd aastat kolm vähemalt. Ja selliseid on kahjuks Venemaal 70% elanikest. 30% muidugi on šokis nagu kogu muu maailm, kuid nemad seal jällegi midagi ei otsusta.

 

Hääl sügavusest, vatnik justkui nagu hoiatab meid

Hääl sügavusest, vatnik justkui nagu hoiatab meid

FacebookTwitterGoogle+TumblrPinterestLinkedInBlogger PostLiveJournalShare

Mis toimub Ukrainas?

 

Tegelikult on sellist küsimust mulle viimane aeg suhteliselt tihti esitatud. Vist sellepärast, et  ma oma tuttavate seas tuntud inimesena, kes idapoolt toimuva vastu huvi tunneb. Heakene küll Ukraina pole muidugi geograafiliselt just eriti lõunas, aga siiski kuulub ta endiste NL liiduvabariikide hulka. Tavaliselt eestlased just mingid erilised Ukraina huvilised ei ole, nüüd aga on viimaste aegade sündmused kõvasti laineid löönud ja kõigil on palju küsimusi. Tegelikult ongi selle jutu eesmärk, et ma ei peaks reaalis kogu lugu algusest peale jutustama, vaid saaksin inimesi siia seda lugema saata. Iseenesest ju uudiseid ilmub Ukraina kohta vaat et iga tunni aja tagant, küll aga pole eesti keeles eriti pädevat analüütikat leida. Seda puudujääki ma üritangi likvideerida.

Eks ma siis alljärgnevalt üritan välja öelda oma arvamuse asjast. Ühtlasi ka seletada mõningaid põhimõisteid nagu judobandeeralane, fofudja, neopizdetsism jne.

Esimesed kontaktid. Somewhere your lawyer is thinking about you.

Esimest korda puutusin lähemalt kokku Ukrainaga umbes viis aastat tagasi. Sain ühelt oma kliendilt tellimuse uurida tausta kuidas oleks Ukrainas väikse puidutöötlemise tehase ehitamisega ning mis probleemidega sealjuures võib kokku puutuda. Ega ka mu enda teadmised Ukraina kohta olid siis suht pinnapealsed. Teadsin nagu ka kõik teised, et see on meie endine saatusekaaslane NL-i päevalt ja et nad saavad seal enam – vähem omadega hakkama. Plus veel hägused mälestused Kiievi ja Odessa külastamisest lapsepõlves. Kliendil oli isegi sobiv koht selle võimaliku tehase jaoks valmis vaadatud. Hakkasin siis uurima, kuidas on lood maaomandi, detailplaneeringu, ehitusloaga ja muude tootmise alustamiseks vajalike formaalsustega. Kõigepealt lõi mind veidi pahviks seaduste rangus. Välismaalased ei tohi omada põllumajanduslikuks tootmiseks määratud maad. Ning piirkond, kus vajalik maatükk oli välja valitud osutuski just põllumajanduslikuks maaks. Uurisin ja uurisin, mõtlesin ja mõtlesin, ning kirjutasin siis oma küsimuse – kas maa sihtotstarvet saab muuta – kohalikku Ukraina juristide foorumisse.

Kui nüüd puhta aus olla, siis jättis foorum üsna kummalise mulje. Tuginedes oma kodumaa kogemusele olin valmis lugema lehekülgede viisi postitusi erinevatest kollisioonidest ja legaalkonstruktsioonidest, mis oleks lollil välismaalasel kasulik teada. Aga jah, võta näpust. Foorum nägi välja selline – esitatud küsimus, heal juhul üks-kaks vastust ja sellele järgnev pikk rodu postitusi stiilis meie kontaktid on siin, oleme õigusnõustamise/ärinõustamise/advokaadibüroo, olge hea ja pöörduge.

Ega minulgi kuidagi teisiti läinud. Sain oma küsimusele ühe niivõrd-kuivõrd sisulise vastuse mis kõlas umbes, et raffas, vaadake seda klouni, kes põeb detailplaneeringu pärast. Sellele järgnes jällegi pikk rodu viisakaid kuid lakoonilisi vastuseid – meie kontaktid on siin, palun pöörduge, aitame, lahendame, esindame jne. Astu aga sisse kallis potentsiaalne klient.

Võtsingi siis ühendust ühe advokaadibürooga ja mis mulle sealt siis kosteti… Detailplaneeringu pärast ei pidavat ma muretsema. 4000 USD-i ja rajooniorganid lahendavad selle ära. Enne seda olin ma tihedalt Venemaaga kokku puutunud ja mingi pistise andmine mind loomulikult endast välja ei viinud. Lõppude lõpuks  pole minu asi moraali lugeda, bütsantslik ärikultuur pole mitte ainult Venemaale ja Ukrainale omane. Uurisin aga edasi, et mis siis selle summa edastamise peale saab? Vastus muutus juba veidi hägusemaks umbes et siis tohite ehitama hakata. Mina muidugi käisin edasi pinda, et aga kus siis meie ehitusluba ka fikseeritud saab? Tuli välja et ei saagi. Kuskil 300 USD-i tuli kohalikule rajooni asjapulgale maksta ja ta lihtsalt ei pidavat probleeme tekitama. Pealegi soovitati soojalt see asjapulk äriühingu juhatusse võtta, pidi kindlam olema ja peale selle langeks ära ka probleem välismaise äri piiranguga. Mingit meie katastriameti sarnast institutsiooni seal ka otseselt pole, nii et keskusest ei pidavat ka keegi ajusid sel teemal komposteerima. Mul muidugi tuli kohe silme ette 90-ndate Eesti Wabariik, kus osav müüa võis ühe maatüki müüa nii mitmetele ostjatele, kui ta paari tunni jooksul erinevate notarite juurde oleks jõudnud.

Ühest küljest sattusin isegi nagu vaimustusse. Täielik vabadus bürokraatia ja tähenärimise kammitsatest. Ei ole vaja lehekülgede viisi lüürikat genereerida ja hageda mõttetut osa majast. Anarhisti unistus, teie bensiin, meie ideed. Mõõduka tasu eest müdista palju tahad, jolki palki johhaidii.

Aga teisest küljest nohh… mitte et mul kogu selle info peale oleks kahtlused tekkinud, aga kõhklused küll. Raha me maksame, saame oma asutuse püsti panna, aga mingit garantiid ei saa. Lõppude lõpuks võivad kohalikud ametnikud mingil hetkel meie putka maha lammutada, või hakata meilt mitte 300 USD-i vaid 30 000 kuus kasseerima. Pealegi ei inspireerinud ka eriti šanss saada juhatusse mingi suvaline kohalik jope, kes hakkab asju otsustama. Igatahes minu legal opinion-i mõte oli järgmine – saatke see tsirkus pikalt ja unustage Ukraina ära. Tehase ehitame kindlasti, aga kunagi hiljem.  Selline oli siis minu panus dramaatilises protsessis, mille käigus Ukraina jäi ühest puidutehasest ilma. Mitte et ma uhkust tunneks… Aga igatahes selle peale tekkis minus juba suurem huvi, mis imedemaa see Ukraina siis ikka on.  Aga alustame ikka kenasti algusest.

Kui palju pingutas nõukogude rahvas Teises Maailmasõjas? – Täpselt nii palju kui oli vaja fašistlike vallutajate võitmiseks. Ehk täpselt niipalju Ukraina ajaloost kui on vaja teada.

Ukraina ajalugu on tõesti üsna komplitseeritud. Sisuliselt võib seda võrrelda mõnes mõttes ka Balkani ajalooga. Esindatud on terve rida rahvaid ja religioone. Inimeste mentaalsus on üsna erinev. Tinglikult võiks Ukraina jagada kolmeks. Esiteks Lääne-Ukraina ehk kokkuvõtvalt Galiitsia. Enamus Lääne-Ukrainast on kuulunud Poola Rzeczpospolita -sse ning enne II MS-i oli Lviv näiteks Poola linn. Seltsimees Hrsustšov näksas tükikese ära isegi Tšehhoslovakkia küljest, et NSVL-il oleks oma piir Ungariga. Olgem ausad, Poolas on tegelikult alati olnud mingi omapärane demokraatia, seim arvestas alati šlahta arvamusega ning ka talupojad polnud tüüpilised õigusteta lojused nagu mujal Euroopas ja eriti Venemaal. Poolas pole iialgi olnud absolutismi. Muidugi eriti Vene ajaloolased seavad selle üheks põhjuseks miks Poola lagunes ja naabrite vahel ära jaotati. Umbes et näete kallis rahvas, demokraatia ei too head. No las ta siis olla, väike tõetera on siin sees küll, aga ma ei taha mitte sellest hetkel rääkida. Nimelt võib Lääne – Ukrainat võrrelda mõneti Eestiga. Heakene küll, sovokis olime me kõik, aga mitte päris. Just Galiitsias olid aktiivsed metsavennad – bandeeralased, just galiitslased ei seedi venelasi, just galiitslased on need sünged vuntsidega vanamehed, kes korra nädalas käivad metsas oma salajast relvaladu kontrollimas, sest paljugi mis. Just galiitslased olid alati vaikselt Nõukogude Liidu vastu ja soovisid esimesel võimalusel sellest eralduda. Ja Kiievi Maidan sai just sealt piirkonnast suurema jao aktiivseid osalejaid ja toetajaid. Parempoolse Sektori liider Dmitro Jaroš on just sealtkandist pärit. Galiitslased on enamuses katoliiklased ning eriti noorem põlvkond räägib vene keelt raskustega.

Eepiline galiitslane on eepiline

Eepiline galiitslane on eepiline

Mõnikord peetakse vahepealseks piirkonnaks Kiievi ümbrust, mis on täiesti kosmopoliitne ja justkui nähtus omaette. Mina seda eraldi piirkonnana ei vaatleks, vaid peaks seda üleminekuks Läänest Ida – Ukrainaks.

Tegelikult oli kogu Ukraina ala üsna isemeelne ja sõltumatu. Kasakad sõdisid vahelduva eduga kõigi naabritega, sõltuvalt sellest mis hetkel kasulikum tundus.  Kord olid nad liidus Krimmi tatarlastega poolakate vastu, siis mindi kogu kupatusega venelastele kambakat tegema, siis jälle oldi liidus venelastega tatarlaste vastu. Lõbus oli ühesõnaga. Siiski jõujooned ja geopoliitika nõuavad oma.    16-17 sajandi jooksul jagunes Ukraina tinglikult kaheks. Läänepoolne jäi Poola ja idapoolne Venemaa mõjusfääri.

Kasakad olid muidugi mingi aeg Venemaale kasulikud tegelased. Nimelt nad olid võimelised türklaste ja tatarlaste rünnakutele ise vastu astuma ning meie mõistes dotatsiooone vajasid nad minimaalselt. Rahu ajal oli kasakas vahelduva eduga maaharija. Küll aga tekitas kasakate isemeelsus ka teatud komplikatsioone. Kuigi nad olid nominaalselt Venemaa alamad, armastasid nad asju ise otsustada. Nii et kui kaskakad leidsid, et neil on näiteks siidiriidest puudus, siis suundusid nad ilma pikema pupsutamiseta Türki neid hankima. Ja mitte kaubavahetamise teel eksole, vaid üsna meelevaldse ja agressiivse tegevuse vormis, mida tänapäeval ja isegi siis kiputi röövretkeks nimetama. See, et Venemaa oli Türgiga vahepeal rahu sõlminud neid vähe huvitas.  Harjumus on kole jõud. Üldse kippusid kasakad võõrasse varasse üldiselt ja kaubavahetusse eriti, suhtuma teatud üleolekuga.  Nii leidsid endast lugupidavad kasakad, et nende maid läbivatele kaupmeestele kauba eest maksta on sügavalt dispositiivne. Tolleaegse ärieliidi ning kaubandust edendada püüdva keskvalitsuse ajas selline suhtumine muidugi kergelt närvi.  Venemaa kannatas mingi aeg kasakate tembutamist ja eristaatust, kuni  keisrinna Jekaterina sellele 18 sajandil lõpu tegi. Kasakad seati valiku ette – kas muutuda tavalisteks kuulekateks talupoegadeks, või asuda ümber Kaukaasiasse et kasakastaniitsades džigittidega edasi madistada, ehk siis teha mida nad teha oskasid. Osad jäid paigale, kellest said Doni kasakad ja tavalised talupojad, osad tõepoolest vedasid end Kaukaasiasse, kus nad muteerusid Kubani kasakateks ja hetkel elutsevad põhiliselt Krasnodari kandis. Venelased kutsuvad sealtkandi inimesi kubanoidideks ja omistavad neile terve rea jäledaid isikuomadusi. Kubanoidid ei jää loomulikult võlgu ja kutsuvad  Moskva ja Peterburi venelasi sitasteks soome-ugrilasteks ja nende keelt ugri vene keeleks. Ugri vene keel on nende järgi akanje (аканье) ehk siis mingi mõttetu täishäälikute venitamine nagu degeneraatidest ugridele omane on.

Seega on Ida Ukraina pikka aega olnud Vene Keisririigi osa. Sealsed elanikud räägivad tavaliselt vene keelt jubeda ukraina aktsendiga kasutades erinevaid barbarisme. Sellist murrakut nimetatakse suržikuks. Eriti aktiivne nimetatud kõneviisi austaja oli endine Ukraina peaminister Mõkola Azarov (enne nime vahetamist Pahlo, isa poolt eestlane kusjuures) kes tegelikult kas tahtlikult või tõesti isikuomaduste sunnil polnud võimeline ei vene ega ukraina keelt normaalselt rääkima. Ka seltsimees Mihhail Gorbatšov on osaliselt suržiku kandja, kuna tema on pärit Kuubani kandist. Kes on tema kõnesid kuulnud, kujutab selgelt ette kuidas see kõlab.  Sealt piirkonnas on muuseas pärit ka Tõmoshenko ja Janukovitš. Tegelikult tänu Janukovitšile olid kõik pumba juures olevad tegelased pärit just Donbassi kandist. Ida Ukrainale on muidugi Vene Keisririigi kosseisu kuulumine oma pitseri jätnud. Pärisorjus ei mõju hästi. Pealegi revolutsiooni ajal hävitati aktiivsem ja teadlikum osa elanikkonnast – Doni registrikasakad. Alles jäid nagu Venemaalgi proletariaat, kes on alati olnud kuulekas ja passiivne ning kommude võim süvendas neid omadusi veelgi. Sellest tulenebki põhiline erinevus Ida ja Lääne vahel.

Kolmas osa Ukrainas on loomulikult Krimm. Krimmi ajalool ma pikalt ei peatuks, igaüks võib Kreeka ja Genua linnriikide, Krimmi Khaaniriigi ja selle ühendamise kohta Venemaaga kuskilt vikipeediast ise lugeda. Kuni Teise Maailmasõjani elasidki Krimmis põhiliselt tatarlased, kellel nagu taiplik lugeja isegi aru saab oli nii venelaste kui ukrainlastega ühist veidi vähem kui mitte midagi. Ilmselt taipas Jossif Vissarionovitš Stalin juba ette, et selles piirkonnas hakkab kunagi roppu moodi nalja saama. Et kogu eksistensialistlikku olemise mõttetust ja maailmavalust tingitud depressiooni veelgi süvendada küüditas Suur Juht ja Õpetaja krimmi tatarlased koos igasugu muude tšetšeenidega Fergana orgu Usbekistanis. Tõsi küll osadel tatarlastel õnnestus erinevate imetrikkide , Allahi ja ülivõimete abil Türki jalga lasta. Arvatavasti tegi Stalin seda kõike sihilikult, et hiljem oleks palju rohkem lulz-e, ja et tekkiks selline pornograafia et siga ka ei näksi. Krimmi asusid elama põhiliselt päris kohe venelased kohe päris Venemaalt, kes pidasid ukrainlasi hoholl-kubanoidideks ja suhtusid neisse parimal juhul neutraalselt. Perestroika ajal hakkasid aga sinna vaikselt tagasi imbuma tatarlased. Türgist tulnud tagasiimbujad olid kohalike venelaste suureks pahameeleks juba pikka aega kapitali orjad olnud, ning tõid endaga kaasa Ukraina olude jaoks päris kopsakad investeeringud. Ning nagu sellest oleks veel vähe, näitasid tatarlased end kokkuhoidva kommuunina, kes suutsid enamikel juhtudel kollektiivselt oma huvide eest seista ja kohalikke vahelduva eduga närvi ajada. Nende tegevus seisis mereäärsete maatükkidega hangeldamises või siis lihtsalt nende oma vajadusteks ostmises. Rikkamad lasid enda maadele vaesematel maju ehitada ning üsna lühikese ajaga moodustus Krimmis uuesti arvestatav tatarlaste kogukond. Venelased said aga juurde veel ühe kontingendi keda hohollide kõrval vihata.

Eraldi mainiksin ära, et Krimm arvati Ukraina koosseisu alles 1954 aastal seltsimees Hrustšovi initsiatiivil. See annab põhjust venelastel kisada, et Hrustšov oli halvas mõttes pederast, ning lihtsalt andis lambist hohollidele tükikese Pühast Venemaast. Ukrainlased jälle väidavad, et see oli kompensatsiooniks kõige nende perverssuste eest mis nõukogude võim ukrainlastele tegi, nagu küüditamised ja Golodomor. Võta sa siis nüüd kinni, eksole.

Vaat nii… Vaat sellistes oludes hakkasidki hargnema edasised sündmused. Ostame kõik popcorni ja vaatame mis edasi sai.

Inimene on inimesele hunt, aga zombi on zombile zombi.

Mis siis ikkagi juhtus Ukrainaga peale taasiseseisvumist 16 juulil 1990 aastal? Tegelikult ei juhtunudki midagi. Riik justkui sai iseseisvaks, kuid elas inertsist siiski edasi nõukaajas. Eestis päris nii ei läinud. Meil said sisuliselt kohe pukki üsna lääne- ja reformimeelsed poliitikud, kes suhted Venemaaga kiirelt ära rikkusid. Oli see hea? Takkajärgi vaadates vastaks psühholoogilise testi formaadis – pigem jah. Eks võta ju Venemaa pea kõiki liiduvabariike kui enda kolooniaid, mis vaid mingi arusaamatuse tõttu on ajutiselt oma keskusest eemaldunud. Õnneks ei ole Venemaa press enam viimane aeg kasutanud sõna “lähivälismaa”. See sõna justkui viitas, et endised liiduvabariigid on nagu välismaa ja nagu ei ole ka. Vähemasti Balti riikide kohta selle sõna kasutamist pole ma viimased viis aastat enam täheldanud. Küll aga teiste exliiduvabariikide kohta. Tegelikult näitab see suhtumise muutumist meisse. Üsna loogiline ka ju. Oleme me ju Euroliidus ja NATO-s. Ehk siis lasime jalga esimeste seas ja teistest kaugemale. Ei saa muidugi ka meid mingiks eriliseks tarkuse ja ettenägemise etaloniks pidada, eks oleme ka ise erineva raskusastme lollustega hakkama saanud. Kuid takkajärgi tarkusena paistab, et käitusime teiste taustal ikkagi suhtkoht adekvaatselt.

Natuke revolutsioonilist kunsti

Natuke revolutsioonilist kunsti

Ukraina aga jätkas rahulikku neosovoki stiilis eksistentsi. Venemaa ja Ukraina vahel polnudki erilist vahet märgata kuni Venemaal sattus pukki Putin ning hakkas seal omaenese tarkusega majandama võttes järsu pöörde autoritaarsuse suunas. Seda oli tal ka lihtne teha. 90-ndaid meenutab keskmine venelane häbi- ja kurbusetundega. Kriminaalmajandus õitses, ning kõik naaberriigid pühkisid Venemaa vastu jalgu (noh keskmise venelase arvates). Asi pole tegelikult isegi mitte niivõrd Jeltsini saamatus valitsemises (mis tegelikult oli ka saamatu) vaid nafta hinnas. Jeltsinil ei vedanud, kuna tema valitsemise ajal oli naftahind rekordiliselt madal. Kuna aga Lumise Nigeeria auväärse hüüdnime saanud Venemaa midagi muud märkimisväärselt ei tooda (veidi relvastust lisaks) siis sõltub riigi ja kodanike heaolu süsivesinike ekspordist ja ainult sellest. Osaliselt on nafta ja gaasiga seotud ka Ukraina areng. Kulgevad ju olulised nafta ja gaasitorud just nimelt läbi Ukraina. Ka lääneriigid ei olnud huvitatud mingitest ekstreemsetest evolutsioonidest Ukrainas, kuna see seadis ohtu nende tarned Venemaalt. Pealegi said Ukraina asjapulgad toru pealt üsna edukalt sehvti teha ja profitit teenida.  Gaasitoru pealt võtab liini omanik alati oma profiti. Igas riigis ja igalt torult. Ainuke asi et ei maksa ahneks minna ning tarvis on hoida kogu kupatus enam vähem transparentsena. Kasvõi omaenda huvides. Ukrainas seda ei olnud. Iga võimule saanud tegelane üritas endale rabada suuremat sissetulekut, gaasitarne skeemid läksid aga juba üldse fantastiliseks. Ei hakkaksti neid skeeme lähemalt kirjeldama, siililegi on selge, et kui Venamaa ja Euroopa vahel on 105 Ukraina, Kaimani saarte, Küprose ja muu PANLIBHONCO äriühingut, siis pole asi niisama mugavuse mõttes tehtud. Põhjust peab otsima profitis. Eriti paistis sealjuures silma Tõmoshenko, kes allkirjastas röövelliku gaasilepingu Putiniga. Hetkel ei oskagi öelda, kui palju Tõmoshenko selle lepinguga endale tasku pistis, kindel see, et palju.

Sisuliselt Venemaa ei suhtunud kunagi Ukrainasse vaenulikult. Sellisel käitumisel on palju põhjuseid. Esiteks ei pidanud Putin kunagi Ukrainat iseseisvaks ja täisväärtuslikuks riigiks. Ilmselt mõtles ta alati Ukrainast kui mingist Venemaa osast. Pealegi oli Ukraina eeskuju väga kasulik sisepropagandaks. Venelased jäid kiiresti nõusse Putini diktaatorlusega, sest et see justkui nagu tagas riigis stabiilsuse. Nojah, võrreldes Venemaa 90-ndatega on Putini Venemaa tõesti veidi stabiilsem. Pealegi venelased armastavat karmi ja julma liidrit, keda kogu maailm kardab. Kardab, tähendab austab. Venelasel on lihtsalt vaja elada tugevas impeeriumis, isegi siis kui see tugevus on vaid propaganda mull. Ja just selleks kõlbas Ukraina väga hästi. Putin sai näpu püsti ajada ja öelda – vaadake mis neil seal toimub, tahate ka sellist demokraatiat või? No see nõks on iseenesest ju pea kõigile riikidele omane. Ärme unustame meie kodumaise pressi kahjurõõmsat kilkamist teemal, et kriis tabas palju hullemini Lätit kui meid. No on ju vaja kodanikele näidata, et on isegi Eestist veel mõttetumaid riike. Eneseteadvus eksole.

Just nimelt Ukrainas lõi ennenägematult õitsele uus kunsti- ja elustiil – neopizdetsism. Eks me kõik ole kuulnud anekdoote vene uusrikastest, kel on palju raha, kuid puudub täiesti maitse ja mõistus. Venemaal hakkab see tendents veidi taanduma. Jääb küll klassikaline venelastele omane spetsiifiline ilumeel, kuid sealne kontingent hakkab juba midagi taipama ning vähemalt tellib endale pädevad stilistid ja konsultandid. Ukrainas aga see kupatus veel täiesti õitseb ja õilmitseb. Heaks näiteks oleksid põgenenud presidendi Janukovitši ja peaprokuröri Viktor Pšonka kodust leitud kunst, mis igas normaalses inimeses kutsub esile pretsedenditu fallomorfi. Eriti markantseks näiteks oleks Odessast pärit ja Vene/Ukraina Barbie hüüdnime kandev Valeria Lukjanova. Nimetatud isend näeb välja ülimalt omapärane. Ise ta muidugi intiimseid üksikasju ei avalda ning kohati on ta isegi väitnud, et ta ilu on loomulik. Eksperdid aga hindavad puhtalt välimuse põhjal tema investeeringuid plastilisse kirurgiasse ligemale 400 000 USD-i suuruseks. Valeria on ka muidu aktiivne neiu. Abielus on ta Odessa ettevõtja Dmitri Škraboviga, kelle äriühing OOO Glavstroi võidab pidevalt riigihankeid kanalisatsiooni paigalduse ja ehituse valdkonnas. Ilmselt otsib ärimees Dima vabal ajal eneseväljendust oma abikaasa tuunimises. Ka Valeria otsib aktiivselt eneseväljendust ning oma sisemise mina avamist. Nimelt arendab ta oma blogi ning on netis tuntud Amatue hüüdnime all, pärit on ta oma jutu järgi Plejaadidelt (kurjad keeled väidavad et Alfa Kentaurilt, nagu keegi ei teaks et Alfa Kentaurilt on pärit ainult lohhid) ta praktiseerib astraalrände, oli eelmises elus Atsteekide jumal Quetzalqoatl ning nimetab mõttetuid tavainimesi putukateks. Ühtlasi korraldab Amatue – Valerija lucid dreaming-u kursusi, kel huvi pange ennast aga kirja. Kaua võib putukas olla, äh?

Neopizdetsism on karm aga õiglane

Neopizdetsism on karm aga õiglane

Amatue vaatab sind nagu putukat

Amatue vaatab sind nagu putukat

Aga tuleme kaunite kunstide juurest tagasi Ukraina lähiajalukku. Sisuliselt üritas Putin Ukrainale käppa peale panna juba 2004 aastal, kui toimus Oranž Revolutsioon. Siis tõrjusid Tõmoshenko ja Juštšenko võimult Janukovitši, kes võitis presidendivalimised pettuse teel. Januki valimiskombinatsioonid kisuti päevavalgele, ning esimest korda kogunes Kiievi kesklinnas Maidan. Kuulu järgi tekitas see kõik Putinis jõhkra butthurt-i ning ta olevat juba siis olnud valmis sissetungiks. Ometi ei läinud kõik plaani kohaselt, ning Putin otsustas rakendada veidi pikaajalisemat ja kavalamat plaani.

Muidu aga kulges kõik omasoodu edasi ilma et poliitiline süsteem Ukrainas oleks muutunud. Ka Juštšenko ja Tõmoshenko varastasid nagu oskasid ning mingi aja pärast hakkasid kohalikud hoopis tädi Juliat pidama moskvameelseks poliitikuks. Järgmised valimised võitis juba Januk. Siinkohal juhin tähelepanu esimese ja teise maidani erisustele. Esimest maidani võib näiteks võrrelda hiljutiste sündmustega Egiptuses kus rahval sai kõrini president Mubarakist, ning nüüd on rahvas valinud end valitsema kindral Tantawi. Miks ma ei usu, et asjast asja saab? Lihtsalt sel põhjusel, et rahvas ise jääb passiivseks. Heakene küll, nad said nüüd omale uue Suure Valge Isa, kes viib Egpituse rahva võidult võiduni. Ei vii. Sest rahvas ise on passiivne. Härra Tantawi võis võimule saada isegi heade kavatsustega, kuid võim rikub inimest. Eriti veel kui valitseja näeb, et rahvas kannatab ja eriti ei vigise, või kui siis mõõdukalt. Mõne aja pärast on egiptlastel uus Mubarak. See juhtus ka Ukrainas. Nüüd aga asus Putin juba väga jõuliselt tegutsema, et Janukit juhtida. Sisuliselt olidki siin põhitegelaseks kaks tõbrast – Putin, kes oli kaval ja Januk, kes arvas et ta oli kaval. Sisuliselt oli Janukovitšit lihtne juhtida. Januki IQ oli juba iseenesest madal, ning tema loomuomane ahnus tegi ta veel eriti manipuleeritavaks. Sest mis sa ikka ootad mütsivargalt. Nimelt oli Janukovitš noorena kaks korda karistatud. Esimest korda kuulus ta pisivaraste jõuku, kes inimestelt mütse varastasid, teine kord sattus ta trellide taha kehavigastuste tekitamise eest. Tsoonis oli ta hüüdnimi Mölakas (Хам). Hiljem ta justkui kahetses ja hakkas nagu heaks või midagi sellist. Ma tahaks lähemalt seletada, kuidas selline elukas üldse presidendiks sai, kuid kahjuks ei suuda ma siinkohal midagi mõistlikku öelda. Ise tahaks ka teada. Kuulu järgi tahavad ukrainlased ise ka seda teada. Igatahes käis Maidanil ringi selline anekdoot:

  • Mikola, kas sa kuulsid kuidas Klõtško ja Janukovitš öösel kangialuses kokku said?
  • Ei ole kuulnud, aga mis siis juhtus?
  • Ah mis seal ikka juhtus, Viktoril on nüüd nägu kinni löödud, aga Vitja jäi mütsist ilma…
Temal oli kullast peldik. Mida sina oled oma elus saavutanud?

Temal oli kullast peldik. Mida sina oled oma elus saavutanud?

Putin andis Janukile väga selged juhendid – tee nagu mina tegin. Kõigepealt kõrvaldas Putin riigi juhtimisest oligarhid. Abramovitš ja Berezovski lasid riigist jalga, Hodorkovski läks üldse kinni. Oligarhide heaks töötanud meediakanalid suleti. Oligarhide varad võttis Putin lihtsalt tuima näoga omale. Mitte et härrad oligarhid oleks rahvale rohkem mõelnud kui Putin, lihtsalt Vova ei kannatanud konkurentsi. Hodorkovskist on aga nüüd üldse peaaegu et pühak tehtud. Seejärel määras Putin võtmepositsioonidele omad inimesed. Kunagi revolutsiooni ajal hävitasid venelased oma eliidi – aadlikud. Seejärel hävitati mõtlevad ja intelligentsed inimesed. Mingil määral säilis mõtlemisvõime ja intelligents ainult eriteenistustes. No kogu seda lollikarja peab ju keegi ohjama, eksole, päris debiile ei saa ka ju protsessi kontrollima panna. Seega on kogu Venemaa eliit eriteenistuste taustaga. Kuna ka Putja ise on kaageebeeeelane, siis selge, et juhtivad kohad said just nimelt sellest organisatsioonist võrsunud isikud. See on üks põhjus miks vene eliit ei saa iialgi jutule lääne eliidiga. Lääne eliidi moodustavad pea eranditult ärimehed, kelle esiisad on oma majanduslikku impeeriumi ehitanud mõnikord isegi sadu aastaid (Rotchildid, Vanderbiltdid jne). Ärimees mõtleb teistmoodi kui ment ja sõjaväelane. Ärimehe jaoks eksisteerib win-win situatsiooni, kus kõik saavad mingi profiti. Eriteenistuslasel seda ei ole, vaenlane tuleb hävitada. Isegi kui ise sealjuures kahju saad. Sõjas ju ikka on kaotused, eksole. Vene eliidil puudub täiesti majanduslik mõtlemine, äri vaadeldakse kui üht vahendit sõja pidamiseks. Pealegi naftat ju nii ehk naa ostetakse,  mis siin ikka peenelt kombineerida. Meie asi on hinnaga mängida ja kraani aeg ajalt kinni ja lahti keerata. Ometi olid Putini meeskonna inimesed sada korda pädevamad kui Januki omad. Sest kes olid Janukovitši inimesed? Tema suvalised tuttavad Donbassist, keda ta ametisse määras ustavuse järgi, ning ustavus tähendas enamasti seda, et nende kohta oli olemas kompromaat. Kuni kõik oli stabiilne tegeles see kamp ainult varastamisega, nagu homne päev ei saabuks kunagi. Ilmselt see seltskond juba arvestas, et mingi hetk tuleb lesta tõmmata, ja selleks on raha vaja. Kui olukord muutus tuliseks ei olnud kogu Januki kambast vähematki kasu, sest peale varastamise nad midagi ei osanud. Nende tegevus seisnes põhiliselt enneolematult idiootlike otsuste vastuvõtmisest ja inertsist edasi varastamisest. Nii eraldas Januk neile ohtralt plekki antimaidanile inimeste värbamiseks ning kriminaalse lumpeni “tituškate” tasuks. Enamuse rahast pistsid aga need tegelased enda tasku, mille peale enamus tituškaid lihtsalt lasti üle. Ainukesed pädevad inimesed olid otse Putini poolt soovitatud konsultandid ja FSB agendid, kes kuulusid nii valitsusse kui ka miilitsa ja sõjaväe juhtkonda.

Ühtlasi hakkas Janukovitš Putini soovitusel lagundama Ukraina armeed. Sellepärast ongi sellest hetkel järel vaid hale vari. Sõjavägi oli alafinantseeritud ning kutsealused pidid näiteks teenistusse saabumisel oma vormi ja varustuse ise välja ostma. Laialt levinud olid ka kõikvõimalikud vargused.

Teine oluline Januki viga oli see, et ta ei suutnud või ei tahtnud likvideerida oligarhe. Jah ta pitsitas neid. Ta pitsitas Igor Kolomoistkit, pitsitas omaenda sponsoreid, Ahmetovit, Pintšukki ja Firtaši. Aga ei hävitanud kedagi. Janukovitši poeg ja muud “pere” liikmed hõivasid riigis edukaid ärisid ja kõrvaldasid konkurente. Kuid oligarhid suutsid ikkagi ellu jääda ja ropult vihastada. Paljud oligarhid finantseerisid Maidani. Nii oli seal alati palju süüa, vahistatud Maidani aktivistidele palgati parimad advokaadid ja üldse Maidani rahvas puudust ei kannatanud. Nende asi oli korralikult oma eluga riskides võidelda.

Karmid tegijad

Karmid tegijad

Ainukese võimaliku konkurendi Julia Tõmoshenko lasi aga Janukovitš üldse vangi panna. Ei saa muidugi öelda, et PÄRIS ilma asjata, kuigi siin ei olnud mängus õigusemõistmine, vaid poliitika.

Janukovitš aga hakkas üha enam reaalsustaju kaotama. Ja miks ka mitte. Idioodi unistus oli täitunud, Janukovitšil oli terve rida villasid, nii kodu- kui välismaal, ta oli oma pere majanduslikult kindlustanud, ning saanud ka Putinilt garantii, et tal lastakse igal juhul vähemalt mingil kujul Ukrainat valitseda. Isegi siis kui Ukraina on vaid Venemaa sateliit. Putin aga kujundas vaikselt enda jaoks sobivat situatsiooni. Nii oli tema sooviks et Ukrainas tekkiks midagi kodusõja taolist. Põhjendusega, et Ukraina ise ei suuda korda tagada oleks olnud lihtne oma väed rahuvalvajatena sisse viia ning hiljem Ukraina Venemaaga liita.

Mind on raske leida, kerge kaotada ja võimatu unustada. Viktor Janukovitš  ©.

Janukovitš läks lihtsalt liiale. Nii Putini kui oma rahvaga. Ilmselt oli ta suusõnaliselt juba Putinile andnud nõusoleku liituda Tolliliiduga. Kuid kuna Janukovitš oli omast arust veel ka väga kaval, siis otsustas ta ka Euroliiduga läbirääkimisi pidada. Vaevalt ta kunagi tõsiselt kaalus EL-iga ühinemist, kuid trikk iseenesest mõjus. Putin ei tahtnud kuidagi oma plaanist loobuda ning eelmise aasta detsembris lubas ta Ukrainale 15 miljardit USD-i laenu anda. Laen see nüüd vaevalt et oli, pigem oli see viimane sissemakse Janukovitšile oma kodumaa müümise eest. Janukovitš kuulutas selle peale, et lõpetab EL-iga läbirääkimised. Kuid nüüd sekkus ajalukku Ukraina rahvas. Sellist asja ei oodanud ei Lääs ega Venemaa. Putin ilmselt otsustas ukrainlaste üle Janukovitši põhjal ning pidas neid passiivseteks rahamaiateks tõbrasteks. Lääs aga ei suutnud ukraina inimeste kangelaslikkust uskuda.

Eelmise aasta novembris teatas Janukovitš et lõpetab EL-iga läbirääkimised assotsiatsiooni üle. Ukrainlastele oli see löök. Isegi mitte niivõrd selle pärast, et nad kõik oleks väga euroliitu tahtnud, peale suure hulga eurointegratsiooni pooldajate oli sel ka arvukalt vastaseid. See oli lihtsalt äärmiselt tõpralik käik nende presidendi poolt. Oli ta ju kogu aja kinnitanud, et tema valitsus on võtnud suuna Euroliidule. Oma äraütlemisega tõestas ta veelkord, et tal on oma rahvast savi. Maidanile kogunes seepeale rahvahulk ning Maidani hakati kutsuma Euromaidaniks. Tõepoolest tulid sinna esialgu tudengite ja intelligentsi esindajad, kes soovisid Ukraina astumist Euroliitu. Avaldati meelt, tantsiti ja lauldi. Ühesõnaga Maidan oli nagu Maidan olema peab. Peale nädalast meeleavaldamist hakkas rahvas juba vaikselt laiali minema. Intelligendid suundusid kohalikesse kõrtsidesse ja kohvikutesse, et oma kurva saatuse üle koos arutada ja paar õlut rabada. Siis aga tungis Maidanile jäänud väiksele tudengite grupile kallale miilitsa eriüksus Berkut ja sisuliselt ilma mingi tõsise põhjuseta peksis kõik kätte sattunud inimesed vaeseomaks. Peale seda ei saa me enam rääkida Euromaidanist, vaid lihtsalt Maidanist. Miilitsa poolne vägivald ajas väljakule juba absoluutselt kõik ühiskonna kihid, kellel oli seltsimees Janukovitšist kopp ees. Ilmselt nägi Putin juba siis, et Ukraina rahumeelset liitmist Tolliliiduga ei tule, ning ta otsustas käivitada varuvariandi, kodusõja ning hilisema Ukraina liitmise Venemaaga. Kuid ka siin tekkisid probleemid. Kodusõda ei tahtnud kuidagi pihta hakata. Maidan küll loopis kive ja süütepudeleid, kuid mingit üldist vägivallapuhangut ei kaasnenud. Nagu öeldakse et ainult Ukrainas kaitsevad jalgpallihuligaanid inimesi politsei eest ja mitte vastupidi ning ülestõusnud kaitsevad kauplusi politsei eest ja mitte vastupidi. Võimu esindajad organiseerisid jõudumööda antimaidane, kuhu veeti sunniviisiliselt või raha eest kokku üsna kirev seltskond. Samas mingeid erilisi kaklusi kahe leeri vahel ei toimunud, antimaidan võttis asja väga passiivselt ja üritas esimesel võimalusel laiali joosta. Putin vaatas kogu seda tsirkust pealt kasvava rahutusega. Kui ka kaks kuud Maidanil jahmerdamist mingit kodusõda esile ei kutsunud, hakkas Putjal suurest vihast juba koiliblikaid persest lendama. Nii komandeeris ta Kiievisse paar spetsialisti, kes tegid viimase pingutuse vägivalla puhkemiseks – paigutasid Maidani kohale katustele snaiperid, ning andsid käsu protesteerijaid tulistama hakata. Kahe päevaga tapeti peaaegu sada ülestõusnut. Sest kui nii võtta, milleks on vaja snapiritel ülestõusnutega võidelda? Täpsuslaskurid ei saa midagi maha suruda, nad võivad ainult inimesed üles ärritada, nii et nood kukuvad tapma kõiki ettejuhtujaid. Seda aga ei juhtunud. Ning kõik vaid tänu ukrainlaste kadestamisväärsele enesevalitsusele.

Vaat sellised nad ongi

Vaat sellised nad ongi

Võib olla oleks Putja veel mingi kavala plaani välja pakkunud, kuid siis hüppas Janukovitš alt ära. Õieti öeldes, oli president isegi suht kaua adekvaat. Kõigepealt hakkasid riigist põgenema tema “pere” liikmed ja location boss-id. Nad võisid muidugi olla täielikud idioodid, kuid just nõrgamõistuslikel on tavaliselt üsna arenenud taju. Nii tajusid isegi nemad, et neid hakatakse varsti peksma ja võib olla isegi jalgadega. Seepärast otsustasid nad armastada oma kodumaad ja austada oma presidenti ohutust kaugusest s.t. välismaalt. Kui Janukovitš nägi et rottide põgenemine laevalt võtab juba massilised mõõtmed, otsustas ta üks kord elus olla demokraat ja austada enamuse valikut, s.t. ka ise lesta tõmmata. Peale pikka peidusolemist ilmus ta lõpuks välja Venemaal, kus andis enneolematult idiootliku pressikonverentsi ning pole peale seda millegagi enam silma paistnud.

Putin aga otsustas suurest vihast ikkagi alustada oma rahutagamise missiooni Ukrainas. Läänemaailmale üritab Putin midagi sonida fašistlikust riigipöördest ja ohust vene kodanikele. Praeguse seisuga on ta hõivanud Krimmi kuid pole edasi liikunud. Kui situatsiooni süveneda, siis selge on see, et esialgse plaani kohaselt poleks ta mingil juhul vaid Krimmiga piirdunud, vaid pretensioonid olid vähemalt Ida-Ukrainale kui mitte tervele riigile. Nimelt pole Krimmis joogivett, ning seda tarnitakse Ukrainast. Pealegi pole Krimmis ka autonoomset elektrivarustust. Krimm elab dotatsioonidest ning selle ülalpidamiseks peab Venemaa eraldama üsna suuri summasid. Kuid samas oli Krimmis kõige rohkem venemeelseid ning venelaste sissetung kulges suhteliselt rahulikult.

Mis aga sai Ida – Ukrainast? Kiiev pidi midagi kiiresti otsustama, kuidas kogu seda pornograafiat ohjata. Nagu enne öeldud, oli Janukovitš viinud Ukraina sõjaväe väljasuremise äärele, ning sellele eriti loota ei saa. Miilitsajõududes teenis palju Janukovitsi pooldajaid ning avalikke või salajasi FSB agente. Seega saab miilitsale loota vaid niivõrd kuivõrd. Berkut, Fööniks ja muu linnuvabrik saadeti üldse laiali. Hetkel käib korrakaitseorganite ümberkujundamine, kuid see võtab aega. Sellepärast kaasaski Kiiev Ida – Ukraina valitsemisse rõhutud oligarhid. Nii näiteks määrati Dnepropetrovski kuberneriks juudi päritolu oligarh Igor Kolomoiskii ning tema abiks samamoodi juudi rahvusest ärimees Boris Filatov. Miks on oligarhid lojaalsed Ukrainale? Sest nad ju teavad, mis Putin teeb nendesugustega. Ukrainas on neil mõju nii poliitikas kui äris. Venemaal muutuksid nad järjekordseteks Hodorkovskiteks või Berezovskiteks. Teiseks on nad pärit kohalikust keskkonnast, omavad sidemeid, tunnevad inimesi ja saavad kiirelt ning efektiivselt majandada.

Tüüpilised judobandeeralased.

Tüüpilised judobandeeralased.

Mis puutub Kolomoiskisse ja Filatovisse, siis on nad omamoodi Venemaa vaenlase arheotüüp. Kuna Vene meedia üritab kõigest jõust jätta muljet Ukrainast kui fašistide pesast, siis nimetatakse seal kõiki maidani-meelseid ukrainlasi by default bandeeralasteks. Nimetus tuleb omaaegsest Ukraina ühistkondlikust tegelasest Stepan Banderast. Bandera oli kergelt öeldes vastuoluline isik. Teise Maailmasõja ajal üritas ta võidelda Ukraina iseseisvuse eest. Nii võitles ta venelaste ja sakslaste vastu ning istus mitu aastat Saksa koonduslaagris. Samuti moodustas ta Ukraina Vabastusarmee, mis hiljem liidus sakslastega üritas punaarmee pealetungi peatada ning hiljem mööda Ukraina metsi kommude vastu partisanisõda pidas. Nimetada Banderat fašistiks pole just eriti kerge. Natsionalist oli ta kindlasti, kuid sellega asi ka piirdus. Liit sakslastega tulenes pigem lihtsalt situatsioonilisest valikust . Ometi on Banderast Nõukogude ajalookäsitluses tehtud mingi eriti räme fašist, kes keetis kommunistide lastest borši ja oli üldse siga. Sovoki mentaliteediga inimesed aga loomulikult fašiste vihkavad. Siinkohal tulevad mängu sovieti kultuurile omased teineteist välistavad paragrahvid. Nimelt ei kannata sovokk (ja üldiselt ka venelane) silmaotsaski juute. Juudid lõid Tsiisuse risti ja müüsid revolutsiooni ajal Venemaa maha (seni pole selge kellele). Ja üldse on nad pahad inimesed. Toon siin näitena ära hiljuti Facebook-is asetleidnud kommentaarikakluse lühikokkuvõtte:

  • Sinusugusel bandeeralasest sitapeal pole enam Krimmi asja, on selge? See on nüüd Venemaa osa!
  • Noormees, ma juhiks teie tähelepanu asjaolule, et olen juudi rahvusest. Seega on mind bandeeralaseks ja fašistiks nimetada veidi loogikavaba, kas te ei leia?
  • Kuradi juudi siga! Kahju et Hitler teid omal ajal kõiki kasti ei löönud!
Ma olen Elman, aser. Elan Kiievis. Bandeeralane

Ma olen Elman, aser. Elan Kiievis. Bandeeralane

Ja voila, tekkiski selline omapärane mõiste nagu judobandeeralane. Veel hiljuti eksisteeris ta vaid laboratoorsetes oludes ja internetimeemina. Kuid nüüd härra Kolomoiski näol on ta ka materialiseerunud. Judobandeeralane on just see, kelle süül on Venemaal vaesus, toimuvad terrorirünnakud, loodusõnnetused ja Vene Inimesel on muidu raske.

Igor Kolomoiskii - Dnepropetrovski kuberner, oligarh, juut, fašist ja muidu tore inimene.

Igor Kolomoiskii – Dnepropetrovski kuberner, oligarh, juut, fašist ja muidu tore inimene.

Stepan Bandera ei vaata sind üldse

Stepan Bandera ei vaata sind üldse

Siis ei tõuse tühjast tüli, sita pärast sekeldusi, kuse pärast kanget kaklust.

Mis jäeldused me saame sellest kõigest teha? Väga palju ja kasulikke järeldusi tegelikult. Esiteks, ei ole Ukraina juures vaja hakata omakorda otsima judobandeeralasi. Loomulikult Venemaa käitub nagu viimane siga. Kuid pange tähele, Venemaa ei kasutanud jõudu Balti riikide või Kasahstani vastu, vaid just Ukraina vastu. Miks? No noritakse ju ikka kõige nõrgemaga. Ukraina on iseseisev sama kaua kui Balti riigid. Kuid miskipärast ei ole ta suutnud jalule tõusta. Ärme siinkohal süüdistame kogu maailma, ukrainlased on ise sama palju süüdi. Ajaloolised protsessid on üldse karmid ja halastamatud.

Veelkord leiab tõestust herr Bismarcki mõttetera, et venelasi ei tohi iialgi uskuda. Selle taustal on meie Ansipi kilkamine, et meie piirileping annab mingid tagatised suht lollakas teema.

Tegelikult ei saa Läänt ka eriti usaldada. Võib olla hiljem kirjeldan lähemalt EL-i ja USA osa Maidani jahmerdamises, kuid hetkel enam ei viitsi. Lääs pole just eriti pahatahtlik, kuid see eest mugav ja küüniline. Ning Ida-Eurooplast ta ei mõista. Ei suuda ja ei taha. Positiivne moment kogu Ukraina jama juures on see, et meid on hakatud siiski rohkem mõistma, just tänu Venemaa kamikazelikule käitumisele.

Loota saab vaid iseendale. See, et Maidan hetkel lahenes suht positiivselt, on põhiliselt ikkagi ukrainlaste endi teene. Parem saavutada hiljem eneseteadlikkus, kui mitte kunagi. Iseseisvus sellist mõistmist ja ühiskondlikku aktiivsust iseenesest kaasa ei anna.

Äh?

Äh?

FacebookTwitterGoogle+TumblrPinterestLinkedInBlogger PostLiveJournalShare

Sissejuhatuseks

Tervitus kallid sõbrad, tuttavad ja muidu head inimesed.

 

Pean teile teatama kurva uudise – minuga juhtus just selline asi, mida ma veel pool aastat tagasi arvasin et eluilmas ei juhtu. Nimelt ma hakkasin blogi pidama. Sündmus kutsus minus esile kerge kognitiivse dissonantsi, kuid sellest hoolimata hakkab blogimine juba kergelt meeldima.

 

Tahaksingi siin paari sõnaga peatuda sellel, mis siia blogisse võiks tulla. Kuna ise huvitun ajaloost, poliitikast ja majandusest, siis ma pakun et midagi nendest eluvaldkondadest siia  ka tulema hakkab. Ma ise kujutan ette mõnusat õhtupoolikut kuskil kamina ees paari õllega, kus ma oma külalistele jutustan, mis ma neist maailma asjadest arvan. Sellepärast ei hakkagi ma siin eriliselt akadeemilist kõnepruuki kasutama. No see enam – vähem diplomaatilise konstrutksiooniga lause tähendas seda, et jutus võib esineda mittenormatiivset leksikat. Kes sel teemal on ülitundlik, neile soovitaks edasisest lugemisest hoiduda või siis kuidagi sisse elada, lõdvestuda ja proovida asja mõnuga võtta. Samas olen ise väga tolerantne inimene, eksole.

 

Tegelikult on mulle alati meeldinud kajastada vähelevinud teemasid. Eks Eesti meedia ja üldse kõik Eesti asi on üsna ühekülgne ja väga laiale lugejaskonnale orienteeritud. Nii näiteks ei leia eriti kajastamist Aasia riikide arengud ja üldse idapoolt tulevad uudised on suht üheülbalised a la Hiinas Sichuangi provintsis värviti mägi roheliseks või Indias tõmbas  mees peenisega rongi paigast. Ei oska öelda, kas meie lugupeetud meedia ei pea vajalikuks neid sündmusi kajastada või puuduvad meil lihtsalt nagu öeldakse vabad resursid. Igatahes üritan omalt poolt neid puudujääke edaspidi jõudumööda korvata. Ja eks ma sõltuvalt vaba aja ja tahtmise olemasolust püüan siia ka muuud võimalikult huvipakkuvat infot lisada.

FacebookTwitterGoogle+TumblrPinterestLinkedInBlogger PostLiveJournalShare