Facebook Profile Master

jaanuar 2018
E T K N R L P
« nov.    
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Rubriigid

Facebook Profile Master

Mis toimub Ukrainas?

 

Tegelikult on sellist küsimust mulle viimane aeg suhteliselt tihti esitatud. Vist sellepärast, et  ma oma tuttavate seas tuntud inimesena, kes idapoolt toimuva vastu huvi tunneb. Heakene küll Ukraina pole muidugi geograafiliselt just eriti lõunas, aga siiski kuulub ta endiste NL liiduvabariikide hulka. Tavaliselt eestlased just mingid erilised Ukraina huvilised ei ole, nüüd aga on viimaste aegade sündmused kõvasti laineid löönud ja kõigil on palju küsimusi. Tegelikult ongi selle jutu eesmärk, et ma ei peaks reaalis kogu lugu algusest peale jutustama, vaid saaksin inimesi siia seda lugema saata. Iseenesest ju uudiseid ilmub Ukraina kohta vaat et iga tunni aja tagant, küll aga pole eesti keeles eriti pädevat analüütikat leida. Seda puudujääki ma üritangi likvideerida.

Eks ma siis alljärgnevalt üritan välja öelda oma arvamuse asjast. Ühtlasi ka seletada mõningaid põhimõisteid nagu judobandeeralane, fofudja, neopizdetsism jne.

Esimesed kontaktid. Somewhere your lawyer is thinking about you.

Esimest korda puutusin lähemalt kokku Ukrainaga umbes viis aastat tagasi. Sain ühelt oma kliendilt tellimuse uurida tausta kuidas oleks Ukrainas väikse puidutöötlemise tehase ehitamisega ning mis probleemidega sealjuures võib kokku puutuda. Ega ka mu enda teadmised Ukraina kohta olid siis suht pinnapealsed. Teadsin nagu ka kõik teised, et see on meie endine saatusekaaslane NL-i päevalt ja et nad saavad seal enam – vähem omadega hakkama. Plus veel hägused mälestused Kiievi ja Odessa külastamisest lapsepõlves. Kliendil oli isegi sobiv koht selle võimaliku tehase jaoks valmis vaadatud. Hakkasin siis uurima, kuidas on lood maaomandi, detailplaneeringu, ehitusloaga ja muude tootmise alustamiseks vajalike formaalsustega. Kõigepealt lõi mind veidi pahviks seaduste rangus. Välismaalased ei tohi omada põllumajanduslikuks tootmiseks määratud maad. Ning piirkond, kus vajalik maatükk oli välja valitud osutuski just põllumajanduslikuks maaks. Uurisin ja uurisin, mõtlesin ja mõtlesin, ning kirjutasin siis oma küsimuse – kas maa sihtotstarvet saab muuta – kohalikku Ukraina juristide foorumisse.

Kui nüüd puhta aus olla, siis jättis foorum üsna kummalise mulje. Tuginedes oma kodumaa kogemusele olin valmis lugema lehekülgede viisi postitusi erinevatest kollisioonidest ja legaalkonstruktsioonidest, mis oleks lollil välismaalasel kasulik teada. Aga jah, võta näpust. Foorum nägi välja selline – esitatud küsimus, heal juhul üks-kaks vastust ja sellele järgnev pikk rodu postitusi stiilis meie kontaktid on siin, oleme õigusnõustamise/ärinõustamise/advokaadibüroo, olge hea ja pöörduge.

Ega minulgi kuidagi teisiti läinud. Sain oma küsimusele ühe niivõrd-kuivõrd sisulise vastuse mis kõlas umbes, et raffas, vaadake seda klouni, kes põeb detailplaneeringu pärast. Sellele järgnes jällegi pikk rodu viisakaid kuid lakoonilisi vastuseid – meie kontaktid on siin, palun pöörduge, aitame, lahendame, esindame jne. Astu aga sisse kallis potentsiaalne klient.

Võtsingi siis ühendust ühe advokaadibürooga ja mis mulle sealt siis kosteti… Detailplaneeringu pärast ei pidavat ma muretsema. 4000 USD-i ja rajooniorganid lahendavad selle ära. Enne seda olin ma tihedalt Venemaaga kokku puutunud ja mingi pistise andmine mind loomulikult endast välja ei viinud. Lõppude lõpuks  pole minu asi moraali lugeda, bütsantslik ärikultuur pole mitte ainult Venemaale ja Ukrainale omane. Uurisin aga edasi, et mis siis selle summa edastamise peale saab? Vastus muutus juba veidi hägusemaks umbes et siis tohite ehitama hakata. Mina muidugi käisin edasi pinda, et aga kus siis meie ehitusluba ka fikseeritud saab? Tuli välja et ei saagi. Kuskil 300 USD-i tuli kohalikule rajooni asjapulgale maksta ja ta lihtsalt ei pidavat probleeme tekitama. Pealegi soovitati soojalt see asjapulk äriühingu juhatusse võtta, pidi kindlam olema ja peale selle langeks ära ka probleem välismaise äri piiranguga. Mingit meie katastriameti sarnast institutsiooni seal ka otseselt pole, nii et keskusest ei pidavat ka keegi ajusid sel teemal komposteerima. Mul muidugi tuli kohe silme ette 90-ndate Eesti Wabariik, kus osav müüa võis ühe maatüki müüa nii mitmetele ostjatele, kui ta paari tunni jooksul erinevate notarite juurde oleks jõudnud.

Ühest küljest sattusin isegi nagu vaimustusse. Täielik vabadus bürokraatia ja tähenärimise kammitsatest. Ei ole vaja lehekülgede viisi lüürikat genereerida ja hageda mõttetut osa majast. Anarhisti unistus, teie bensiin, meie ideed. Mõõduka tasu eest müdista palju tahad, jolki palki johhaidii.

Aga teisest küljest nohh… mitte et mul kogu selle info peale oleks kahtlused tekkinud, aga kõhklused küll. Raha me maksame, saame oma asutuse püsti panna, aga mingit garantiid ei saa. Lõppude lõpuks võivad kohalikud ametnikud mingil hetkel meie putka maha lammutada, või hakata meilt mitte 300 USD-i vaid 30 000 kuus kasseerima. Pealegi ei inspireerinud ka eriti šanss saada juhatusse mingi suvaline kohalik jope, kes hakkab asju otsustama. Igatahes minu legal opinion-i mõte oli järgmine – saatke see tsirkus pikalt ja unustage Ukraina ära. Tehase ehitame kindlasti, aga kunagi hiljem.  Selline oli siis minu panus dramaatilises protsessis, mille käigus Ukraina jäi ühest puidutehasest ilma. Mitte et ma uhkust tunneks… Aga igatahes selle peale tekkis minus juba suurem huvi, mis imedemaa see Ukraina siis ikka on.  Aga alustame ikka kenasti algusest.

Kui palju pingutas nõukogude rahvas Teises Maailmasõjas? – Täpselt nii palju kui oli vaja fašistlike vallutajate võitmiseks. Ehk täpselt niipalju Ukraina ajaloost kui on vaja teada.

Ukraina ajalugu on tõesti üsna komplitseeritud. Sisuliselt võib seda võrrelda mõnes mõttes ka Balkani ajalooga. Esindatud on terve rida rahvaid ja religioone. Inimeste mentaalsus on üsna erinev. Tinglikult võiks Ukraina jagada kolmeks. Esiteks Lääne-Ukraina ehk kokkuvõtvalt Galiitsia. Enamus Lääne-Ukrainast on kuulunud Poola Rzeczpospolita -sse ning enne II MS-i oli Lviv näiteks Poola linn. Seltsimees Hrsustšov näksas tükikese ära isegi Tšehhoslovakkia küljest, et NSVL-il oleks oma piir Ungariga. Olgem ausad, Poolas on tegelikult alati olnud mingi omapärane demokraatia, seim arvestas alati šlahta arvamusega ning ka talupojad polnud tüüpilised õigusteta lojused nagu mujal Euroopas ja eriti Venemaal. Poolas pole iialgi olnud absolutismi. Muidugi eriti Vene ajaloolased seavad selle üheks põhjuseks miks Poola lagunes ja naabrite vahel ära jaotati. Umbes et näete kallis rahvas, demokraatia ei too head. No las ta siis olla, väike tõetera on siin sees küll, aga ma ei taha mitte sellest hetkel rääkida. Nimelt võib Lääne – Ukrainat võrrelda mõneti Eestiga. Heakene küll, sovokis olime me kõik, aga mitte päris. Just Galiitsias olid aktiivsed metsavennad – bandeeralased, just galiitslased ei seedi venelasi, just galiitslased on need sünged vuntsidega vanamehed, kes korra nädalas käivad metsas oma salajast relvaladu kontrollimas, sest paljugi mis. Just galiitslased olid alati vaikselt Nõukogude Liidu vastu ja soovisid esimesel võimalusel sellest eralduda. Ja Kiievi Maidan sai just sealt piirkonnast suurema jao aktiivseid osalejaid ja toetajaid. Parempoolse Sektori liider Dmitro Jaroš on just sealtkandist pärit. Galiitslased on enamuses katoliiklased ning eriti noorem põlvkond räägib vene keelt raskustega.

Eepiline galiitslane on eepiline

Eepiline galiitslane on eepiline

Mõnikord peetakse vahepealseks piirkonnaks Kiievi ümbrust, mis on täiesti kosmopoliitne ja justkui nähtus omaette. Mina seda eraldi piirkonnana ei vaatleks, vaid peaks seda üleminekuks Läänest Ida – Ukrainaks.

Tegelikult oli kogu Ukraina ala üsna isemeelne ja sõltumatu. Kasakad sõdisid vahelduva eduga kõigi naabritega, sõltuvalt sellest mis hetkel kasulikum tundus.  Kord olid nad liidus Krimmi tatarlastega poolakate vastu, siis mindi kogu kupatusega venelastele kambakat tegema, siis jälle oldi liidus venelastega tatarlaste vastu. Lõbus oli ühesõnaga. Siiski jõujooned ja geopoliitika nõuavad oma.    16-17 sajandi jooksul jagunes Ukraina tinglikult kaheks. Läänepoolne jäi Poola ja idapoolne Venemaa mõjusfääri.

Kasakad olid muidugi mingi aeg Venemaale kasulikud tegelased. Nimelt nad olid võimelised türklaste ja tatarlaste rünnakutele ise vastu astuma ning meie mõistes dotatsiooone vajasid nad minimaalselt. Rahu ajal oli kasakas vahelduva eduga maaharija. Küll aga tekitas kasakate isemeelsus ka teatud komplikatsioone. Kuigi nad olid nominaalselt Venemaa alamad, armastasid nad asju ise otsustada. Nii et kui kaskakad leidsid, et neil on näiteks siidiriidest puudus, siis suundusid nad ilma pikema pupsutamiseta Türki neid hankima. Ja mitte kaubavahetamise teel eksole, vaid üsna meelevaldse ja agressiivse tegevuse vormis, mida tänapäeval ja isegi siis kiputi röövretkeks nimetama. See, et Venemaa oli Türgiga vahepeal rahu sõlminud neid vähe huvitas.  Harjumus on kole jõud. Üldse kippusid kasakad võõrasse varasse üldiselt ja kaubavahetusse eriti, suhtuma teatud üleolekuga.  Nii leidsid endast lugupidavad kasakad, et nende maid läbivatele kaupmeestele kauba eest maksta on sügavalt dispositiivne. Tolleaegse ärieliidi ning kaubandust edendada püüdva keskvalitsuse ajas selline suhtumine muidugi kergelt närvi.  Venemaa kannatas mingi aeg kasakate tembutamist ja eristaatust, kuni  keisrinna Jekaterina sellele 18 sajandil lõpu tegi. Kasakad seati valiku ette – kas muutuda tavalisteks kuulekateks talupoegadeks, või asuda ümber Kaukaasiasse et kasakastaniitsades džigittidega edasi madistada, ehk siis teha mida nad teha oskasid. Osad jäid paigale, kellest said Doni kasakad ja tavalised talupojad, osad tõepoolest vedasid end Kaukaasiasse, kus nad muteerusid Kubani kasakateks ja hetkel elutsevad põhiliselt Krasnodari kandis. Venelased kutsuvad sealtkandi inimesi kubanoidideks ja omistavad neile terve rea jäledaid isikuomadusi. Kubanoidid ei jää loomulikult võlgu ja kutsuvad  Moskva ja Peterburi venelasi sitasteks soome-ugrilasteks ja nende keelt ugri vene keeleks. Ugri vene keel on nende järgi akanje (аканье) ehk siis mingi mõttetu täishäälikute venitamine nagu degeneraatidest ugridele omane on.

Seega on Ida Ukraina pikka aega olnud Vene Keisririigi osa. Sealsed elanikud räägivad tavaliselt vene keelt jubeda ukraina aktsendiga kasutades erinevaid barbarisme. Sellist murrakut nimetatakse suržikuks. Eriti aktiivne nimetatud kõneviisi austaja oli endine Ukraina peaminister Mõkola Azarov (enne nime vahetamist Pahlo, isa poolt eestlane kusjuures) kes tegelikult kas tahtlikult või tõesti isikuomaduste sunnil polnud võimeline ei vene ega ukraina keelt normaalselt rääkima. Ka seltsimees Mihhail Gorbatšov on osaliselt suržiku kandja, kuna tema on pärit Kuubani kandist. Kes on tema kõnesid kuulnud, kujutab selgelt ette kuidas see kõlab.  Sealt piirkonnas on muuseas pärit ka Tõmoshenko ja Janukovitš. Tegelikult tänu Janukovitšile olid kõik pumba juures olevad tegelased pärit just Donbassi kandist. Ida Ukrainale on muidugi Vene Keisririigi kosseisu kuulumine oma pitseri jätnud. Pärisorjus ei mõju hästi. Pealegi revolutsiooni ajal hävitati aktiivsem ja teadlikum osa elanikkonnast – Doni registrikasakad. Alles jäid nagu Venemaalgi proletariaat, kes on alati olnud kuulekas ja passiivne ning kommude võim süvendas neid omadusi veelgi. Sellest tulenebki põhiline erinevus Ida ja Lääne vahel.

Kolmas osa Ukrainas on loomulikult Krimm. Krimmi ajalool ma pikalt ei peatuks, igaüks võib Kreeka ja Genua linnriikide, Krimmi Khaaniriigi ja selle ühendamise kohta Venemaaga kuskilt vikipeediast ise lugeda. Kuni Teise Maailmasõjani elasidki Krimmis põhiliselt tatarlased, kellel nagu taiplik lugeja isegi aru saab oli nii venelaste kui ukrainlastega ühist veidi vähem kui mitte midagi. Ilmselt taipas Jossif Vissarionovitš Stalin juba ette, et selles piirkonnas hakkab kunagi roppu moodi nalja saama. Et kogu eksistensialistlikku olemise mõttetust ja maailmavalust tingitud depressiooni veelgi süvendada küüditas Suur Juht ja Õpetaja krimmi tatarlased koos igasugu muude tšetšeenidega Fergana orgu Usbekistanis. Tõsi küll osadel tatarlastel õnnestus erinevate imetrikkide , Allahi ja ülivõimete abil Türki jalga lasta. Arvatavasti tegi Stalin seda kõike sihilikult, et hiljem oleks palju rohkem lulz-e, ja et tekkiks selline pornograafia et siga ka ei näksi. Krimmi asusid elama põhiliselt päris kohe venelased kohe päris Venemaalt, kes pidasid ukrainlasi hoholl-kubanoidideks ja suhtusid neisse parimal juhul neutraalselt. Perestroika ajal hakkasid aga sinna vaikselt tagasi imbuma tatarlased. Türgist tulnud tagasiimbujad olid kohalike venelaste suureks pahameeleks juba pikka aega kapitali orjad olnud, ning tõid endaga kaasa Ukraina olude jaoks päris kopsakad investeeringud. Ning nagu sellest oleks veel vähe, näitasid tatarlased end kokkuhoidva kommuunina, kes suutsid enamikel juhtudel kollektiivselt oma huvide eest seista ja kohalikke vahelduva eduga närvi ajada. Nende tegevus seisis mereäärsete maatükkidega hangeldamises või siis lihtsalt nende oma vajadusteks ostmises. Rikkamad lasid enda maadele vaesematel maju ehitada ning üsna lühikese ajaga moodustus Krimmis uuesti arvestatav tatarlaste kogukond. Venelased said aga juurde veel ühe kontingendi keda hohollide kõrval vihata.

Eraldi mainiksin ära, et Krimm arvati Ukraina koosseisu alles 1954 aastal seltsimees Hrustšovi initsiatiivil. See annab põhjust venelastel kisada, et Hrustšov oli halvas mõttes pederast, ning lihtsalt andis lambist hohollidele tükikese Pühast Venemaast. Ukrainlased jälle väidavad, et see oli kompensatsiooniks kõige nende perverssuste eest mis nõukogude võim ukrainlastele tegi, nagu küüditamised ja Golodomor. Võta sa siis nüüd kinni, eksole.

Vaat nii… Vaat sellistes oludes hakkasidki hargnema edasised sündmused. Ostame kõik popcorni ja vaatame mis edasi sai.

Inimene on inimesele hunt, aga zombi on zombile zombi.

Mis siis ikkagi juhtus Ukrainaga peale taasiseseisvumist 16 juulil 1990 aastal? Tegelikult ei juhtunudki midagi. Riik justkui sai iseseisvaks, kuid elas inertsist siiski edasi nõukaajas. Eestis päris nii ei läinud. Meil said sisuliselt kohe pukki üsna lääne- ja reformimeelsed poliitikud, kes suhted Venemaaga kiirelt ära rikkusid. Oli see hea? Takkajärgi vaadates vastaks psühholoogilise testi formaadis – pigem jah. Eks võta ju Venemaa pea kõiki liiduvabariike kui enda kolooniaid, mis vaid mingi arusaamatuse tõttu on ajutiselt oma keskusest eemaldunud. Õnneks ei ole Venemaa press enam viimane aeg kasutanud sõna “lähivälismaa”. See sõna justkui viitas, et endised liiduvabariigid on nagu välismaa ja nagu ei ole ka. Vähemasti Balti riikide kohta selle sõna kasutamist pole ma viimased viis aastat enam täheldanud. Küll aga teiste exliiduvabariikide kohta. Tegelikult näitab see suhtumise muutumist meisse. Üsna loogiline ka ju. Oleme me ju Euroliidus ja NATO-s. Ehk siis lasime jalga esimeste seas ja teistest kaugemale. Ei saa muidugi ka meid mingiks eriliseks tarkuse ja ettenägemise etaloniks pidada, eks oleme ka ise erineva raskusastme lollustega hakkama saanud. Kuid takkajärgi tarkusena paistab, et käitusime teiste taustal ikkagi suhtkoht adekvaatselt.

Natuke revolutsioonilist kunsti

Natuke revolutsioonilist kunsti

Ukraina aga jätkas rahulikku neosovoki stiilis eksistentsi. Venemaa ja Ukraina vahel polnudki erilist vahet märgata kuni Venemaal sattus pukki Putin ning hakkas seal omaenese tarkusega majandama võttes järsu pöörde autoritaarsuse suunas. Seda oli tal ka lihtne teha. 90-ndaid meenutab keskmine venelane häbi- ja kurbusetundega. Kriminaalmajandus õitses, ning kõik naaberriigid pühkisid Venemaa vastu jalgu (noh keskmise venelase arvates). Asi pole tegelikult isegi mitte niivõrd Jeltsini saamatus valitsemises (mis tegelikult oli ka saamatu) vaid nafta hinnas. Jeltsinil ei vedanud, kuna tema valitsemise ajal oli naftahind rekordiliselt madal. Kuna aga Lumise Nigeeria auväärse hüüdnime saanud Venemaa midagi muud märkimisväärselt ei tooda (veidi relvastust lisaks) siis sõltub riigi ja kodanike heaolu süsivesinike ekspordist ja ainult sellest. Osaliselt on nafta ja gaasiga seotud ka Ukraina areng. Kulgevad ju olulised nafta ja gaasitorud just nimelt läbi Ukraina. Ka lääneriigid ei olnud huvitatud mingitest ekstreemsetest evolutsioonidest Ukrainas, kuna see seadis ohtu nende tarned Venemaalt. Pealegi said Ukraina asjapulgad toru pealt üsna edukalt sehvti teha ja profitit teenida.  Gaasitoru pealt võtab liini omanik alati oma profiti. Igas riigis ja igalt torult. Ainuke asi et ei maksa ahneks minna ning tarvis on hoida kogu kupatus enam vähem transparentsena. Kasvõi omaenda huvides. Ukrainas seda ei olnud. Iga võimule saanud tegelane üritas endale rabada suuremat sissetulekut, gaasitarne skeemid läksid aga juba üldse fantastiliseks. Ei hakkaksti neid skeeme lähemalt kirjeldama, siililegi on selge, et kui Venamaa ja Euroopa vahel on 105 Ukraina, Kaimani saarte, Küprose ja muu PANLIBHONCO äriühingut, siis pole asi niisama mugavuse mõttes tehtud. Põhjust peab otsima profitis. Eriti paistis sealjuures silma Tõmoshenko, kes allkirjastas röövelliku gaasilepingu Putiniga. Hetkel ei oskagi öelda, kui palju Tõmoshenko selle lepinguga endale tasku pistis, kindel see, et palju.

Sisuliselt Venemaa ei suhtunud kunagi Ukrainasse vaenulikult. Sellisel käitumisel on palju põhjuseid. Esiteks ei pidanud Putin kunagi Ukrainat iseseisvaks ja täisväärtuslikuks riigiks. Ilmselt mõtles ta alati Ukrainast kui mingist Venemaa osast. Pealegi oli Ukraina eeskuju väga kasulik sisepropagandaks. Venelased jäid kiiresti nõusse Putini diktaatorlusega, sest et see justkui nagu tagas riigis stabiilsuse. Nojah, võrreldes Venemaa 90-ndatega on Putini Venemaa tõesti veidi stabiilsem. Pealegi venelased armastavat karmi ja julma liidrit, keda kogu maailm kardab. Kardab, tähendab austab. Venelasel on lihtsalt vaja elada tugevas impeeriumis, isegi siis kui see tugevus on vaid propaganda mull. Ja just selleks kõlbas Ukraina väga hästi. Putin sai näpu püsti ajada ja öelda – vaadake mis neil seal toimub, tahate ka sellist demokraatiat või? No see nõks on iseenesest ju pea kõigile riikidele omane. Ärme unustame meie kodumaise pressi kahjurõõmsat kilkamist teemal, et kriis tabas palju hullemini Lätit kui meid. No on ju vaja kodanikele näidata, et on isegi Eestist veel mõttetumaid riike. Eneseteadvus eksole.

Just nimelt Ukrainas lõi ennenägematult õitsele uus kunsti- ja elustiil – neopizdetsism. Eks me kõik ole kuulnud anekdoote vene uusrikastest, kel on palju raha, kuid puudub täiesti maitse ja mõistus. Venemaal hakkab see tendents veidi taanduma. Jääb küll klassikaline venelastele omane spetsiifiline ilumeel, kuid sealne kontingent hakkab juba midagi taipama ning vähemalt tellib endale pädevad stilistid ja konsultandid. Ukrainas aga see kupatus veel täiesti õitseb ja õilmitseb. Heaks näiteks oleksid põgenenud presidendi Janukovitši ja peaprokuröri Viktor Pšonka kodust leitud kunst, mis igas normaalses inimeses kutsub esile pretsedenditu fallomorfi. Eriti markantseks näiteks oleks Odessast pärit ja Vene/Ukraina Barbie hüüdnime kandev Valeria Lukjanova. Nimetatud isend näeb välja ülimalt omapärane. Ise ta muidugi intiimseid üksikasju ei avalda ning kohati on ta isegi väitnud, et ta ilu on loomulik. Eksperdid aga hindavad puhtalt välimuse põhjal tema investeeringuid plastilisse kirurgiasse ligemale 400 000 USD-i suuruseks. Valeria on ka muidu aktiivne neiu. Abielus on ta Odessa ettevõtja Dmitri Škraboviga, kelle äriühing OOO Glavstroi võidab pidevalt riigihankeid kanalisatsiooni paigalduse ja ehituse valdkonnas. Ilmselt otsib ärimees Dima vabal ajal eneseväljendust oma abikaasa tuunimises. Ka Valeria otsib aktiivselt eneseväljendust ning oma sisemise mina avamist. Nimelt arendab ta oma blogi ning on netis tuntud Amatue hüüdnime all, pärit on ta oma jutu järgi Plejaadidelt (kurjad keeled väidavad et Alfa Kentaurilt, nagu keegi ei teaks et Alfa Kentaurilt on pärit ainult lohhid) ta praktiseerib astraalrände, oli eelmises elus Atsteekide jumal Quetzalqoatl ning nimetab mõttetuid tavainimesi putukateks. Ühtlasi korraldab Amatue – Valerija lucid dreaming-u kursusi, kel huvi pange ennast aga kirja. Kaua võib putukas olla, äh?

Neopizdetsism on karm aga õiglane

Neopizdetsism on karm aga õiglane

Amatue vaatab sind nagu putukat

Amatue vaatab sind nagu putukat

Aga tuleme kaunite kunstide juurest tagasi Ukraina lähiajalukku. Sisuliselt üritas Putin Ukrainale käppa peale panna juba 2004 aastal, kui toimus Oranž Revolutsioon. Siis tõrjusid Tõmoshenko ja Juštšenko võimult Janukovitši, kes võitis presidendivalimised pettuse teel. Januki valimiskombinatsioonid kisuti päevavalgele, ning esimest korda kogunes Kiievi kesklinnas Maidan. Kuulu järgi tekitas see kõik Putinis jõhkra butthurt-i ning ta olevat juba siis olnud valmis sissetungiks. Ometi ei läinud kõik plaani kohaselt, ning Putin otsustas rakendada veidi pikaajalisemat ja kavalamat plaani.

Muidu aga kulges kõik omasoodu edasi ilma et poliitiline süsteem Ukrainas oleks muutunud. Ka Juštšenko ja Tõmoshenko varastasid nagu oskasid ning mingi aja pärast hakkasid kohalikud hoopis tädi Juliat pidama moskvameelseks poliitikuks. Järgmised valimised võitis juba Januk. Siinkohal juhin tähelepanu esimese ja teise maidani erisustele. Esimest maidani võib näiteks võrrelda hiljutiste sündmustega Egiptuses kus rahval sai kõrini president Mubarakist, ning nüüd on rahvas valinud end valitsema kindral Tantawi. Miks ma ei usu, et asjast asja saab? Lihtsalt sel põhjusel, et rahvas ise jääb passiivseks. Heakene küll, nad said nüüd omale uue Suure Valge Isa, kes viib Egpituse rahva võidult võiduni. Ei vii. Sest rahvas ise on passiivne. Härra Tantawi võis võimule saada isegi heade kavatsustega, kuid võim rikub inimest. Eriti veel kui valitseja näeb, et rahvas kannatab ja eriti ei vigise, või kui siis mõõdukalt. Mõne aja pärast on egiptlastel uus Mubarak. See juhtus ka Ukrainas. Nüüd aga asus Putin juba väga jõuliselt tegutsema, et Janukit juhtida. Sisuliselt olidki siin põhitegelaseks kaks tõbrast – Putin, kes oli kaval ja Januk, kes arvas et ta oli kaval. Sisuliselt oli Janukovitšit lihtne juhtida. Januki IQ oli juba iseenesest madal, ning tema loomuomane ahnus tegi ta veel eriti manipuleeritavaks. Sest mis sa ikka ootad mütsivargalt. Nimelt oli Janukovitš noorena kaks korda karistatud. Esimest korda kuulus ta pisivaraste jõuku, kes inimestelt mütse varastasid, teine kord sattus ta trellide taha kehavigastuste tekitamise eest. Tsoonis oli ta hüüdnimi Mölakas (Хам). Hiljem ta justkui kahetses ja hakkas nagu heaks või midagi sellist. Ma tahaks lähemalt seletada, kuidas selline elukas üldse presidendiks sai, kuid kahjuks ei suuda ma siinkohal midagi mõistlikku öelda. Ise tahaks ka teada. Kuulu järgi tahavad ukrainlased ise ka seda teada. Igatahes käis Maidanil ringi selline anekdoot:

  • Mikola, kas sa kuulsid kuidas Klõtško ja Janukovitš öösel kangialuses kokku said?
  • Ei ole kuulnud, aga mis siis juhtus?
  • Ah mis seal ikka juhtus, Viktoril on nüüd nägu kinni löödud, aga Vitja jäi mütsist ilma…
Temal oli kullast peldik. Mida sina oled oma elus saavutanud?

Temal oli kullast peldik. Mida sina oled oma elus saavutanud?

Putin andis Janukile väga selged juhendid – tee nagu mina tegin. Kõigepealt kõrvaldas Putin riigi juhtimisest oligarhid. Abramovitš ja Berezovski lasid riigist jalga, Hodorkovski läks üldse kinni. Oligarhide heaks töötanud meediakanalid suleti. Oligarhide varad võttis Putin lihtsalt tuima näoga omale. Mitte et härrad oligarhid oleks rahvale rohkem mõelnud kui Putin, lihtsalt Vova ei kannatanud konkurentsi. Hodorkovskist on aga nüüd üldse peaaegu et pühak tehtud. Seejärel määras Putin võtmepositsioonidele omad inimesed. Kunagi revolutsiooni ajal hävitasid venelased oma eliidi – aadlikud. Seejärel hävitati mõtlevad ja intelligentsed inimesed. Mingil määral säilis mõtlemisvõime ja intelligents ainult eriteenistustes. No kogu seda lollikarja peab ju keegi ohjama, eksole, päris debiile ei saa ka ju protsessi kontrollima panna. Seega on kogu Venemaa eliit eriteenistuste taustaga. Kuna ka Putja ise on kaageebeeeelane, siis selge, et juhtivad kohad said just nimelt sellest organisatsioonist võrsunud isikud. See on üks põhjus miks vene eliit ei saa iialgi jutule lääne eliidiga. Lääne eliidi moodustavad pea eranditult ärimehed, kelle esiisad on oma majanduslikku impeeriumi ehitanud mõnikord isegi sadu aastaid (Rotchildid, Vanderbiltdid jne). Ärimees mõtleb teistmoodi kui ment ja sõjaväelane. Ärimehe jaoks eksisteerib win-win situatsiooni, kus kõik saavad mingi profiti. Eriteenistuslasel seda ei ole, vaenlane tuleb hävitada. Isegi kui ise sealjuures kahju saad. Sõjas ju ikka on kaotused, eksole. Vene eliidil puudub täiesti majanduslik mõtlemine, äri vaadeldakse kui üht vahendit sõja pidamiseks. Pealegi naftat ju nii ehk naa ostetakse,  mis siin ikka peenelt kombineerida. Meie asi on hinnaga mängida ja kraani aeg ajalt kinni ja lahti keerata. Ometi olid Putini meeskonna inimesed sada korda pädevamad kui Januki omad. Sest kes olid Janukovitši inimesed? Tema suvalised tuttavad Donbassist, keda ta ametisse määras ustavuse järgi, ning ustavus tähendas enamasti seda, et nende kohta oli olemas kompromaat. Kuni kõik oli stabiilne tegeles see kamp ainult varastamisega, nagu homne päev ei saabuks kunagi. Ilmselt see seltskond juba arvestas, et mingi hetk tuleb lesta tõmmata, ja selleks on raha vaja. Kui olukord muutus tuliseks ei olnud kogu Januki kambast vähematki kasu, sest peale varastamise nad midagi ei osanud. Nende tegevus seisnes põhiliselt enneolematult idiootlike otsuste vastuvõtmisest ja inertsist edasi varastamisest. Nii eraldas Januk neile ohtralt plekki antimaidanile inimeste värbamiseks ning kriminaalse lumpeni “tituškate” tasuks. Enamuse rahast pistsid aga need tegelased enda tasku, mille peale enamus tituškaid lihtsalt lasti üle. Ainukesed pädevad inimesed olid otse Putini poolt soovitatud konsultandid ja FSB agendid, kes kuulusid nii valitsusse kui ka miilitsa ja sõjaväe juhtkonda.

Ühtlasi hakkas Janukovitš Putini soovitusel lagundama Ukraina armeed. Sellepärast ongi sellest hetkel järel vaid hale vari. Sõjavägi oli alafinantseeritud ning kutsealused pidid näiteks teenistusse saabumisel oma vormi ja varustuse ise välja ostma. Laialt levinud olid ka kõikvõimalikud vargused.

Teine oluline Januki viga oli see, et ta ei suutnud või ei tahtnud likvideerida oligarhe. Jah ta pitsitas neid. Ta pitsitas Igor Kolomoistkit, pitsitas omaenda sponsoreid, Ahmetovit, Pintšukki ja Firtaši. Aga ei hävitanud kedagi. Janukovitši poeg ja muud “pere” liikmed hõivasid riigis edukaid ärisid ja kõrvaldasid konkurente. Kuid oligarhid suutsid ikkagi ellu jääda ja ropult vihastada. Paljud oligarhid finantseerisid Maidani. Nii oli seal alati palju süüa, vahistatud Maidani aktivistidele palgati parimad advokaadid ja üldse Maidani rahvas puudust ei kannatanud. Nende asi oli korralikult oma eluga riskides võidelda.

Karmid tegijad

Karmid tegijad

Ainukese võimaliku konkurendi Julia Tõmoshenko lasi aga Janukovitš üldse vangi panna. Ei saa muidugi öelda, et PÄRIS ilma asjata, kuigi siin ei olnud mängus õigusemõistmine, vaid poliitika.

Janukovitš aga hakkas üha enam reaalsustaju kaotama. Ja miks ka mitte. Idioodi unistus oli täitunud, Janukovitšil oli terve rida villasid, nii kodu- kui välismaal, ta oli oma pere majanduslikult kindlustanud, ning saanud ka Putinilt garantii, et tal lastakse igal juhul vähemalt mingil kujul Ukrainat valitseda. Isegi siis kui Ukraina on vaid Venemaa sateliit. Putin aga kujundas vaikselt enda jaoks sobivat situatsiooni. Nii oli tema sooviks et Ukrainas tekkiks midagi kodusõja taolist. Põhjendusega, et Ukraina ise ei suuda korda tagada oleks olnud lihtne oma väed rahuvalvajatena sisse viia ning hiljem Ukraina Venemaaga liita.

Mind on raske leida, kerge kaotada ja võimatu unustada. Viktor Janukovitš  ©.

Janukovitš läks lihtsalt liiale. Nii Putini kui oma rahvaga. Ilmselt oli ta suusõnaliselt juba Putinile andnud nõusoleku liituda Tolliliiduga. Kuid kuna Janukovitš oli omast arust veel ka väga kaval, siis otsustas ta ka Euroliiduga läbirääkimisi pidada. Vaevalt ta kunagi tõsiselt kaalus EL-iga ühinemist, kuid trikk iseenesest mõjus. Putin ei tahtnud kuidagi oma plaanist loobuda ning eelmise aasta detsembris lubas ta Ukrainale 15 miljardit USD-i laenu anda. Laen see nüüd vaevalt et oli, pigem oli see viimane sissemakse Janukovitšile oma kodumaa müümise eest. Janukovitš kuulutas selle peale, et lõpetab EL-iga läbirääkimised. Kuid nüüd sekkus ajalukku Ukraina rahvas. Sellist asja ei oodanud ei Lääs ega Venemaa. Putin ilmselt otsustas ukrainlaste üle Janukovitši põhjal ning pidas neid passiivseteks rahamaiateks tõbrasteks. Lääs aga ei suutnud ukraina inimeste kangelaslikkust uskuda.

Eelmise aasta novembris teatas Janukovitš et lõpetab EL-iga läbirääkimised assotsiatsiooni üle. Ukrainlastele oli see löök. Isegi mitte niivõrd selle pärast, et nad kõik oleks väga euroliitu tahtnud, peale suure hulga eurointegratsiooni pooldajate oli sel ka arvukalt vastaseid. See oli lihtsalt äärmiselt tõpralik käik nende presidendi poolt. Oli ta ju kogu aja kinnitanud, et tema valitsus on võtnud suuna Euroliidule. Oma äraütlemisega tõestas ta veelkord, et tal on oma rahvast savi. Maidanile kogunes seepeale rahvahulk ning Maidani hakati kutsuma Euromaidaniks. Tõepoolest tulid sinna esialgu tudengite ja intelligentsi esindajad, kes soovisid Ukraina astumist Euroliitu. Avaldati meelt, tantsiti ja lauldi. Ühesõnaga Maidan oli nagu Maidan olema peab. Peale nädalast meeleavaldamist hakkas rahvas juba vaikselt laiali minema. Intelligendid suundusid kohalikesse kõrtsidesse ja kohvikutesse, et oma kurva saatuse üle koos arutada ja paar õlut rabada. Siis aga tungis Maidanile jäänud väiksele tudengite grupile kallale miilitsa eriüksus Berkut ja sisuliselt ilma mingi tõsise põhjuseta peksis kõik kätte sattunud inimesed vaeseomaks. Peale seda ei saa me enam rääkida Euromaidanist, vaid lihtsalt Maidanist. Miilitsa poolne vägivald ajas väljakule juba absoluutselt kõik ühiskonna kihid, kellel oli seltsimees Janukovitšist kopp ees. Ilmselt nägi Putin juba siis, et Ukraina rahumeelset liitmist Tolliliiduga ei tule, ning ta otsustas käivitada varuvariandi, kodusõja ning hilisema Ukraina liitmise Venemaaga. Kuid ka siin tekkisid probleemid. Kodusõda ei tahtnud kuidagi pihta hakata. Maidan küll loopis kive ja süütepudeleid, kuid mingit üldist vägivallapuhangut ei kaasnenud. Nagu öeldakse et ainult Ukrainas kaitsevad jalgpallihuligaanid inimesi politsei eest ja mitte vastupidi ning ülestõusnud kaitsevad kauplusi politsei eest ja mitte vastupidi. Võimu esindajad organiseerisid jõudumööda antimaidane, kuhu veeti sunniviisiliselt või raha eest kokku üsna kirev seltskond. Samas mingeid erilisi kaklusi kahe leeri vahel ei toimunud, antimaidan võttis asja väga passiivselt ja üritas esimesel võimalusel laiali joosta. Putin vaatas kogu seda tsirkust pealt kasvava rahutusega. Kui ka kaks kuud Maidanil jahmerdamist mingit kodusõda esile ei kutsunud, hakkas Putjal suurest vihast juba koiliblikaid persest lendama. Nii komandeeris ta Kiievisse paar spetsialisti, kes tegid viimase pingutuse vägivalla puhkemiseks – paigutasid Maidani kohale katustele snaiperid, ning andsid käsu protesteerijaid tulistama hakata. Kahe päevaga tapeti peaaegu sada ülestõusnut. Sest kui nii võtta, milleks on vaja snapiritel ülestõusnutega võidelda? Täpsuslaskurid ei saa midagi maha suruda, nad võivad ainult inimesed üles ärritada, nii et nood kukuvad tapma kõiki ettejuhtujaid. Seda aga ei juhtunud. Ning kõik vaid tänu ukrainlaste kadestamisväärsele enesevalitsusele.

Vaat sellised nad ongi

Vaat sellised nad ongi

Võib olla oleks Putja veel mingi kavala plaani välja pakkunud, kuid siis hüppas Janukovitš alt ära. Õieti öeldes, oli president isegi suht kaua adekvaat. Kõigepealt hakkasid riigist põgenema tema “pere” liikmed ja location boss-id. Nad võisid muidugi olla täielikud idioodid, kuid just nõrgamõistuslikel on tavaliselt üsna arenenud taju. Nii tajusid isegi nemad, et neid hakatakse varsti peksma ja võib olla isegi jalgadega. Seepärast otsustasid nad armastada oma kodumaad ja austada oma presidenti ohutust kaugusest s.t. välismaalt. Kui Janukovitš nägi et rottide põgenemine laevalt võtab juba massilised mõõtmed, otsustas ta üks kord elus olla demokraat ja austada enamuse valikut, s.t. ka ise lesta tõmmata. Peale pikka peidusolemist ilmus ta lõpuks välja Venemaal, kus andis enneolematult idiootliku pressikonverentsi ning pole peale seda millegagi enam silma paistnud.

Putin aga otsustas suurest vihast ikkagi alustada oma rahutagamise missiooni Ukrainas. Läänemaailmale üritab Putin midagi sonida fašistlikust riigipöördest ja ohust vene kodanikele. Praeguse seisuga on ta hõivanud Krimmi kuid pole edasi liikunud. Kui situatsiooni süveneda, siis selge on see, et esialgse plaani kohaselt poleks ta mingil juhul vaid Krimmiga piirdunud, vaid pretensioonid olid vähemalt Ida-Ukrainale kui mitte tervele riigile. Nimelt pole Krimmis joogivett, ning seda tarnitakse Ukrainast. Pealegi pole Krimmis ka autonoomset elektrivarustust. Krimm elab dotatsioonidest ning selle ülalpidamiseks peab Venemaa eraldama üsna suuri summasid. Kuid samas oli Krimmis kõige rohkem venemeelseid ning venelaste sissetung kulges suhteliselt rahulikult.

Mis aga sai Ida – Ukrainast? Kiiev pidi midagi kiiresti otsustama, kuidas kogu seda pornograafiat ohjata. Nagu enne öeldud, oli Janukovitš viinud Ukraina sõjaväe väljasuremise äärele, ning sellele eriti loota ei saa. Miilitsajõududes teenis palju Janukovitsi pooldajaid ning avalikke või salajasi FSB agente. Seega saab miilitsale loota vaid niivõrd kuivõrd. Berkut, Fööniks ja muu linnuvabrik saadeti üldse laiali. Hetkel käib korrakaitseorganite ümberkujundamine, kuid see võtab aega. Sellepärast kaasaski Kiiev Ida – Ukraina valitsemisse rõhutud oligarhid. Nii näiteks määrati Dnepropetrovski kuberneriks juudi päritolu oligarh Igor Kolomoiskii ning tema abiks samamoodi juudi rahvusest ärimees Boris Filatov. Miks on oligarhid lojaalsed Ukrainale? Sest nad ju teavad, mis Putin teeb nendesugustega. Ukrainas on neil mõju nii poliitikas kui äris. Venemaal muutuksid nad järjekordseteks Hodorkovskiteks või Berezovskiteks. Teiseks on nad pärit kohalikust keskkonnast, omavad sidemeid, tunnevad inimesi ja saavad kiirelt ning efektiivselt majandada.

Tüüpilised judobandeeralased.

Tüüpilised judobandeeralased.

Mis puutub Kolomoiskisse ja Filatovisse, siis on nad omamoodi Venemaa vaenlase arheotüüp. Kuna Vene meedia üritab kõigest jõust jätta muljet Ukrainast kui fašistide pesast, siis nimetatakse seal kõiki maidani-meelseid ukrainlasi by default bandeeralasteks. Nimetus tuleb omaaegsest Ukraina ühistkondlikust tegelasest Stepan Banderast. Bandera oli kergelt öeldes vastuoluline isik. Teise Maailmasõja ajal üritas ta võidelda Ukraina iseseisvuse eest. Nii võitles ta venelaste ja sakslaste vastu ning istus mitu aastat Saksa koonduslaagris. Samuti moodustas ta Ukraina Vabastusarmee, mis hiljem liidus sakslastega üritas punaarmee pealetungi peatada ning hiljem mööda Ukraina metsi kommude vastu partisanisõda pidas. Nimetada Banderat fašistiks pole just eriti kerge. Natsionalist oli ta kindlasti, kuid sellega asi ka piirdus. Liit sakslastega tulenes pigem lihtsalt situatsioonilisest valikust . Ometi on Banderast Nõukogude ajalookäsitluses tehtud mingi eriti räme fašist, kes keetis kommunistide lastest borši ja oli üldse siga. Sovoki mentaliteediga inimesed aga loomulikult fašiste vihkavad. Siinkohal tulevad mängu sovieti kultuurile omased teineteist välistavad paragrahvid. Nimelt ei kannata sovokk (ja üldiselt ka venelane) silmaotsaski juute. Juudid lõid Tsiisuse risti ja müüsid revolutsiooni ajal Venemaa maha (seni pole selge kellele). Ja üldse on nad pahad inimesed. Toon siin näitena ära hiljuti Facebook-is asetleidnud kommentaarikakluse lühikokkuvõtte:

  • Sinusugusel bandeeralasest sitapeal pole enam Krimmi asja, on selge? See on nüüd Venemaa osa!
  • Noormees, ma juhiks teie tähelepanu asjaolule, et olen juudi rahvusest. Seega on mind bandeeralaseks ja fašistiks nimetada veidi loogikavaba, kas te ei leia?
  • Kuradi juudi siga! Kahju et Hitler teid omal ajal kõiki kasti ei löönud!
Ma olen Elman, aser. Elan Kiievis. Bandeeralane

Ma olen Elman, aser. Elan Kiievis. Bandeeralane

Ja voila, tekkiski selline omapärane mõiste nagu judobandeeralane. Veel hiljuti eksisteeris ta vaid laboratoorsetes oludes ja internetimeemina. Kuid nüüd härra Kolomoiski näol on ta ka materialiseerunud. Judobandeeralane on just see, kelle süül on Venemaal vaesus, toimuvad terrorirünnakud, loodusõnnetused ja Vene Inimesel on muidu raske.

Igor Kolomoiskii - Dnepropetrovski kuberner, oligarh, juut, fašist ja muidu tore inimene.

Igor Kolomoiskii – Dnepropetrovski kuberner, oligarh, juut, fašist ja muidu tore inimene.

Stepan Bandera ei vaata sind üldse

Stepan Bandera ei vaata sind üldse

Siis ei tõuse tühjast tüli, sita pärast sekeldusi, kuse pärast kanget kaklust.

Mis jäeldused me saame sellest kõigest teha? Väga palju ja kasulikke järeldusi tegelikult. Esiteks, ei ole Ukraina juures vaja hakata omakorda otsima judobandeeralasi. Loomulikult Venemaa käitub nagu viimane siga. Kuid pange tähele, Venemaa ei kasutanud jõudu Balti riikide või Kasahstani vastu, vaid just Ukraina vastu. Miks? No noritakse ju ikka kõige nõrgemaga. Ukraina on iseseisev sama kaua kui Balti riigid. Kuid miskipärast ei ole ta suutnud jalule tõusta. Ärme siinkohal süüdistame kogu maailma, ukrainlased on ise sama palju süüdi. Ajaloolised protsessid on üldse karmid ja halastamatud.

Veelkord leiab tõestust herr Bismarcki mõttetera, et venelasi ei tohi iialgi uskuda. Selle taustal on meie Ansipi kilkamine, et meie piirileping annab mingid tagatised suht lollakas teema.

Tegelikult ei saa Läänt ka eriti usaldada. Võib olla hiljem kirjeldan lähemalt EL-i ja USA osa Maidani jahmerdamises, kuid hetkel enam ei viitsi. Lääs pole just eriti pahatahtlik, kuid see eest mugav ja küüniline. Ning Ida-Eurooplast ta ei mõista. Ei suuda ja ei taha. Positiivne moment kogu Ukraina jama juures on see, et meid on hakatud siiski rohkem mõistma, just tänu Venemaa kamikazelikule käitumisele.

Loota saab vaid iseendale. See, et Maidan hetkel lahenes suht positiivselt, on põhiliselt ikkagi ukrainlaste endi teene. Parem saavutada hiljem eneseteadlikkus, kui mitte kunagi. Iseseisvus sellist mõistmist ja ühiskondlikku aktiivsust iseenesest kaasa ei anna.

Äh?

Äh?

Share

13 kommentaari Mis toimub Ukrainas?

  • Kaarel

    Väga hea, sain grammikese targemaks ja suutäie naerda ka.

  • Niisugust tasakaalustatud, väljapeetud ja pieteeditundelist analüüsi kohtab harva. Annaksin sellele üheksa puhkti viiest 🙂

  • Viktor von Traktor

    Mahlakas . Aga… Suur hulk kodutööd on siiski tegemata ja kuidagi väga kreenis oli see jutt.

  • GEP

    Vägagi loetavad lood Ukrainast ja rahusvahelisest olukorrast sellega seoses. Palun lisa – võimaluse korral….

  • wormwood

    Erakordselt muhedalt kirjutatud, tubli!

  • Sven

    Arusaadav ja loogiline jutt, kahtlemata osa tõest, kuigi kindlasti mitte KOGU tõde (Kas Putini juurde täpsustusi küsima läheb?). Nafta ja gaasi transiidiga teenisid Ukraina eelnevad “tegijad” astronoomilisi summasid ning siinkohal on Vovakese loogika mõistetav: “Miks peaks tulu jagama, kui saab ka kõik omale võtta?” Omale, see tähendab mitte riigile, vaid… Ja see on mõjus argument, eriti kui võtmiseks saab tarvitada armeed riigi kulul, seda enam kui kaasneb võimalus propagandalainetel populaarsusreitinguis tõusta. Ma mõtlen, kaua sa ikka amforaid leiad ja kurgedega lendad… Ja projitseeritud vaenlastele so. lääneriikidele keskmist näppu näidata.

    Muuseas, väga Stalinlik joon, oma konkurente, üldse kõiki, kelle võim, tuntus, populaarsus või rahakott liiga suureks kasvab, elimineerida. Tänapäeval küll NATUKE viisakamas vormis. Vähemalt kohe kohtuta seina äärde ei panda. Vist. Aga Lääs ei saa sellest aru. Kui kaubad takistamatult liiguvad, raha arvetele laekub ja gaas pliiti jõuab, tundub, et Venemaa on täitsa okei riik. Ignorance is a bliss, tvaju matj!

  • Taavi

    Kestvad kiiduavaldused sirgeselgse ja humoorikalt esitatud arvamuse eest. Tõde on niikuinii kusagil vahepeal, kuid järjekordne putler on end lõviküpsistest rasva süües hakanud muutma selgeks ohuks kogu mõtlevale maailmale.

    Iseasi, kas sel maailma enam on mune enda eest seista siis, kui käe tõstmisest löögi blokeerimiseks enam ei piisa…

  • Markus

    Hei
    Väga respect jutt!
    Selle võiks avaldada ka vene ja ukraina keeles.

  • Anneli

    Mõned faktivead, kuid üldjoontes hea ja ülevaatlik 🙂 Aitäh!

  • Jüri Kivit

    Superhää tekst, kuid mõned vead ikkagi.

    1. Millest selline kindlustunne, et snaipreid Kievisse saatis Putin? Suurema tõenäosusega tegutsesid Ukraina eriteenistused ja põhjuseid selleks võis olla palju. Nt, et lõpuks Berkut saaks Janukovitsilt relavad kätte. Kaua sa ikka seisad ilma relvata süütepudelite all. 4 kuud on pikk aeg.

    2. “Peale pikka peidusolemist ilmus ta (Januk) lõpuks välja Venemaal”. See pikk aeg oli vaid paar päeva. 25.02 oli ta kindlasti Ukrainas ja 28.02 andis pressikonverentsi Rostovis.

    Aga muus osas hea analüüs ja õiged järeldused.

    • Sven

      Jüri, paar tähelepanekut su märkuste kohta:
      1. Kujunenud olukorras said snaiprid niigi plahvatusohtlikku olukorda ainult hullemaks ajada. Januk oli/on muidugi idioot, kuid eriteenistustes, isegi Ukraina omas, samuti Berkutis oleks vast ikka mõni helgem pea leidunud, kellele oleks pähe torganud, et kui kord laskmiseks läks, oli mõistlikum JA TÕHUSAM kasutada snaiprite asemel massilist relvastatud jõudu. Efektiivsem ja kiirem, lõpetades olukorra enne kui vastane šokist toibub. Teiste sõnadega ja tänavakurjategija arusaamadest lähtuvalt – löö ohver uimaseks enne kui ta vastupanule mõtlema jõuab hakata.
      Omalt poolt jõudsin samale järeldusele mis autor – snaipreid kasutati mitte vastupanu elimineerimiseks, vaid konflikti eskaleerimiseks. Ülejäänu on autor ära öelnud. Juhiks veel tähelepanu, et autor ei väitnud, et snaiprid elik täideviijad ise tingimata Venemaalt saabusid, küll aga nn. konsultandid, kes tegutsemist suunasid.
      2. Kolm päeva ON pikk aeg, kui oled riigi president kriisiolukorras.

  • Sven

    Jüri, paar tähelepanekut su märkuste kohta:
    1. Kujunenud olukorras said snaiprid niigi plahvatusohtlikku olukorda ainult hullemaks ajada. Januk oli/on muidugi idioot, kuid eriteenistustes, isegi Ukraina omas, samuti Berkutis oleks vast ikka mõni helgem pea leidunud, kellele oleks pähe torganud, et kui kord laskmiseks läks, oli mõistlikum JA TÕHUSAM kasutada snaiprite asemel massilist relvastatud jõudu. Efektiivsem ja kiirem, lõpetades olukorra enne kui vastane šokist toibub. Teiste sõnadega ja tänavakurjategija arusaamadest lähtuvalt – löö ohver uimaseks enne kui ta vastupanule mõtlema jõuab hakata.
    Omalt poolt jõudsin samale järeldusele mis autor – snaipreid kasutati mitte vastupanu elimineerimiseks, vaid konflikti eskaleerimiseks. Ülejäänu on autor ära öelnud. Juhiks veel tähelepanu, et autor ei väitnud, et snaiprid elik täideviijad ise tingimata Venemaalt saabusid, küll aga nn. konsultandid, kes tegutsemist suunasid.
    2. Kolm päeva ON pikk aeg, kui oled riigi president kriisiolukorras.

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>