Facebook Profile Master

mai 2018
E T K N R L P
« nov.    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Rubriigid

Facebook Profile Master

Rakenduslik idiotism võhikutele

Olen siin jupp aega valmistunud üht omast arust üsna olulist teksti välja riputama, aga kuidagi ei õnnestu. Kuna teema on sensitiivne, siis olen seda mitu korda ümber nikerdanud ja ikka pole rahul. Mõtlesingi et hoian klaverit soojana ja lihtsalt professionaalsete oskuste säilitamiseks kirjutan vahelduseks miskit lühemat. Põhjust ju nagu oleks küll.

Mis seisus me siis nüüd omadega oleme? Kuidas venelased, ukrainlased ja muud ameeriklased ka elavad?

Esmapilgul tundub, et kogu see mõttetu sigin ja sagin Ukraina ja Venemaa ümber on veidike maha rahunenud. Tegelikult muidugi ei ole, lihsalt nii massiliselt enam verd ei lasta nagu varem. Aga pinged on õhus.

Majandus

Analüüsiks nüüd natuke majandusseisu. Ütleme ausalt mulle meeldib Venemaa majandust analüüsida. Sest lihtsatest asjadest rääkida on alati meeldiv.

Nafta ja rubla kukuvad. Selge, et sellises situatsioonis pole Putinil kuigi hea matšot edasi mängida, vaid tuleb hakata tegelema asjaga mida ta lihtsalt ei oska ja selleks on majandusele mõtlemine. Samas mõtle või ära mõtle, ega Venemaa majandus on lihtne nagu tabureti jalg – kui nafta ja gaasi hinnad on laes, siis on neil ka majanduskasv, kui maas, siis vastupidi. Sisuliselt on meil tegu naftabanaanivabariigiga (Energeetiline Üliimpeerium kanoonilises keeles). Muidugi igasugu true naftabanaanivabariigid on oluliselt paremas seisus.

Esiteks on seal rahvast vähem. Kui näiteks Kataris ja muudes Saudi Araabiates jätkub naftarahast kõigile elanikele (mingi umbes 2 ja 10 miljonit nägu vastavalt)  siis Venemaad segab rahvaarv. 144 milli peale proovi sa jagada. Sisuliselt jätkub hädavaevu Moskva ja Peterburi jaoks. Midagi pudeneb ka muudele Jekaterinburgidele ja Krasnojarskitele, kus on mingigi tootmine. Ülejäänud nagu elasid sovokis, nii elavad edasi, ainult hullemaks on läinud.

Teiseks on arabitel naftat oluliselt lihtsam ja odavam kätte saada. Urgitse natuke liiva sees ja voila. Saudi – Araablased saavad nafta kätte 3-5 taalaga tünni eest.  Venemaal jälle peab igikeltsa kolkima, jupp maad puurima ja siis veel kogu saagi mööda torusid tuhandete kilomeetrite taha ajama. Seepärast on Vene nafta omahind 45 – 90 taala tünnist (sõltub leiukohast). Kusjuures see kasvab stabiilselt. Ärme unustame, et naftarajatisi pole Hrustšovist saati märkimisväärselt uuendatud. Seega nagu taiplikum lugeja juba aru sai on Venemaa naftahinna kõikumise suhtes üsna tundlik.

Kui majandust sisuliselt pole, siis ei ole nagu väga mõtet ka mingeid keerulisi meetmeid  tema päästmiseks välja genereerida. Mis sa ikka surnule süste teed. Lihtsalt oleks vaja nafta hinda üles ajada, aga see pole sugugi nii kerge.

Muidugi reageerib Venemaa klaasikalisel moel – otsib vandenõud. Umbes et ülemaailmne Vabamüürlaste ja Judoreptiloidide Kongress otsustas nafta hinna langetamise läbi Pühale Venemaale kätte maksta. Ütlen ausalt, mina mingisse Ülemaailmsesse Telgitagusesse ei usu. Ei näe mingit põhjust uskuda. No vandenõuteooriatega on lihtne asju seletada. Vanasti kui inimesed ei teadnud miks välku lööb ja müristab, siis seletati kõike mingi jumala sekkumisega. Nüüd kui mingi inimgrupp ei suuda aru saada miks nafta hind langeb, siis on selle taga jumala uuem vorm ehk ülemaailmne vandenõu. Väga lahe ju, eksole. Detaile polegi vaja teada. Kes neid ikka teab. Või need judoreptiloidid sulle ütlema tulevad.

Nafta hinna langusele on tegelikult palju põhjuseid. Nii näiteks on USA ise hakanud nafta importimise asemel seda eksportima. Hiina majandus ei kasva enam nii kiirelt (pole sellest tulenevalt ka enam nii palju naftat ja gaasi vaja). Araabia maad üritavad uusi ostjaid meelitada madalamate hindadega ning Liibüa hakkab tasapisi naftaturule tagasi tulema. Sama plaanib ka Iraan. Siinkohal ma ennustaks et õiget nalja hakkab naftaturul alles novembris saama. Eks kõige juures mängi mingit rolli ka uudised sellest kuidas Lockheed Martin-i kompanii lubab hakata mobiilseid tuumareaktoreid tootma. Muidugi ei tasu eitada naftahinnakujunduses ka poliitilise osa tähtsust, ning see on tõesti moment kus mingi mõjukas huvigrupp saab oma sõna sekka öelda.

Kõige selle juures ärme unustame et suhteliselt kõrge energiaallikate hind on paljuski ühe pool(?)ogara George Däbljuu Bush-i poolt tekitatud. Eks see on tema teene miks naftatootjate juures igasugune pornograafia toimus ja miks näiteks Euroopa on jänkide suhtes skeptiliselt meelestatud. Mis massihävitusrelvi ta Iraagist otsis jääb mulle selgusetuks. Võib olla tal olid müügitšekid alles, kes teab. Muidugi ta siin ise tunnistas kunagi et vestleb õhtuti Tsiisusega. Et ju siis Tsiisus või mõni muu Chtulhu talle inffi kõrva sosistas. See kõik tõendaks nagu veelkord, et keskmine USA kodanik peaks ka maailma peale mõtlema enne kui oma presidenti valima läheb. Isegi jalgrattaga liiklemiseks on lube vaja, valida võib aga iga töll. Sest kui mingi Kentucky kreatsionismi muuseumist jalga lasnud persevest uuesti USA presidendiks saab, see pole enam üldse naljakas. USA on liiga mõjuvõimas riik et seal eesotsas mingi pilvitu kloun võiks olla.  Samas paistab et jällegi Obama on lapsena kenasti banaani söönud ja koolis käinud ning sellest tulenevalt võtab ta ka adekvaatseid ostuseid vastu.

Olgem ausad, ega väga madal nafta hind pole ka USA huvides, ta nüüd ju ise ka eksportör ning pealegi pole see kildgaas- ja nafta ka just eriti madala omahinnaga.

Ja kui tulla tagasi Venemaa majanduse juurde, siis eks ka sanktsioonid on hakanud mõjuma. Mis sest et nad seal üritavad omast arust asjast üle olla.

Rubla kursi langust mõjutavad peale nafta hinna ka sanktsioonid. Need Kremli Ögonoom Keenjused olid isegi kõrge nafta hinna juures võimelised endale roiskuvast Läänest nii palju krediite rabama kui üldse anti. Nüüd on vaja hakata laene tagasi maksma, raha ei ole ja laenude refinantseerimine sanktsioonide all.. Ning kui Voldemar lähiajal ei otsusta kas võtab risti kaelast või paneb püksid jalga, siis saab ta veel erineva perverssuse astmega sanktsioone juurde.

Positiivse poole pealt niipalju, et Kremli Ökonoom Keenjused siiski ei maga ning näevad ka lahendusi. Nii näiteks Jevgenii Fjodorov (Vene Riigiduuma Eelarve ja Maksude komisjoni liige) ütles oktoobri algul välja täiesti geniaalse mõtte. Tema sõnul on Lääne sanktsioonid Venemaale ainult kasulikud, sest nende eesmärk on jätta Venemaa ilma välismaisest rahast. Aga see raha on ju Venemaad alati seganud. 

“Umbes 700 miljardit dollarit välismaiseid investeeringuid ehk 25 triljonit rubla, me võime täiesti rahulikult selle raha ise trükkida – on Fjodorov veendunud. – See on tegelikult välismaiste investeeringute kodumaistega asendamise küsimus. Inflatsioon läheks nulli, sest võim hoiaks seda kontrolli all. Trükitud raha eest me võime ehitada palju vabrikuid ja tehaseid, sellest tuleb investeeringute buum!” 

http://www.utro.ru/articles/2014/10/06/1215443.shtml 

Ühesõnaga – … ja kogume kokku suure hulga seeni … riisikaid! See on lihtsalt nii armas lugu, et ma ei oskagi enam midagi lisada.

Asja juures on eriti meeleolukas moment Moskva katsed olla Hiinaga eriti lähedane sõber. Ma ütlen ausalt, kuna ise olen suur Hiina fänn, siis jälgin sealkandis toimuvat nagu Merkel Ukrainat s.t. väga tähelepanelikult. Tähelepanu tasub ennast kindlasti ära, sest peaaegu iga Hiina – Vene gaasileppe/lepete uudisega saan ma meeletu esteetilise naudingu. Ma arvan et kirjutan sellest eraldi jutu, kuna seal on lihtsalt üks lulz teise otsas. Aga kui asja sisu paari sõnaga kokku võtta, siis Hiina teeb Venemaale udupeent tünga. Või õieti Venemaa on ennast ise nii kotti ajanud, et Hiina ei pea eriti pingutama ning mõnes mõttes oleks siin patt mitte tünga teha.

Ukraina kriis

Mida siis Putin Ukrainas saavutas?

Novorossiat ei tule. Muidugi raske on öelda milline ta pidanuks tulema, seda suure tõenäosusega ei tea keegi. Küll aga on suht kindel et seal on garanteeritud Somaalia, Silent Hill ja muu träsh õigeusklike zombidega ühes komplektis. Kohalikud intellektuaalvähemuste esindajad ei kuula alati Kremli käske ja notivad juba igavusest teineteist. Okupeeritud territooriumil on tekkinud probleemid veevarustuse ja toiduainetega, varsti lisanduvad neile ka kütteprobleemid. Venemaal on tänu naftale, sanktsioonidele ja Krimmi toitmisele niig probleeme et veel selle ahvikarjaga seal tegeleda.

Mis puudutab Ukraina gaasiga mõjutamist, siis see on ka problemaatiline. Sama toru kaudu saavad gaasi ka lääneriigid, kes võivad kogu madina ja aktsiooni käigus ka ise kannatada saada. Pealegi on Ukraina pinnal asuvad gaariterminalid kogu Euroopa varustamises üsna tähtsa rolliga. Nii et Gazpromil on kõik võimalused kiirelt oma turg kaotada. Euroopa plaanib juba niigi alternatiivsete tarnijate abi kasutada ja igasugune Gazpromi poolne ebaadekvaat kiirendab seda protsessi. Samas teades Kremli funktsionäride nürimeelsust, võivad nad kõigest hoolimata siiski katset teha.

Sõjaline sekkumine on samuti problemaatiline, nagu ma juba ühes eelnevas jutus mainisin. Venemaal ei ole mingit määratut kogust hästi varustatud ja professionaalseid sõjardeid. Vene sõjatehnika võib küll näiteks Eestile või Kasahstanile kolli teha, kuid objektiivselt võttes jääb see NATO-le alla ja seda teavad kõik. Tänu sanktsioonidele on Venemaa jäänud ilma uutest tehnoloogiatest ning huvitaval kombel olid Vene sõjatööstuse varustajaks Ukraina tehased. Nende abile pole ka enam arusaadavatel põhjustel eriti mõtet loota.

Pealegi on Vene armee juba tõsiseid kaotusi kandnud. Igat liiki Vene eriväelased ei suuda mitu kuud Donetski lennujaama enda valdusesse saada ning kaotused on üsna tõsised. Teine võimalus on kasutada klassikalist vene taktikat ja saata pealetungile kümnete tuhandete kaupa kutsealuseid. Kuid kõigele vaatamata pole enam 1941 aasta ja massiliselt koju saabuvad tinakirstud ei jäta Putini reitingust taskurätti ja järele. Ma näiteks kohe üldse ei usu, et venelased riskiksid linnade vallutamisega ennast siduda.

Venemaa ise on ühendanud Ukraina. Muuseas ukrainlased ei saanud sellega kahekümne aasta jooksul ise hakkama. Ukrainlased tunnevad juba rahvuslikku uhkust, mis varem oli väga harvaesinev nähtus. Ukraina venelastel aga piisab pilguheidust Dombabwele ja Lugandale, et näha milline see Vene Maailm praktilises väljundis välja näeb. Nagu eriti ei inspireeri eksole. Pealegi ei soovi enamus Ukraina venelastest Donbassi maffia tagasipöördumist ning sellest tulenevalt pole enam Ida – Ukraina parteisid ja presidente ega Lääne – Ukraina parteisid ja presidente. Ilmselt kiirelt lähenevatel Ukraina Raada valimistel pole kremlimeelsetel enam midagi püüda.

Lääne reaktsioon

Kuigi siin süüdistatakse tihti Lääneriike suures passiivsuses, siis ega see päris õige ei ole ka. Midagi on ikkagi tehtud. Ehkki püüdlikult vältides sõjalist sekkumist. Ukrainale ei saadeta ametlikult isegi relvastust. Teisest küljest saan ma sellest täiesti aru. Esiteks toodab Ukraina ise piisavalt relvi. Need pole küll enamalt jaolt teab mis tehnikaimed, kuid venelaste vastu piisavad, ega neilgi paremad pole. Teiseks ei saadaks ka mina midagi hinnalist riiki, kus see tuima näoga püksi võidakse pista ning hiljem ujub see kuskil internetioksjonil välja. Enne kui ukrainlased ise puhastust läbi ei vii, ei saa neid just väga tõsise partnerina võtta. Pealegi peab kaitsetahet ka ise demnostreerima, ega sinu pärast keegi sõdima ei hakka, kui ise initsiatiivi ei näita.

Kuid Budapešti memorandum kohustab nii USA-d kui Suurbrtianniat midagi ette võtma.

Küll aga on Lääs Voldemariga eraviisiliselt ja intiimselt tegelenud.

Esimese anaalse vihje sai Voldemar selle aasta mai kuus, kui ta kohtus Šveitsi presidendi Didier Burkhalteriga. Ma lihtsalt pean siia selle näitliku videomaterjali postitama, sest see on nii armas. Ma pakun et ei pea eriti kehakeelt tundma nägemaks kes tunneb end hästi ja kellel võttis botoxi võdisema. Lihtsalt sel kohtumisel vihjas herr Burkhalter et Voldemari miljardid on pangaarvel üles leitud ning need võivad kiirelt kuskile kaduma minna kui ta trikkide tegemist ei lõpeta. Nimelt Voldemar on muidugi suur Vene Maailma prohvet kuid igasugu kinnis – ja vallasvara, kaasaarvatud pangaarvetel asuvaid likviidseid vahendeid eelistab ta siiski hoida vaimsuseta ja roiskuvas läänemaailmas. Sest ega ta nüüd NII loll ka ei ole ju. Ja eks ta võtab ikka kerge võdina sisse kui sul lubatakse viimased miljardid käest ära võtta. Jube ebaõiglane ju, tööta nagu ori galeeril, kogu säästusid ja nüüd äkki… Tõesti, ikka ilged tõprad on need judoreptiloidid.

https://www.youtube.com/watch?v=0KglnmUeltM

17 oktoobril toimus Milaanos terve rida kohtumisi nii Lääne, Ukraina kui ka Venemaa liidrite vahel. Kohtumine oli põhiliselt huvitav selle poolest, et avalikkusele jäi suurem osa seal arutatust üsna häguseks. Ilmselt milleski lepiti kokku, aga milles võime ainult oletada.

Suure tõenäosusega vihjati ka seal Voldemarile mõningatele nüanssidele. Lihtsalt Putin oli peale seda treffi mitu päeva audis, ta ei viinud läbi kohtumisi, ega tegelenud riigiasjadega. Järeldan sellest et vihjed olid juba üle läinud kategooriasse fortissimo.

Mis saab edasi?

Ütleme kohe alguses põhilise ära. Minu hinnangutel lõpetab Venemaa oma antud kujul eksistentsi hiljemalt pooleteise aasta pärast. Rahvarahutused Venemaal võivad alata juba järgmise aasta kevadel. Võimalik et varem. Arvestame naftahinna ja rublakursi langusega ning juba aasta lõpus tekkiva üsna korraliku inflatsiooniga. Keskmine vatnik võib võidelda judobandeeralaste, judoreptiloidide ning roiskuva Läänega niikaua kuni see temalt eriti mingeid pingutusi ega kaotusi ei nõua. Kuna Putini elektoraadiks on 90% juhtudest vatnik, siis on ka Putin niikaua võimul kui vatnikud teda toetavad. Toetus kaob aga väga kiirelt kui näiteks viina ja doktorivorsti hind kuu ajaga näiteks kolmekordistub. Muud toidu – ja tarbekaubad pole vatnikule niiväga olulised.

Muidugi on siin ka üks lisavariant. Näiteks Putini lähikondlased otsustavad mingi hetk olukorda päästa. Nad peavad salanõu, viivad Voldemari metsa ja kutsuvad hundid. Nüüd on igavesti kosher ajada kõik kaduma läinud presidendi kaela ning öelda Läänele, et me oleme nüüd head ja ärge meid enam sanktsioneerige palun. Kuivõrd see läbi läheks ma ei tea. Pigem on maailma tegijariikide riigipead juba kokku leppinud et Venemaa läheb lammutamisele ning seda protsessi peatada enam ei saa. Teisest küljest tuleks uuel Kremli peremehel nüüd Krimm ja ära hammustatud tükk Ida – Ukrainast tagasi anda, mis võib jällegi esile kutsuda vatnikute meelepaha, keda on Venemaal kõvasti üle poole elanikkonnast. Ühesõnaga ei välista sellist asjade käiku, kuid pean seda siiski vähetõenäoliseks.

Ukrainas ennustan enam vähem sama seisu jätkumist mis praegu. 2. novembril toimunud Luganda ja Dombabwe valimisi Putin nagu ei tunnusta. Tema enda sõnul ta austab separatistlike vabariikide elanike soove kuid mitte enam. No siin on loogika ühene. Kui ta neid vabariike tunnustaks, oleks vabariikide poolt järgmine samm paluda end võtta Vene Föderatsiooni koosseisu, mida aga Venemaa niig katastroofiliselt tühjenev riigikassa enam üle ei ela. Hiljuti võttis Kiiev vastu otsuse lõpetada okupeeritud territooriumite elanikele riigikssast väljamaksete tegemine (sovokionanistidest penskaritele pensionite väljamaksmine) ning ühtlasi ka lõpetada piirkonna varustamine vee, elektri ja gaasiga. Üsna loogiline, sest nende eest nii ehk naa ei maksta. Jõhker muidugi… Aga nagu ütlevad pranstlased c’est la vie, бля.

Mis see tähendab Luganda ja Dombabwe aborigeenidele? Üldse mitte midagi head. Tulevad nälg ja haigused. Palju kaevandusi on kogu selle madina käigus jäänud vee alla, ning see tähendab potentsiaalset keskkonnareostust. Ringi hulkuvaid “kurat-teab-kelle” sõjasalku keegi likvideerima ei hakka. Inimestest on muidugi kahju, aga eks nad ise on selle jama tekkimises oma aktiivse ja passiivse osalusega süüdi.

Mida Venemaa Ukrainas edasi teha üritab? Suure tõenäosusega ei tea seda Putin ise ka. Sõjategevust alustada ta otseselt ei saa. Sellele järgneks uued sanktsioonid, mida on nimekirjas hulganisti. Näiteks USA Halliburton-i kompanii lahkumine Venemaalt. Nimetatud tegelased hooldavad suuremat osa Venemaa naftapuurtornidest, ning ilma nende abita jääb nafta tootmine üldse seisma. Väga leidlik plaan Venemaa poolt põrgata nendega kellest ollakse sõltuv.  Nagu ma juba korduvalt mainisin üritas Putin ehitada Ukrainasse uut Abhaasiat või Dnestri äärset vabariiki. Umbes et nüüd Ukraina hakkab kõiki sõjakahjustusi ise likvideerima, neandertaalid Donetski ja Luganski Wabariikidest pääsevad Raadasse ning hakkavad seal ajama Kremli meelset poliitikat. Hetkel aga kisub sinnakanti, et plaan on suhtkoht auklik. Porošenko poliitika kisub vägisi sinnakanti, et Lugansk ja Donetsk jäetakse lihtsalt omapead.

Viimasel ajal on Venemaa Ukraina okupeeritud territooriumile saatnud hulgaliselt eraldusmärkideta võitlejaid ja sõjatehnikat. Ma leian et pigem on hetkel tegu vallutuste kinnistamisega ning kohalike relvastatud degeneraatide kontrolli all hoidmisega. Võib muidugi juhtuda, et majandusprobleemide süvenemisel üritab Kreml mingi uue vallutuse läbi elanikkonna tähelepanu kõrvale juhtida. Kuid seda ma pean üsna vähetõenäoliseks.

Share

6 kommentaari Rakenduslik idiotism võhikutele

  • 100 aasta pärast hakkame kõik rääkima, kuidas prohvet Maltsvet… ee… Kuudraakon Kuu pealt alla kukkus ja tulevikku kuulutas… Einoh, tegelikult omajagu tõepära sinatses kirjatükis on muidugi. Teisest otsast võttes on kõik otsad veel lahti. Paanikas loll loom võib igasuguste haigete tükkidega veel hakkama saada. Tegelikult saab ka praegu, igapäevaselt. Aga noh. Ilmselgelt Venemaa lähema (optimistliku hinnanguna) 30 aasta jooksul reaalseks autarktiaks võimeline ei ole. Kui sanktsioone veel peale ja nafta- ning gaasihindu maha keeratakse, hakkab nalja saama küll. Seda “klounile jalaga tagumikku”-nalja venepäraselt vulgaarsemat varianti. See, kui kaua see aega võtab ja kui tervislik on sellise nalja naabruses viibida, on omaette küsimus. Enivei, kaua oodata ei tahaks, see va naaber on tegelikult üsna ühe teatud auguni juba.
    Majanduslikult on Venemaa JUBA sellessamases augus. Või mis juba, pole sealt kunagi väljas värsket õhku hingamas käinudki. Primaartootmisbaas, mitte-poliitkorrektselt öeldes varastatud lääne tehnoloogiad pärinevad ju endiselt vanast heast sovokist, mil KGB, GRU ja muu tähestik seda hoolega kokku varastas. Uuemal ajal enam nii ei saanud, tuli osta ja otsustajatel oli vastava papiga muudki teha. No näiteks oli vaja mõni villa ruttu valmis saada. Või oli šveitsi panga arve nõmedalt mitte-ümmarguse numbriga, eksole. You get the drift.
    Aga tsiisuse peale süüdistavalt näpuga näidata pole teps mitte ilus. Putlerandial ka oma tsiisus ja nagu peapatriarh teada andis, nõnna väge täis, et võib igaühest venelase teha, kui too vaid mõned tähtsusetud tingimused täidab. Lääne tsiisus on selle kõrval könn ja soolapuhuja.
    No see selleks. Tegelikult unustaks vahelduseks Venemaa juba preliminaarselt, treeningu mõttes ära ja kaeks seda riiki, mida nimetet päkapikk oma debiloididest (isegi putinoidideks palju nimetada) kahurilihaga praegu kiusab. Muide, sellega seoses tuleb jällegi sovok silme ette – ka tollal vedas Moskva liiduvabariikidest toorainet ja liha välja. Nüüd teeb sama, ainult sellest liiduvabariigist on saanud suveräänne riik, väljavedu nimetatakse teisel pool varguseks ja lihaloomad tuuakse Venemaalt. Ainult seda ei taipa, mis tapamaja just Ukrainas olema peab, tekitab ju logistilisi probleeme…
    Kuid ma kaldun kõrvale. Sõnaga, Ukraina. Kah omajagu perssekukkunud (vabandage mu prantsuse keelt) riik, aga vähemalt üritab sealt nüüd välja ukerdada. Isegi vist tsiisas ei tea, mis sellest välja tuleb. Igatahes loodab, et midagi tuleb ja mitte see pruun ollus. Vähemalt keha – rahvas – on olemas, kuigi pea suhtes arvamused lahknevad. Enivei. Paha lugu on see, et sellal kui keha tahab pead kasvatada, on nende kallal mingi permanentse agressivse alaväärsuskompleksiga molluskid. Mürgised kah, raiped. Ja palju. Ja üldse. Palju häid poisse saab surma või jääb vigaseks. Kusjuures veel eriti neid, kes kõige rohkem paremat ja õiglasemat riiki nõuda tahaks ja julgeks. Nii et loete propaks või mitte, mina küll kutsuks teid üles MTÜ Vaba Ukraina ( http://freeukraine.net ) kaudu neid poisse toetama. Sest telefoniannetused laekuvad alles novembri lõpus – detsembri alguses peale telefoniarvete tasumist, aga abi on vaja kogu aeg. Sest me saame.

  • akaasik

    Kodusõja tulemus, kui me umbes 10 tuhande inimelu – euroopa vääruste kohaselt- kaotuseks ja kuritoeks ei pea, siis võib väita, et Ukraina vähemalt gaasitransiidi maaks ei jää. Euroopa saab gaasi Ukrainast põhja jäävast trassist ja lõunast. Ukraina asemele astub Türgi ja ilma russofoobiata, mis majandusele toob enam tuge kui seotus USAst nagu Ukaina olus.

  • Mis sa prognoosid, mis sealkandis edasi toimuma võiks hakata?
    Ukrainlased väidavad, et neil kulub sõja pidamiseks 6-7 miljonit taala päevas. Kui venelased peale tungivad, siis loogiliselt kulub neil rohkemgi – kaua nende rahakott vastu peab?
    Millest need rahvavabariigid rahalises mõttes üldse elavad praegu? Narkokaubandus, katuserahad kohalikult bisnesilt, veel midagi? Hästi palju “russian bride” tüüpi spämmi tuleb sealsetelt IP-delt viimasel ajal. Üldse ei imesta, et kohalikud tibid sealt minema kipuvad, aga millega vähempandav osa elanikkonnast endal hinge sees hoiab?
    Ja üldse, äkki on sul veel sealtkandist mingit uuemat ja huvitavamat inffi? 🙂

  • Nii – kes siis nüüd rohkem tünga sai? 🙂

  • Eesti mees

    “Ma arvan et kirjutan sellest eraldi jutu, kuna seal on lihtsalt üks lulz teise otsas.” – ootan põnevusega seda kirjutist, täiega meeldib lugeda sinu kirjatöid, päike tuleb iga kord pilve tagant välja 🙂

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>